Kontuuritätoveering on kujundus, mis tätoveeritakse üksnes joontest: iga kuju on määratletud joone kulgemisega, ilma varjutuse, üleminekute või värviga täidetud aladeta. Joone jämedus võib varieeruda peenikesest niiditaolisest joonest kuni jämeda ja ühtlase jooneni — erinevus ei seisne joone peenuses, vaid selles, et kogu joonistus piirdub kontuuriga ega lähe kunagi üle varjutuseks või täiteks. Tulemuseks on graafiline välimus, peaaegu nagu puhas tempel nahal, mis on hõlpsasti äratuntav olenemata valitud motiivist.
- Kontuurkujunduse määrab varjutuse või täite puudumine, mitte joone jämedus — see võib olla niisama hästi peenike kui ka jäme joon.
- See erineb fine line’ist (joone jämeduse poolest), minimalistlikust kujundusest (elementide arvu poolest) ja geomeetrilisest kujundusest (valitud motiivi poolest), kuigi need stiilid kattuvad sageli.
- Ajutine või poolpüsitätoveering aitab sul hinnata kuju, suurust ja paigutust oma nahal, mitte seda, kuidas püsitätoveering aja jooksul tuhmub või vananeb.
- Võid jääda puhta joone juurde või lisada hiljem varjutust või värvi — see on eraldi otsus, mille teed koos tätoveerijaga, mitte midagi, mis algusest peale paika pannakse.
Mis on kontuuritätoveering (outline)?
Termin „kontuur“ kirjeldab teostustehnikat, mitte kindlat motiivi. Tätoveerija joonistab kogu kujutise ainult joontest — piirjooned, sisemised detailid ja kõik muu, millest pilt koosneb — lisamata punkte, viirutust ega varjutatud alasid, mis annaksid sellele ruumilisust või sügavust. Põhimõtteliselt näeksid joonistuse iga elementi eraldi vaadates samuti ainult joont, mitte kunagi värvitud või hajutatud pinnana.
Joone jämedus on omaette valik. Kontuur võib koosneda kogu joonistuse ulatuses peenikesest ühtlasest joonest või jämedamast joonest, mille surve muutumine annab sellele visuaalset kaalu. Mõlemad variandid on endiselt „kontuur“, kuni varjutust ei lisandu. Hea näide on ühtlase joonega geomeetriline kujundus, mille omavahel põimunud vormid joonistuvad selgelt just seetõttu, et iga joon on algusest lõpuni sama jämedusega.
Kontuur, fine line, minimalistlik või geomeetriline: kuidas neil vahet teha
Need neli nimetust esinevad ajutiste ja poolpüsitätoveeringute galeriides sageli kõrvuti, kuid igaüks neist kirjeldab kujunduse eri aspekti. Kui tead, mis iga nimetust iseloomustab, leiad hõlpsamini just selle, mida otsid, mitte lihtsalt midagi „sarnast“.
Kontuur vs. fine line
Fine line’i tätoveeringute puhul on tähtis, kui peenike ja õrn joon on — see on nende määrav tunnus. Kontuuris võib kasutada peenikesi jooni, aga sama hästi ka jämedat joont, ning see on ikkagi kontuur, sest selle määrab varjutuse puudumine, mitte joone jämedus. Kui soovid just õrnu jooni, olenemata sellest, kas kujundusele lisatakse hiljem varjutust või mitte, kirjeldab fine line seda täpselt.
Kontuur vs. minimalistlik kujundus
Minimalistlikku kujundust määrab see, kui vähe elemente nahal on — üks sümbol, palju negatiivset ruumi ning olemuseni taandatud kompositsioon. Kontuur võib olla sama lihtne kui üks joonega kujutatud sümbol või koondada mitu elementi tihedamaks kompositsiooniks, kui need kõik jäävad joonepõhiseks. Üks pideva joonega kujutatud sümbol näitab, kui lihtsaks saab kontuurkujunduse muuta, kui see jääb minimalistlikuks — ent kontuur ja minimalistlik kujundus ei ole sünonüümid, vaid kattuvad sageli.
Kontuur vs. geomeetriline kujundus
Geomeetriline stiil viitab motiivile — kujunditele, nurkadele ja sümmeetriale — mitte teostustehnikale. Geomeetrilise kujunduse võib tätoveerida ainult joontest või lisada sellele varjutust ja ruumilisust; mõlemad variandid jäävad „geomeetriliseks“, sest järgivad sama vormide loogikat. Kontuur seevastu sobib niisama hästi geomeetrilise motiivi, looma või sõna kujutamiseks — tehnika ei sõltu sellest, mida joonistad.
