Gooti tätoveeringud lähtuvad üsna täpsest visuaalsest sõnavarast: tumedad lilled ja pealuud, mis viitavad memento mori traditsioonile, nahkhiired ja muud öösümbolid ning Gothic Revivali arhitektuurist pärit pitsi- või filigraanilaadne ornament. Stiili juured ulatuvad viktoriaanlikku leinakultuuri ja 1980. aastatel Londonis tekkinud gooti moodi, mitte õudus- ega okultismikujutistesse. Nahale sobib see kõige paremini siis, kui valid ühe või kaks keskset motiivi, mille ümber ülejäänud kompositsiooni üles ehitad.
- Kust gooti tätoveeringute esteetika tegelikult pärineb ning miks pole see seotud õuduse ega okultismiga.
- Miks kujutatakse pealuud ja roose nii sageli koos ning mida kumbki motiiv viktoriaanlikus leinatraditsioonis sümboliseerib.
- Mida tähendavad nahkhiired gooti kompositsioonis ning miks on nende seos ööga kultuuriline, mitte universaalne.
- Kuidas valida keskne motiiv ja sobiv paigutus, enne kui ajutist või poolpüsivat kujundust katsetad.
Mida gooti stiil tätoveeringutes tegelikult tähendab
Gooti mood kujunes Londonis 1980. aastatel omaette subkultuuriks, kuid selle visuaalse sõnavara juured ulatuvad palju kaugemale, viktoriaanlikku leinakultuuri (allikas: Gooti mood, Wikipedia). Gooti kirjandus — Edgar Allan Poe luuletused ja Bram Stokeri romaan Dracula — mõjutas seda sõnavara otseselt, nagu ka viktoriaanliku riietuse elemendid, näiteks korsetid, pits, must samet ja religioossete või okultsete teemadega ehted. Tätoveeringu puhul tähistab gooti stiil kujundussuunda — kindlaid motiive, teatud laadi joont ning tugevat kontrasti musta ja ülejäänud kompositsiooni vahel —, mitte kandja meeleolu või isiksuse kohta käivat sõnumit.
Kesksed motiivid: tumedad lilled, pealuud ja memento mori
Miks kujutatakse pealuud ja roose koos
Memento mori traditsioon („pea meeles, et sa sured“) kasutas pealuud ja luid koos närtsinud lilledega, et tuletada meelde aja möödumist; need motiivid esinevad leinaehetes juba 16.–17. sajandist alates (allikas: Memento mori, Wikipedia). Viktoriaanlik leinaehe, mis muutus eriti populaarseks pärast 1861. aastat, kui kuninganna Victoria leinas pikalt prints Albertit, laiendas seda lilledega seotud sümboolikat: kannikesed ja meelespead tähistasid mälestust, luuderohi aga unustamatust või igavikku (allikas: Leinaehted, Wikipedia). Ka roosil on värvist ja kontekstist olenevalt erinevaid tähendusi — armastusest ja ilust kuni musta roosini, mida seostatakse tavapäraselt surmaga —, seega sõltub selle tähendus tätoveeringus visuaalsest kujutusest, mitte kindlast reeglist (allikas: Roosi sümboolika, Wikipedia). Kui eelistad hoopis heledat, mitte tumedat lillekujundust, käsitleb üldine lilledega tätoveeringute juhend neid variante eraldi.
Kui selline motiivipaar sind kõnetab, võid edasi vaadata kas pealuule keskenduvaid kujundusi või roositätoveeringuid, olenevalt sellest, kumb kahest elemendist peaks lõplikus kujunduses domineerima.
Nahkhiired ja öösümbolid
Lääne kultuuris on nahkhiiri juba ammu seostatud öö ja surmaga; seda seost tugevdas oluliselt Bram Stokeri romaan Dracula (1897) ja selle ekraniseeringud, mis kinnistasid nahkhiire kuvandi vampiiriliku ja ähvardava olendina (allikas: Nahkhiired kultuuris, Wikipedia). See negatiivne tähendus on omane Lääne kultuurile, mitte universaalne: näiteks Hiina kultuuris sümboliseerib nahkhiir õnne ja rõõmu, mistõttu sõltub sellise motiivi tähendus alati kultuurilisest kontekstist, milles seda tõlgendatakse. Gooti kompositsioonis kujutatakse nahkhiiri tavaliselt koos kuu või ööliblikatega, keskset motiivi — pealuud või lille — täiendava kõrvalelemendina, mitte üksiku ja iseseisva kujutisena.
