Jah, paljud lennufirmad lubavad tätoveeringutega meeskonnaliikmeid, kuid enamik nõuab, et tätoveeringud jääksid vormiriietust kandes varju. Täpne piir, kust alates tätoveering nähtavaks muutub, erineb lennufirmati ja seda vaadatakse aja jooksul üle. Seepärast pole kõige kasulikum küsida üldiselt „Kas tätoveeringutega võib lennata?“, vaid „Mida minu vormiriietus selles konkreetses lennufirmas nähtavale jätab ja mida ütleb selle praegu kehtiv poliitika?“. See artikkel selgitab, kuidas need poliitikad toimivad, milliseid kehapiirkondi salongipersonali või piloodi vormiriietus tavaliselt katab ning kuidas enne püsiva otsuse tegemist tegelikku reeglit kontrollida.
- Valdkonnas pole ühtset reeglit: iga lennufirma koostab oma välimuseeskirjad ja ajakohastab neid iseseisvalt.
- Peaaegu kõiki ühendab sama põhimõte: oluline on see, kas tätoveering paistab tavalist vormiriietust kandes välja, mitte see, kas tätoveering on olemas.
- Mõned lennufirmad lubavad näha olevaid tätoveeringuid mujal kui näol ja kaelal, teised nõuavad nende täielikku katmist; tänapäeval tegutsevad valdkonnas mõlemat tüüpi lennufirmad.
- Kõige kindlam viis teada saada, milline reegel sinu puhul kehtib, on tutvuda konkreetse lennufirma tööle kandideerimise lehega, mitte foorumi või kolm aastat tagasi kirjutatud artikliga, sealhulgas selle artikliga.
Miks pole tätoveeringute ja lennufirmade kohta ühtset reeglit?
Tätoveeringupoliitika ei tulene lennuohutuse eeskirjadest, vaid iga lennufirma kehtestatud sisemistest välimuse- ja vormiriietuse reeglitest, mis kehtivad selle salongipersonalile ja pilootidele. See tähendab, et vastus sõltub täielikult tööandjast, mitte kogu valdkonnale ühisest määrusest. Kahel sama marsruuti teenindaval lennufirmal võivad sama randmel oleva kujunduse kohta olla vastupidised reeglid.
Pealegi pole need poliitikad muutumatud: mitu lennufirmat on viimastel aastatel oma reegleid leevendanud, teised aga järgivad endiselt sama ranget põhimõtet nagu varem. Vanas foorumipostituses loetud teave võib kirjeldada juba aegunud poliitikat (HerAviationEra märgib, et need reeglid erinevad piirkonniti ega ole alati üksikasjalikult avaldatud, mistõttu soovitab neid otse iga lennufirmaga üle kontrollida). Seega pole õige küsimus kunagi üldine: küsimus on selles, kas konkreetne lennufirma nõuab, et sinu konkreetne tätoveering oleks vahetuse ajal kaetud.
Mida stjuardessi või piloodi vormiriietus nähtavale jätab?
Kuna poliitika lähtub sellest, mis on näha, mitte sellest, mis on olemas, tasub kõigepealt aru saada, mida tavaline vormiriietus tegelikult paljastab. Valdavas enamikus suurtes lennufirmades tähendab „nähtav tätoveering“ praktilises mõttes tätoveeringut, mis paistab välja lühikeste varrukatega vormiriietust kandes: näol, kaelal, kätel või küünarvarrel kohas, mis jääb üles kääritud varruka servast allapoole (HerAviationEra). Need neli piirkonda on peaaegu kõigi valdkonna piirangute keskmes, olenemata lennufirmast.
Mida loetakse „kaetuks“ ja mida mitte?
