Geišaga tätoveering ei kujuta kurtisaani ega lõbutüdrukut, nagu Läänes levinud stereotüüp mõista annab, vaid viitab Jaapani kunstniku ajaloolisele kujule, kellele on õpetatud tantsu, muusikat ja vestluskunsti. Selle eristuse mõistmine on lähtekoht kujunduse valimisel, mis jutustab tegelikult sellest tegelaskujust – tema detailide, nagu kimono, lehvik ja soeng, ning teda sageli saatvate sümbolite, näiteks kameelia või koi-kalaga –, selle asemel et korrata filmides populaarseks saanud kostüümikujutist.
Enne ajaloo ja sümbolite üksikasjade juurde asumist on siin mõned põhipunktid, mis aitavad teemast paremini aru saada:
- Geiša on Jaapani traditsiooniline kunstnik, mitte kurtisaan: segadus tuleneb peamiselt Teise maailmasõja järgsel ajal tekkinud vääritimõistmisest.
- Maiko ja geiko tähistavad sama väljaõppe kaht etappi – õpipoissi ja elukutselist kunstnikku –, keda eristavad kimono, obi ja soeng.
- Lehvik, kameelia ja koi-kala on geišateemalistes kujundustes kõige sagedamini kasutatavad kaaslased ning igaühel neist on Jaapani kultuuris kindel tähendus.
- Lugupidav kujundus jutustab selle tegelaskuju kunstialasest distsipliinist, mitte kostüümikujutisest ega eksootilisest klišeest.
Mida geiša tätoveering tegelikult tähendab
Jaapani kultuuris tähendab sõna geiša sõna otseses mõttes „kunstiinimest“: see tähistab elukutselist meelelahutajat, kes on saanud väljaõppe laulmises, tantsus ja traditsiooniliste muusikariistade mängimises ning oskab pidusöökide ja tseremooniate ajal vestlust üleval hoida (allikas: Geiša – Wikipedia). Läänes levinud arusaam, et geiša on kurtisaan või prostituut, on ajalooline vääritimõistmine, mis kinnistus eelkõige Teise maailmasõja järgsel ajal, kui mõned okupatsioonivägede läheduses töötanud naised nimetasid end „geisha girls’iks“, kuigi nad ei kuulunud sellesse kunstipärimusse (allikas: Geiša – Wikipedia).
See eristus on oluline neile, kes valivad selle motiivi tätoveeringuks, sest kujunduse joonistamise ja selle jutustamise viis sõltub sellest, kumba kujutist silmas peetakse. Traditsioonilise kunstniku austamiseks loodud kujunduses on esiplaanil elegants, vaoshoitus ning kimono või lehviku detailid; kurtisaani stereotüübile rajatud illustratsioon võib aga taandada tegelaskuju eksootiliseks klišeeks. Seda tasub kujunduse valimisel silmas pidada juba enne, kui see nahale jõuab.
Lühidalt ajaloolisest päritolust
Geiša kuju sai alguse 18. sajandi Jaapanis. Esimene naine, kelle kohta on teada, et ta nimetas end geišaks, oli Fukagawast pärit meelelahutaja umbes 1750. aastal; teda tunti laulmise ja šamiseni – kolme keelega lautolaadse pilli – mängimise poolest. Šamisen on tänini üks selle elukutse sümbolpille (allikas: Geiša – Wikipedia). Traditsiooniline väljaõpe hõlmas lisaks šamisenile flöödi- ja trummimängu, buyō-stiilis tantsu, teetseremooniat ning kalligraafiat: selle eesmärk oli kasvatada mitmekülgne kunstnik, mitte lihtsalt üldine meelelahutaja.
Geiko ja maiko: sama traditsiooni kaks etappi
Geišateemalist kujundust vaadates märkab sageli erinevusi kujutatud rõivastuses. Seda selgitab asjaolu, et see nimetus hõlmab tegelikult ühe ja sama teekonna kaht eri etappi. Maiko on õpipoiss, tavaliselt 17–20-aastane, ning tema väljaõpe võib kesta mõnest kuust umbes kahe aastani; geiko on juba väljaõppe saanud elukutseline kunstnik. Just „geiko“ on Kyoto linnas kasutatav nimetus „geiša“ asemel (allikas: Maiko – Wikipedia).
Erinevus ilmneb kõige selgemalt kimonos: maiko kannab pikka, 200–240 sentimeetri pikkust hikizurit, väga laiade furisode-varrukatega ning darari-obit, mis võib olla üle 6 meetri pikk ja on mõeldud just selleks õpipoisiaja etapiks (allikas: Maiko – Wikipedia). Nende detailide tundmine aitab olemasolevat kujundust mõista või küsida, millist väljaõppeetappi illustratsioon tegelikult kujutab, enne kui hakata soengust või meigist muid vihjeid otsima.
Kus see eristus kujunes: hanamachi-kvartalid, näiteks Gion Kyotos
Maiko ja geiko saavad väljaõppe kvartalites, mida nimetatakse hanamachi’ks – sõna-sõnalt „lillelinnadeks“. Kyoto Gion on neist ilmselt tuntuim: alates 1881. aastast on see jagatud Gion Kobuks ja Gion Higashiks ning seal toimub tänini avalik tantsuetendus Miyako Odori, mida on igal aastal kavas alates 1872. aastast (allikas: Gion – Wikipedia). Teemasse süvenedes aitavad need viited eristada teadlikult loodud illustratsiooni üldisest kujutisest.
Sümbolid, mida geiša motiiviga sageli seostatakse
Geiša kujutise kõrval esineb tätoveeringutes sageli kolm elementi. Igaühel neist on kindel tähendus, mida tasub teada enne, kui need kujunduses omavahel ühendada.
