Vanimaid teadaolevaid tätoveeringuid on rohkem kui 5000 aasta vanuseid: liustikumuumial Ötzil oli juba umbes 3230. aastal eKr kokku 61 tätoveeringut ning Gebeleini Egiptuse muumiatel on nahamärgistused, mis praeguste uuringute põhjal võivad olla isegi veidi vanemad. Need kaks leidu pärinevad maailma eri paikadest ning nende vahel pole märke kokkupuutest, mis viitab sellele, et inimesed arendasid tätoveerimise mitmes varases kultuuris üksteisest sõltumatult, mitte ei levitanud seda ühestainsast alguspunktist. Kui jälgida ajajoont vanimatest leidudest kujundusteni, mida saab tänapäeval kohustusteta proovida, tekib selgem pilt sellest, kui kaua on inimesed juba nahale tehtud piltide abil suhelnud – nii püsivalt kui ka ajutiselt.
Lühidalt:
- Vanima kindlalt dateeritud tätoveeringu kandja on liustikumuumia Ötzi, kelle tätoveeringud pärinevad umbes aastast 3230 eKr; Gebeleini Egiptuse muumiatel on aga võimalik, et veel vanemaid, kujutavaid motiive umbes aastast 3400 eKr.
- Sõna „tattoo“ pärineb polüneesia sõnast „tatau“ ja jõudis Euroopa keeltesse alles 18. sajandil kapten Cooki Vaikse ookeani reiside kaudu.
- Māoride puhul on Tā Moko tänini tihedalt seotud põlvnemise ja sotsiaalse staatusega ning järgib oma tehnikat ja sümboolikat, mis erinevad selgelt teistest tätoveerimistraditsioonidest.
- Ajutine kehakunst, nagu henna, on tõendatult sama vana kui püsivad tätoveeringud ning on saatnud pidustusi ja tähtsaid elusündmusi juba aastatuhandeid.
Vanim teadaolev tätoveering: Ötzi ja Hauslabjochi jäämuumia
Kui 1991. aastal leiti Ötztali Alpidest umbes 5300 aasta vanune liustikumuumia Ötzi, tuli ilmsiks tema nahal ebatavaliselt suur hulk märke: kokku 61 tätoveeringut, mis on dateeritud umbes aastasse 3230 eKr (allikas: Ötzi – Wikipedia). Vastupidiselt sellele, mida kehakunsti puhul arvata võiks, ei paikne märgid hästi nähtavatel kohtadel, vaid peamiselt jalgadel, mõlemal pool alaselga ning ristikujulise märgina parema põlve taga ja paremal hüppeliigesel.
Tõenäoliselt tehti need luuotstega või vaskteravikuga nahka torgates, nii et lõkkest pärit tahmapõhine pigment sattus naha sisse. Eriti kõnekas on märkide asukoht: paljud neist langevad kokku keha piirkondadega, kus Ötzil esines vanusest või koormusest tingitud liigeste kulumist. Sellest sündis oletus, et tätoveeringutel võis olla valu leevendav toime, sarnaselt varase nõelravi või akupressuuri vormiga, mitte üksnes dekoratiivne eesmärk. Tegemist on leiukoha põhjal tehtud teadusliku tõlgendusega, mitte kindlaks tehtud faktiga; lõplikku vastust küsimusele, miks valiti just need kohad, seni pole.
Kas veel vanemad? Gebeleini muumiad ja varaseimad kujutavad tätoveeringud
Ötzi on küll kõige põhjalikumalt uuritud varane leid, kuid mitte tingimata vanim. Kahel Egiptuse dünastiate-eelsel Gebeleini muumial, mida säilitatakse Briti Muuseumis numbrite EA 32751 ja EA 32752 all, on tätoveeringud, mis on dateeritud umbes aastasse 3400 eKr (allikas: Gebelein predynastic mummies – Wikipedia) – seega võivad need olla Ötzi märkidest mitu sajandit vanemad. Motiivid tulid nähtavale alles pärast seda, kui 2018. aastal ajakirjas Journal of Archaeological Science avaldatud infrapunapildid tõid päevavalgele kujutavad mustrid aja jooksul tumenenud nahal. Praeguste uuringute põhjal kuuluvad need vanimate teadaolevate inimnahal säilinud kujutavate, mitte üksnes joontest koosnevate tätoveeringute hulka; kui tulevikus kirjeldatakse vanemaid leide, muutub ka see hinnang.
