Tätoveeringustiil on sisuliselt äratuntav kombinatsioon tehnilistest valikutest: kui jäme on joon, kui palju värve kujunduses kasutatakse, kui tihe on varjutus ja kuidas kõik valitud kehapiirkonnale paigutub. Kui keegi ütleb, et soovib „illustreerivat” või „peenjoonelist” tätoveeringut, kirjeldab ta tegelikult just neid valikuid, mitte kindlat joonistust. Allolev juhend tutvustab peamisi stiiliperekondi old school’ist ja illustreerivast stiilist kuni geomeetrilise, Jaapani ja trash polka stiilini ning näitab igaühe puhul, millist tüüpi InkLabsi toode (illustreeriv, peenjooneline, kontuur, minimalistlik, terviklik) sobib, kui soovid vastavat stiili enne püsiva otsuse langetamist oma nahal proovida.
- Nelja tehnilise elemendi abil saab selgitada, mis tahes kahe stiili erinevust: joone paksus, värvipalett, varjutuse tihedus ja elementide paigutus kehapiirkonnale.
- Mõnel stiilil (old school, Jaapani, gooti, kontuur) on piisavalt rikas ajalugu ja kokkulepete kogum, et väärida eraldi juhendit; siin antakse neist vaid täpne sissejuhatus koos viitega põhjalikule artiklile.
- Rohkete detailidega kompositsioonid, näiteks illustreeriv stiil, sobivad kokku InkLabsi Illustreeriva kollektsiooniga, samal ajal kui põhiolemuseni taandatud kujundused kuuluvad Minimalistlikku kollektsiooni.
- Ajutine või poolpüsiv tätoveering näitab, kuidas stiil sinu nahal välja näeb, kuid ei ennusta valu, paranemist, allergiaohtu ega püsiva tätoveeringu täpset väljanägemist.
Mida tätoveeringu „stiil” tegelikult tähendab
Enne stiilide loetelu juurde asumist tasub teada, mis neid tehniliselt eristab. Joone paksus eristab kohe old school’i peenjoonelisest stiilist: esimene kasutab jämedat ja tugevat kontuuri, teine peent ja ühtlast joont. Värvipalett näitab, kui lähedane on kujundus mitme värvi ja värviüleminekutega maalile või graafilisele joonistusele, mis on tehtud musta või musta ja punasega. Varjutuse tihedus näitab, kas stiilis luuakse ruumilisust üksikute punktidega, nagu dotwork’i puhul, suurte ühtlaselt mustade pindadega, nagu blackwork’i puhul, või peente hallide üleminekutega, nagu illustreeriva stiili puhul. Kompositsioon ehk elementide paigutus kehapiirkonnale selgitab, miks sama sümbol võib randmel võrreldes käsivarre või reiega hoopis teistmoodi „loetav” olla: vaba ruum muudab proportsioone ja nurka, mille alt joonistust vaatad.
Klassikalised stiilid: old school ja neo-traditional
Old school (American traditional)
Old school’i stiil, mida tuntakse ka American traditional’i nime all, kujunes selliste tätoveerijate nagu Norman „Sailor Jerry” Collinsi töö tulemusel. Selle tunnused on jämedad ja tugevad jooned, vaid mõnest küllastunud toonist koosnev piiratud värvipalett ning kergesti äratuntavad motiivid, nagu laevad, pääsukesed, ankrud, roosid ja pistodad (allikas: Sailor Jerry – Wikipedia). Jämedad kontuurid pole pelgalt esteetiline valik, vaid ka põhjus, miks need joonistused on hästi loetavad isegi kaugelt vaadates või pärast aastatepikkust kandmist.
Neo-traditional
Neo-traditional säilitab old school’ile omase jämeda kontuurjoone, kuid lisab rikkalikuma värvipaleti ja detailsema, illustratsioonile lähedase varjutuse. Tulemuseks on joonistus, mida on endiselt lihtne kiiresti mõista, kuid millel on rohkem visuaalset sügavust kui klassikalisel old school’i motiivil. Kui soovid old school’i stiiliperekonna päritolu ja kompositsioonireeglite kohta rohkem teada saada, käsitleb old school’i stiili eraldi juhend üksikasju, mida see artikkel tutvustab vaid sissejuhatavalt.