Kere, pika varruka alla jääv õlavars, pükste või sukkadega kaetud jalad ning alaselg jäävad selliste poliitikate piiridest tavaliselt välja, sest vormiriietus katab need töö ajal. Seetõttu ei pruugi sama kujundus ühes lennufirmas üldse probleemi tekitada, teises aga küll: erinevus ei seisne selles, kas tätoveering on olemas, vaid selles, kuhu iga lennufirma tõmbab katvuse piiri. Kui kaalud juba käel olevat tätoveeringut, saad enne uurida, mida see piirkond tähendab käetätoveeringuid käsitlevast artiklist. Randmest, täpselt kohast, kus särgimansett lõpeb, räägib randmetätoveeringuid käsitlev artikkel. Kui muret tekitab kõrvatagune ja kaelapiirkond, mis on samuti üks hoolikamalt jälgitavaid kohti, vaata kõrvataguseid ja kaelatätoveeringuid käsitlevat artiklit.
Lennufirmad, mille reeglid on paindlikumad, ja need, mis nõuavad täielikku katmist
Konkreetsed näited aitavad mõista, kui erinevad poliitikad valdkonnas praegu kõrvuti eksisteerivad, kuid ühtegi neist ei tohiks võtta püsiva garantiina: reeglid muutuvad ja alljärgnev kirjeldab olukorda artikli kirjutamise ajal avaldatud teabe põhjal. Kõige leebemate hulka kuuluvad Virgin Atlantic ja Air New Zealand, mis lubavad salongipersonalil näidata mitteofensiivseid tätoveeringuid mujal kui näo- ja kaelapiirkonnas (Climb the Ladder).
Vahepealse seisukoha on võtnud United, mis piirab kätel, randmetel, pahkluudel ja labajalgadel nähtava tätoveeringu suurust, mitte ei keela tätoveeringuid otseselt: see lubab umbes töötõendi suuruseid kujundusi ja nõuab sellest suuremate katmist. Nägu, kael ja käed jäävad igal juhul selle erandi alt välja (Future Flight Attendant). Alaska Airlines tõmbab piiri mujale: see lubab kummalgi käel üht nähtavat, väikesest mündist mitte suuremat tätoveeringut ning jätab välja ainult näo, kaela esiosa ja rinna. Ülejäänud kehale kehtivad piirangud, mida lennufirma kirjeldab oma tööle kandideerimise lehel (Future Flight Attendant).
Kõige rangemate hulka kuulub Emirates, mis nõuab, et kõik tätoveeringud oleksid vormiriietuse all täielikult peidus, ega pea piisavaks nende katmist meigi või sidemetega. Qatar Airways järgib sama põhimõtet: see ei luba nähtavaid tätoveeringuid üheski piirkonnas, mille vormiriietus paljastab, kuigi kasutatud allikas ei täpsusta, kas selle puhul kehtib sama selgitus meigi või sidemete kohta (Ellana Academy). Ryanairi, Iberia, Vuelingi või easyJeti praeguse poliitika kohta ei leitud samaväärse detailsusega kontrollitud allikat, seega on kõige ausam see enne millegi üle otsustamist otse lennufirmalt järele uurida.
Salongipersonal ja piloodid: nähtavale jäävad piirkonnad erinevad
Piloodi vormiriietusse kuuluvad sageli pikkade varrukatega särk ja jakk, mida kantakse suure osa vahetusest. Need katavad küünarvarre viisil, mida paljude salongipersonali ametikohtade lühikeste varrukatega vormiriietus ei võimalda. Seetõttu nihkub ka piir, kust tätoveering oluliseks muutub: see, mis jääb peaaegu kogu lennu ajaks pika varruka alla, pole enam kriitiline piirkond, kuigi sama üldine poliitika kehtib mõlema ametikoha puhul võrdselt näo, kaela ja käte kohta.
Enamikus lennufirmades kehtivad pilootidele ja salongipersonalile samad välimuseeskirjad, kuigi nende rõivad erinevad. Mõlema ametikoha puhul on asjakohane sama põhimõte – „see, mis paistab särgikraest kõrgemal ja mansetist allpool“ –, ehkki konkreetne riietus võib nihutada selle piiri käsivarrel eri kohta.
Kuidas enne otsuse tegemist lennufirma tegelikku poliitikat kontrollida?