Ötzi ja Gebeleini leiud näitavad üheskoos midagi, mis kehtib kogu tätoveerimise ajaloo kohta: tätoveeringute jälgi on leitud mumifitseerunud säilmetelt paljudest maailma paikadest, Egiptusest ja Aasia osadest kuni Ameerika põlisrahvaste kultuurideni (allikas: Tattoo – Wikipedia). See annab alust arvata, et tava kujunes mitmes paigas üksteisest sõltumatult, mitte ei levinud üle maailma ühestainsast alguspunktist.
Kust pärineb sõna „tattoo“: sõnast „tatau“ kapten Cookini
Praktika ise on väga vana, kuid sõna, mida me tänapäeval selle kohta kasutame, on sellega võrreldes üsna uus. „Tattoo“ pärineb samoa või polüneesia sõnast „tatau“, mis tähendab umbes „lööma“ või „sisse lööma“ ning kirjeldas algselt traditsioonilist tehnikat, millega värv nahka viidi (allikas: Tattoo – Wikipedia). Lääne keeltesse jõudis see sõna alles alates 1768. aastast kapten James Cooki Vaikse ookeani reiside kaudu: meeskonnaliikmed, sealhulgas botaanik Joseph Banks, tõid Inglismaale naastes kaasa nii sõna kui ka oma tätoveeringud.
See tähendab, et tänapäeval kogu maailmas kasutatav sõna on võrdlemisi uus, 18. sajandist pärit laensõna, samal ajal kui praktika ise on, nagu eelmistest lõikudest näha, aastatuhandeid vanem. Kui küsida, miks tätoveeringud jäid Euroopas pikaks ajaks kõrvalnähtuseks, annab see ajavahe praktika ja sõna kasutuselevõtu vahel vähemalt osa vastusest.
Enamat kui kaunistus: Tā Moko ja tätoveeringute tähendus māoride seas
Seda, kui erinev võib tätoveeringute tähendus kultuuriti olla, näitab Tā Moko – māoride traditsiooniline tätoveerimiskunst Aotearoa Uus-Meremaal. Tā Moko on tihedalt seotud managa ehk lugupidamise ja vaimse staatusega ning inimese sugupuuga; moko saamine tähistas traditsiooniliselt üleminekut lapsepõlvest täiskasvanuikka ning sellega kaasnesid oma rituaalid (allikas: Tā moko – Wikipedia). Tehniliselt erineb Tā Moko selgelt teistest selles artiklis kirjeldatud tätoveerimistraditsioonidest: nahka ei torgitud, vaid seda sõna otseses mõttes lõigati uhidega ehk muu hulgas albatrossiluust valmistatud peitlitega, mistõttu jäi nahapind siledaks muutumise asemel vaoline.
Ka tätoveeringute paigutamisel järgiti traditsiooniliselt selgeid soopõhiseid reegleid: mehed kandsid mokot tavaliselt näol, tuharatel ja reitel, naised aga peamiselt huultel ja lõual. Tā Moko on seega näide sellest, kuidas tätoveeringud võivad mõnes kultuuris teha nähtavaks identiteedi, põlvnemise ja sotsiaalse staatuse, selle asemel et olla pelgalt kaunistuseks – see on kontekst, mis väärib austust ja mida ei tohiks taandada suvalisele mustrile. Kui sind huvitab ka tätoveeringute religioosne külg, näiteks islamis, leiad selle kohta eraldi käsitluse meie artiklist, mis räägib sellest, kuidas islami õpetlased tätoveeringutesse suhtuvad.