Illustreeriv stiil: detailirohke joonistus oma kompositsiooniga
Illustreeriv stiil ühendab erineva paksusega jooned, peene varjutuse ja jutustava kompositsiooni, milles mitu elementi moodustavad ühe stseeni, mitte ei seisa eraldi sümbolina. Erinevus old school’ist või neo-traditional’ist seisneb just mitmekesisuses: põhikontuur võib olla jäme, samal ajal kui sisemised detailid on ülipeened, ning varjutus järgib objektide kuju, mitte ei jää ühtlaseks.
Kui soovid enne otsustamist võrrelda selle stiiliperekonna mitut kompositsiooni, koondab Illustreeriv kollektsioon sama ülesehitusega näiteid: üks põhielement, mida toetavad detailid, mis tugevdavad joonistuse lugu seda liigselt koormamata.
Lihtsate joontega stiilid: peenjooneline, kontuur ja minimalistlik
Peenjooneline (fine line)
Peenjoonelises stiilis kasutatakse õhukest ja ühtlast joont ilma jämeda varjutuseta, mistõttu sobib see väikestele piirkondadele, näiteks randmele või pahkluule, kus jäme kontuur kataks liiga suure osa olemasolevast pinnast.
Kontuur (outline)
Kontuurstiil jätab varjutuse ja värvi täielikult ära ning säilitab ainult vormi välisjoone. Tulemuseks on graafiline joonistus, mida on lihtne mõista isegi kaugelt vaadates ning mis koosneb ainult valikutest selle kohta, kust joon algab ja kus lõpeb. Kontuurstiili eraldi juhend pakub täiendavaid näiteid ainult joontest koosnevatest kujundustest neile, kes soovivad seda stiiliperekonda rohkem uurida.
Minimalistlik
Minimalistlik stiil taandab kujunduse sümboli põhielementideni ning ümbritsev tühi ruum muutub kompositsiooni osaks, mitte lihtsalt neutraalseks taustaks. Peenjoonelisest stiilist eristab seda vähendamise aste: peenjooneline kujundus võib säilitada peened detailid, samas kui minimalistlik kujundus jätab välja kõik, mis pole sümboli äratuntavaks jäämiseks hädavajalik. Minimalistlik kollektsioon koondab selle kategooria näiteid neile, kes tunnevad end ülaltoodud kirjelduses ära.
Geomeetrilised ja punktidega loodud stiilid: dotwork ja blackwork
Geomeetriline stiil põhineb korrapärastel kujunditel, näiteks ringidel, kolmnurkadel ja sümmeetrilistel joontel, mida korratakse selges mustris. Dotwork loob varjutuse üksikute punktidega, mitte pidevate joontega, mis annab sellele iseloomuliku teralise tekstuuri, samal ajal kui blackwork kasutab tugeva kontrasti loomiseks suuri ühtlaselt musti pindu. Paljud geomeetrilised kujundused kordavad sümboolse päritoluga motiive, näiteks põhjamaiseid ruune, kuid ajutise variandina jääb selline motiiv visuaalse kompositsiooni harjutuseks, mitte rituaalse tava jäljenduseks.
Kultuuriliste juurtega stiilid: mida peaksid enne inspiratsiooni ammutamist teadma
Jaapani stiil (irezumi)
Irezumi ajalugu ulatub vähemalt Jōmoni perioodini ning selle tänapäevane kunstiline vorm kujunes välja Edo perioodil ukiyo-e puulõigete ja Hiina romaani „Suikoden” mõjul (allikas: Irezumi – Wikipedia). Traditsiooniliste motiivide hulka kuuluvad draakonid, müütilised olendid, nagu kirin ja baku, koi-karpkalad, tiigrid, pojengid, kirsiõied ning budistlikud kujud, nagu Fudō Myō-ō; igal neist on kindel sümboolne, mitte pelgalt dekoratiivne roll. Kui soovid mõista nende motiivide taga peituvaid tähendusi, käsitleb Jaapani stiili eraldi juhend üksikasju, mida see artikkel ei puuduta.