Viktoriaanlik ornament: pits, filigraan ja arhitektuursed vormid
Paljudes gooti tätoveeringutes äratuntav dekoratiivne sõnavara — teravkaared, põimuvad peened jooned ja katedraaliaknast välja lõigatud kujundid — pärineb Gothic Revivali stiilist. See arhitektuuri- ja dekoratiivkunsti suund levis 19. sajandi esimesel poolel ning saavutas haripunkti umbes sajandi keskpaigas. Selle nikerdatud ornamente kirjeldati sageli pitsi või peene võrgustikuna ning hiljem jäljendati neid odavalt tapeetidel ja keraamikal (allikas: Gothic Revivali arhitektuur, Wikipedia). Viktoriaanlikud leinaehted tõid kaasa oma peene ornamendi, mida valmistati sageli gagaatist — keerukalt kaunistatud prossid ja ripatsid — ning mida võib tänapäeval ära tunda paljudes gooti tätoveeringutes kasutatavates õhukestes filigraanilaadsetes joontes (allikas: Leinaehted, Wikipedia). Nahale sobib selline ornament kõige paremini keskse motiivi — pealuu, lille või nahkhiire — raamiks või aktsendiks, mitte iseseisvaks kujutiseks. Kui soovid piirduda ainult pitsi ja filigraaniga, ilma teiste gooti motiivideta, käsitleb pitsitätoveeringute juhend seda teemat eraldi ja toob rohkem kompositsiooninäiteid.
Kuidas valida endale sobiv gooti kujundus
Alusta keskse motiivi valimisest, lähtudes tähendusest, mida soovid edasi anda: pealuu ja lilled leina või mälestuse jaoks, nahkhiir ja kuu salapärase ning öise meeleolu loomiseks, pits või filigraan aga pigem dekoratiivse tulemuse saavutamiseks. Piirdu ühe või kahe keskse motiiviga — kompositsioon, mis püüab kõike korraga öelda, ühendades samas kujunduses pealuu, nahkhiire, pitsi ja roosid, võib jääda kirjuks ning nahal raskesti loetavaks.
Paigutus on sama oluline kui valitud motiiv. Paljude peente joontega kujundus, näiteks viktoriaanlikust stiilist inspireeritud filigraan, vajab piisavalt suurt ja suhteliselt tasast ala, et jooned jääksid aja jooksul selgeks. Lihtsam kompositsioon, kus on pealuu ja mõned lilled, sobib hõlpsamini ka väikestele aladele, näiteks randmele või pahkluule.
Enne püsiva variandi kasuks otsustamist näitab ajutine või poolpüsiv kujundus, kuidas valitud motiiv ja selle suurus sinu enda nahal ning igapäevase rutiini juures välja näevad — see on eriti kasulik nii paljude dekoratiivsete detailidega stiili puhul. Selline katsetus aitab hinnata kujundust, suurust ja paigutust; see ei ennusta valu, paranemist, allergilise reaktsiooni riski ega seda, milline näeks sama motiiv välja püsitätoveeringuna, sest need sõltuvad igaühe nahast ja tätoveerijast.
Kui sa veel kõhkled ajutise, poolpüsiva või püsiva variandi vahel, annab InkLabsi üldine tätoveeringute juhend ülevaate nende peamistest erinevustest. Kui soovid teada, kuidas poolpüsitätoveeringu tint välja areneb ja kui kaua see kestab, leiad kontrollitud teabe selgitusest, kuidas poolpüsitätoveeringud toimivad, nii et me ei korda seda siin peast. Kui soovid võrrelda gooti stiili teiste suundadega — old school’i, minimalistliku stiili ja peene joonega —, tutvustab tätoveerimisstiilide juhend neid kõiki ühes kohas.
Kokkuvõte
Gooti stiil toimib kõige paremini siis, kui käsitled selle motiive — tumedaid lilli, pealuud, nahkhiirt ja pitsilaadset ornamenti — selge ajalooga kujundussõnavarana, mitte juhuslikult valitud õuduskujutistena. Vali keskne motiiv, mis on sinu jaoks tähenduslik, katseta seda esmalt ajutise või poolpüsiva kujundusena ja otsusta alles seejärel, kas soovid edasi minna püsiva variandini.