Lehvik (sensu)
Kokkupandav lehvik sensu on Jaapani leiutis ning seda kasutavad geiko ja maiko traditsioonilistes lehvikutantsudes (allikas: Kokkupandav lehvik – Wikipedia). Seega viitab tätoveeringus kujutise kõrval olev avatud lehvik kunstilisele etteastele, mitte lihtsalt dekoratiivsele aksessuaarile.
Kameelia (tsubaki)
Jaapani lillekeeles hanakotoba muutub kameelia (tsubaki) tähendus olenevalt värvist: punane kameelia seostub graatsiliselt hääbuva armastusega, valge ootusega ning kollane igatsuse või nostalgiaga (allikas: Hanakotoba – Wikipedia). Seega pole õige värvi valimine pelgalt esteetiline küsimus: see muudab seda, mida kujundus vaatajale edasi annab.
Koi-kala
Jaapani kultuuris seostub koi-kala õnne, jõukuse ja raskustes visadusega. See tähendus sobib hästi kokku distsipliini ja pühendumusega, mis käivad kaasas geiša kunstialase väljaõppega (allikas: Koi – Wikipedia). Sama sümboolika on koinobori’de – Edo perioodil alguse saanud karpkalakujuliste lippude – taga; neid heisatakse tänini 5. mail lastekaitsepüha puhul.
Lugupidava geiša tätoveeringu valimine
Lihtsaim viis motiivile truuks jääda on lähtuda selle tegelikust ajaloost, mitte filmides levinud kostüümikujutisest. Vaoshoitust, liikumise graatsiat või kimono detaile esile toov kujundus jutustab traditsioonilisest kunstnikust; üksnes silmatorkavale meigile või väljakutsuvale poosile rajatud illustratsioon läheneb aga stereotüübile, mida tasub vältida. Enne mitme elemendi ühendamist ühes kujunduses tasub üle vaadata mõned asjaolud:
- Valitud kameelia värv, sest see muudab lille tähendust Jaapani lillekeeles.
- Kujutatud lehviku või muusikariista tüüp, kui soovid kunstilisele etteastele äratuntavalt viidata.
- See, kuidas kimono ja soeng on kujutatud, et mõista, kas kujundus viitab maikole või geikole.
Kui soovid leida ka muid lillemotiive, mida selle kujutisega ühendada, näiteks kirsiõit, saad selle kohta rohkem lugeda lille-tätoveeringuid käsitlevatest artiklitest, kus Jaapani stiilist inspireeritud kujundustes enim kasutatud lillede tähendusi üksikasjalikult selgitatakse.
Proportsioonide ja paigutuse hindamine enne püsitätoveeringut
Kui kujundus ja sellega ühendatavad sümbolid on valitud, tuleb veel mõista, kuidas motiiv nahal mõjub – siin on kasulik ajutine või poolpüsiv variant. Kujunduse sellisel kujul proovimine võimaldab näha tegelaskuju päriselusuuruses, kontrollida, kas detailid, nagu lehvik või kameelia, jäävad valitud piirkonnas loetavaks, ja võrrelda mitut kehapiirkonda – näiteks käsivart abaluuga –, enne kui midagi püsivat otsustada. See on esteetika ja paigutuse proov, mitte eelvaade valule, paranemisele või lõplikule välimusele, mis samal motiivil oleks püsitätoveeringuna: nende aspektide hindamiseks tuleb selles etapis pöörduda spetsialisti poole. Kui soovid paremini mõista, miks tasub kujundust enne püsivaks muutmist katsetada, loe juhendit selle kohta, kuidas ja miks tätoveeringut enne lõpliku variandi valimist proovida. Ajutise ja poolpüsiva tätoveeringu võrdlus aitab aga otsustada, kumba varianti selleks prooviks kasutada.
InkLabsi Geisha kujundus kujutab just seda elegantset tegelaskuju ning sisaldab motiivi jaoks loodud Aasia mõjutustega elemente. See on saadaval nii ajutise kui ka poolpüsiva variandina Inimese keha kollektsioonis koos teiste kehale mõeldud sarnaste motiividega. Kui eelistad võrrelda seda teiste samas illustratiivses stiilis kujundustega, vaata ka Illustreeriv kollektsiooni. Kui alles kaalud, kuhu paigutada oma esimene tätoveering üldse, koondab juhend esimese tätoveeringu motiivi ja paigutuse valimiseks kasulikke põhimõtteid, mis kehtivad ka geiša motiivi puhul.
Korduma kippuvad küsimused geiša tätoveeringu kohta
Kas geiša ja oiran on üks ja sama tegelaskuju? Ei: geiša on tantsu, muusika ja vestluse alal väljaõppe saanud kunstnik, samas kui oiran oli kõrge staatusega kurtisaan. Nende segiajamine on motiivist rääkides kõige levinum viga ning just see segadus on soodustanud läänelikku stereotüüpi, mis seostab geišat prostitutsiooniga.
Kas geišaga tätoveering on automaatselt lugupidamatu? Iseenesest ei ole: see muutub selleks siis, kui taandab tegelaskuju kostüümikujutiseks, selle asemel et jutustada tema ajaloost ja sümbolitest. Teadlik kujundus, mis lähtub tegelikust traditsioonist, erineb illustratsioonist, mis põhineb üksnes stereotüübil.
Kui kaua sellise motiiviga poolpüsiv tätoveering kestab? See sõltub valitud tootest, mitte kujutatud motiivist: värvumiseks kuluvat aega ja püsivust tuleks alati kontrollida konkreetse toote infost, mitte neid üldiselt hinnata.