Hõimumustrid ja Polüneesia mustrid
Vaikse ookeani piirkonnaga tavaliselt seostatavad mustrid pärinevad eraldiseisvatest pühadest tavadest, mitte ühest üldisest „hõimustiilist”. Traditsioonilist maoori tava tā moko tehti ajalooliselt peitlitega, mis jätsid nahka vaod, ning maoori kultuuri mittekuuluvate inimeste loodud kujunduste kohta võeti kasutusele eraldi termin kirituhi just selleks, et neid kahte omavahel mitte segi ajada (allikas: Tā moko – Wikipedia). Samoa traditsioonilises tätoveeringus peʻa kasutatakse täiuslikult sümmeetrilisi musti geomeetrilisi mustreid, mida kannavad käsitsi peale spetsialiseerunud tätoveerijad ehk tufuga tā tatau, ning seda peetakse pühaks lepinguks; Samoa kogukonda mittekuuluvad inimesed lasevad selle endale äärmiselt harva teha (allikas: Peʻa – Wikipedia). Inimese jaoks, kes ei kuulu maoori või Samoa kultuuri, on see eristus oluline: ehtne püha tava on elav pärand, mida antakse edasi kindlatel tingimustel, samal ajal kui ajutine „hõimustiilis” kujundus on üksnes geomeetrilise vormi esteetiline uurimine, millel pole algse rituaaliga seost.
Eksperimentaalsed stiilid: trash polka ja tänapäevased kombinatsioonid
Trash polka lõid Volker Merschky ja Simone Pfaff oma stuudios Saksamaal Würzburgis ning stiili nimi kinnistus 1998. aastal; selles ühendatakse realistlikud või fotorealistlikud osad abstraktsete graafiliste vormidega, mis piirduvad peaaegu alati musta ja punasega (allikas: Trash Polka – Wikipedia). Kuna tegemist on keeruka stiiliga, milles mitu visuaalset kihti kattuvad, sobib see kõige paremini suuremale pinnale, kus kompositsioon saab laiali hargneda, ilma et mõjuks kokkusurutuna. Sarnase visuaalse loogikaga on ka teised tugeva kontrastiga stiiliperekonnad, näiteks gooti stiil, kus rõhk on tihedal mustal ja tumedatel ornamentaalsetel elementidel; gooti stiili eraldi juhend käsitleb seda varianti omaette.
Kuidas valida sobiv stiil ja seda enne püsivat tätoveeringut katsetada
Lihtsaim viis stiilide võrdlemiseks on paigutada 2–3 meelepärast varianti samale kehapiirkonnale, et näha, kuidas nende vahel muutub mulje suurusest ja detailirohkusest. Ajutine või poolpüsiv tätoveering näitab ainult seda, kuidas joonistus, suurus ja paigutus sinu nahal välja näevad; see ei ennusta valu, paranemist, allergiaohtu ega püsiva variandi täpset väljanägemist ning need asjaolud sõltuvad iga inimese nahast ja protsessist, mitte valitud kujunduse tüübist. Kui soovid enne stiili proovimist kõigepealt aru saada, kuidas poolpüsiva tätoveeringu tint toimib, selgitab artikkel sellest, mis on poolpüsiv tätoveering selle erinevust klassikalisest ajutisest tätoveeringust. Kui aga otsid teavet püsiva tätoveeringu tegemise kohta peale stiili valimise, käsitleb üldine püsiva tätoveeringu juhend paranemist, seaduslikku vanusepiiri ja hooldust. Kui oled selge suuna leidnud, on mitme detailirohke kompositsiooni, näiteks illustreeriva stiili kujunduste, oma nahal võrdlemine kõige konkreetsem samm enne otsustamist.