Alati ka ajutine: henna ja muu ajutine kehakunst
Tätoveeringud pole ainus viis, kuidas inimesed on aastatuhandeid nahale pilte teinud. Hennat on juba muistsest ajast kasutatud Egiptuses, Lähis-Idas ja India subkontinendil naha, juuste ja küünte ajutiseks värvimiseks; umbes aastast 1680 eKr pärit seinamaalingutel on juba näha samamoodi värvitud käsi (allikas: Henna – Wikipedia). Traditsiooniliselt kaunistab henna tänini suuri elusündmusi, näiteks pulmi, ning pühi, nagu eid või diwali.
Erinevalt tätoveeringust kaob henna iseenesest: värv tuhmub naha loomuliku uuenemise tõttu tavaliselt ühe kuni kolme nädala jooksul. Just siin peitub kogu kehakunsti ajaloo seisukohalt oluline mõte: inimesed on alati valinud püsiva ja ajutise kehakunsti vahel vastavalt sellele, mida sündmus nõudis – see pole kas-ühel-või-teisel valik, mis oleks tekkinud alles tänapäevaste toodetega. Kui soovid hennat ja tänapäevaseid ajutisi tätoveeringuid vahetult võrrelda, selgitame erinevusi üksikasjalikult meie ajutiste tätoveeringute ja henna võrdluses.
Rituaalist proovimiseni: kleebistatavad tätoveeringud ja poolpüsivad kujundused tänapäeval
Pikk tee kehamaalingutest henna ja püsivate tätoveeringuteni näitab eelkõige üht: ajalooliselt on alati olnud vahepealne võimalus „mitte midagi“ ja „igaveseks“ valimise vahel. Tänapäevased kleebistatavad tätoveeringud ja poolpüsivad kujundused asuvadki selles vahepealses ruumis, kuid neil on selgelt piiritletud eesmärk: need aitavad näha, kuidas motiiv, suurus või paigutus sinu nahal mõjub, enne kui üldse otsustama peab. Selgitame põhjalikult oma poolpüsivate tätoveeringute juhendis, mille poolest poolpüsivad tätoveeringud tehniliselt klassikalistest kleebistatavatest tätoveeringutest erinevad.
Oluline on aga meeles pidada piiri, mis tuleneb ajaloost endast: ajutine või poolpüsiv kujundus näitab ainult motiivi, suurust ja paigutust. See ei ütle midagi selle kohta, kui valus on püsiva tätoveeringu tegemine, kuidas see paraneb või milline see aastate pärast täpselt välja näeb; selleks oleks vaja päris, püsivat tätoveeringut. Kui sind huvitab, nagu inimesi juba aastatuhandete eestki, isikliku tähendusega sümbol, leiad praegusest kollektsioonist näiteks kaitse- ja usumotiivi või kompassi – näiteid sellest, kuidas tähenduslikku kujundikeelt saab tänapäeval kohustusteta proovida.
Kui pärast seda ajaloorännakut mõtled oma esimese püsiva tätoveeringu peale, tasub enne tutvuda meie esimese tätoveeringu juhendiga, mis aitab valida motiivi ja paigutust. Kui aga terve komplekti kokkupanek paneb mõtlema, miks mõned inimesed vannuvad paaritu arvu motiivide peale, leiad selle kohta selgituse meie artiklist paaritu tätoveeringute arvu ebausu kohta.
Kokkuvõte: joon Ötzist kleebistatava tätoveeringuni
Ötzi 61 märgistusest Gebeleini muumiate kujutavate motiivide ja polüneesia sõnapäritolu kaudu Tā Moko ja hennani kulgeb üks katkematu joon: inimesed on kasutanud oma nahka tähenduse, kuuluvuse või olulise eluhetke nähtavaks tegemiseks juba rohkem kui 5000 aastat – nii püsivalt kui ka ajutiselt. Tänapäeval saab kujundust kõigepealt kohustusteta proovida ajutiste tätoveeringute kollektsioonis; see pole selle ajaloo katkestus, vaid selle kõige uuem etapp.