Kuidas ainult joontest koosnev kujundus aja jooksul muutub (üldine teave püsitätoveeringute kohta)
Kui mõtled juba kontuurkujunduse püsiva variandi peale, tasub teada, mis tätoveeringu pigmendiga üldiselt aastate jooksul juhtub. Pikema aja jooksul liigub pigment sügavamale pärisnahka ning see on üks põhjusi, miks väga vanad tätoveeringud kaotavad selgust (allikas: Tattoo, Wikipedia). Ainult joontest koosneva kujunduse puhul mõjutab selguse kadu otseselt seda, kui hästi piirjooned veel näha on — peenikesel joonel on vähem „varuruumi“ kui jämedal, enne kui selle servad hakkavad vähem selgelt eristuma.
Joone jämedus ja valitud kehapiirkond mõjutavad aja jooksul seda, kui hästi peened detailid vastu peavad — see on üldine teadmine tätoveeringute kohta, mis kehtib olenemata valitud stiilist, mitte midagi, mis puudutaks ainult kindlat kujundust. Tähtis on meeles pidada, et ajutine või poolpüsitätoveering näitab sulle ainult seda, milline kujundus praegu sinu nahal välja näeb, millise suurusega see on ja kuhu see paigutub. Püsitätoveeringu tuhmumine, paranemine või vananemine on eraldiseisev pikaajaline bioloogiline protsess, mida ajutine proov ei saa jäljendada. Kui mõtled tõsiselt oma esimese püsitätoveeringu peale, käsitleb juhend sobiva kujunduse ja koha valimise kohta kogu otsustusprotsessi üksikasjalikumalt.
Kontuurist keerukama kujunduseni: kas jääda joonte juurde või lisada hiljem midagi juurde
Ainult joontest koosneva kujunduse valimine praegu ei kohusta sind hiljem millekski. Mõned inimesed jäävad alatiseks puhta joonevariandi juurde, sest just seda nad algusest peale otsisid — graafilist joonistust, mida on lihtne mõista. Teised näevad kontuuri lähtepunktina: kuju ja kompositsioon jäävad paika ning varjutus või värv lisatakse hiljem eraldi otsusena.
Selline lähenemine on eriti kasulik siis, kui oled kujunduse kujus ja paigutuses kindel, kuid pole veel otsustanud, kas soovid, et see jääks „ainult kontuuriks“, või saaks hiljem ruumilisust juurde. Kui sind köidavad sarnase stiiliga variandid, milles on vähe jooni, kuid mitte tingimata üldse ilma varjutuseta, tasub võrdluseks vaadata ka lihtsaid, väheste elementidega kujundusi.
Püsitätoveeringule millegi lisamine on samuti eraldi teema, mida arutad tätoveerijaga. Ta hindab enne otsustamist juba tehtud joont, et teha kindlaks, mida ja kuidas saab juurde lisada. Kontuurkujundus ei tähenda automaatselt, et hilisema varjutuse lisamine on lihtne — see sõltub konkreetsest joonistusest ja joone seisukorrast sel hetkel.
Millised kehapiirkonnad sobivad kõige paremini ainult kontuurist koosneva kujunduse jaoks
Suhteliselt lamedad ja vähe painutatud piirkonnad — küünarvars, käsivars ja säär — hoiavad joone kulgemise kõige selgemana, sest nahk ei voldi end pidevalt joonistuse peale. Mitme elemendiga kontuur, näiteks kompositsioon, milles on ühes kujunduses kompass, nool ja ankur, sobib sellisele piirkonnale eriti hästi: joontel on ruumi ning silm saab iga elementi jälgida, ilma et nahavoldid neid visuaalselt katkestaksid.
Piirkonnad, mis painduvad või venivad sageli — ranne, sõrmed ja kõik liigesed — võivad joonepõhise kujunduse visuaalset selgust kiiremini moonutada lihtsalt sellepärast, et nende piirkondade nahk liigub tavalise päeva jooksul palju rohkem. See ei välista neid piirkondi, vaid tähendab, et keerukam kujundus püsib paremini stabiilsel pinnal.
Kõige otsesem viis hinnata, kas kontuur sobib sulle mõeldud piirkonnale, on näha seda seal, oma nahal, enne püsiva otsuse tegemist. Nii näed täpselt, kuidas kujundus tegelikus suuruses ja selle piirkonna loomuliku liikumisega mõjub — seda ei saa visand või ekraanil olev pilt täielikult edasi anda.
Kontuuritätoveering on sisuliselt tehnikavalik: kõik piirdub joonega, olenemata sellest, kas joon on peenike või jäme, lihtne või mitmest elemendist koosnev. Kui oled endale sobiva joonejämeduse ja kompositsiooni kindlaks teinud, võid sirvida kontuurkujunduste kollektsiooni ja proovida just seda kujundust oma nahal enne püsiva otsuse tegemist.