Praktikas on lennufirma enda tööle kandideerimise või kandidaatidele mõeldud korduma kippuvate küsimuste leht ainus allikas, mis kajastab selle kehtivat poliitikat; mis tahes kolmanda osapoole koostatud loetelu, sealhulgas see artikkel, võib aeguda niipea, kui lennufirma oma reeglid üle vaatab. Kui teavet pole piisavalt üksikasjalikult avaldatud, on värbajalt valikuprotsessi ajal otse küsimine tavaline ja ootuspärane, mitte kohatu.
See kontroll on eriti tähtis käte, kaela ja näo puhul, sest peaaegu kõik lennufirmad vaatavad neid piirkondi hoolikalt, olenemata nende üldisest suhtumisest ülejäänud kehasse. Piirkondade puhul, mida vormiriietus töö ajal kindlalt katab, on kahtluse tekkimise tõenäosus tavaliselt palju väiksem, kuigi lõpliku otsuse teeb siiski lennufirma ise.
Kuidas enne püsiva tätoveeringu tegemist selle asukohta proovida?
Ajutise kujunduse paigutamine randmele, käeseljale või kaelajoone lähedale näitab täpselt, mis jääb nähtavale siis, kui varrukas alla lasta või krae kinni nööpida – samasugust asja kontrollib ka lennufirma poliitika. Nii saad enne lõpliku otsuse tegemist lihtsalt näha kujunduse tegelikku suurust ja asukohta. Seda tasub katsetada konkreetse vormiriietuse rõivaesemetega (manseti pikkuse ja krae kõrgusega), mitte võrrelda kujundust üksnes palja nahaga, sest nii jääb mulje teistsugune kui päris vormiriietuse all.
Tasub meeles pidada, mida see katse kontrollib ja mida mitte: see on üksnes suuruse ja paigutuse visuaalne kontroll. See ei ennusta, kuidas tätoveering paraneks, milline see aastate pärast välja näeks ega kui valus oleks sellesse piirkonda püsiva tätoveeringu tegemine, samuti ei ennusta see ühegi värbamisprotsessi tulemust. Artikkel sellest, miks kujundust enne püsivaks muutmist proovida selgitab, milleks see katse sobib ja milleks mitte. Artikkel sellest, kui kaua poolpüsiv tätoveering kestab aitab hinnata, mitmeks päevaks see valik vaatlemisaega annab.
Selle kontrolli jaoks on väike ja tagasihoidlik kujundus tavaliselt kõige praktilisem. Infinitum on minimalistlik peene joonega kujundus, mis sobib hästi randmel või käe lähedal katsetamiseks, võtmata rohkem ruumi, kui väikese suurusega tätoveeringuid lubav poliitika võimaldaks. Kaos pakub teistmoodi joonega alternatiivi, et võrrelda neid kahte enne ühe kasuks otsustamist sama manseti või kaelajoone lähedal.
Käele mõeldud ajutiste tätoveeringute kollektsioon koondab veel samasuguses tagasihoidlikus stiilis kujundusi. Kui küsimus pole üksnes asukohas, vaid ka selles, kuidas valida üldiselt esimese tätoveeringu kujundust või kohta, käsitleb seda põhjalikumalt artikkel sellest, kuidas valida esimese tätoveeringu kujundust ja asukohta.
Kokkuvõttes sõltub vastus küsimusele, kas stjuardessil või piloodil võib olla tätoveeringuid, vähem üldreeglist ja rohkem kolmest konkreetsest asjaolust: kus tätoveering asub, mida jätab sellel kohal nähtavale konkreetse lennufirma vormiriietus ja mida ütleb selle lennufirma kehtiv poliitika kandideerimise ajal. Huvipakkuva lennufirma tööle kandideerimise lehe kontrollimine, vajaduse korral otse küsimine ning täpse asukoha proovimine ajutise kujundusega enne mis tahes püsiva otsuse tegemist on kolm sammu, mis vähendavad ebakindlust päriselt palju rohkem kui ükskõik milline üldine loetelu, sealhulgas see artikkel.
