„Henna kujundus” on koondnimetus ehitud mustritele, mida maalitakse nahale hennapastaga. Kui oled selle sõnaga kokku puutunud sotsiaalmeedias, pulmas või festivalil, oled tõenäoliselt juba näinud mitut eri stiili, oskamata neid päris täpselt nimetada. Korduvad mustrikategooriad on lilled ja väädid, paisley-mustrid, mandalad ning tihedad pitsilaadsed täited, mis erinevad nii joonte ülesehituse kui ka algupärase päritolu poolest. See juhend tutvustab kõiki mustrikategooriaid, selgitab, mille poolest erinevad India, Araabia ja Aafrika mehndi-stiilid, ning näitab seejärel, kuidas peenjooneline ajutine tätoveering võib edasi anda sama ornamentaalset tunnet, jätmata muljet, nagu oleks tegemist hennaga.
- Henna on taimne värvaine, millel on omaette värvitooni kujunemise ja püsimise ajakava; see ei ole ornamentaalsete mustrite üldnimetus.
- Nelja kõige levinuma mustrikategooria – lilled/väädid, paisley, mandala ja pitsilaadne täide – tunneb ära joonte ülesehituse, mitte ainult nende tiheduse järgi.
- India, Araabia ja Aafrika mehndi-stiilid erinevad eelkõige joonte tiheduse ning selle poolest, kui palju paljast nahka motiivide vahele jääb.
- Peenjooneline ajutine tätoveering võib jäljendada ornamentaalset joonestust, kuid selle tegemise protsess erineb päris hennavärvi omast.
Mis henna (mehndi) tegelikult on ja kust mustrid pärinevad
Henna on värvaine, mida saadakse taime Lawsonia inermis kuivatatud ja jahvatatud lehtedest. Seda on kehakunstis kasutatud juba antiikajast saadik Põhja-Aafrikas, Lähis-Idas, Vana-Egiptuses ja Mesopotaamias ning hiljem ka India poolsaarel (allikas: Henna). Paljudes neist piirkondadest on mehndi endiselt pulmatraditsioonide keskne osa ning mustreid maalitakse ka selliste pühade eel nagu Eid ja Diwali.
Henna teeb enamaks kui lihtsalt nahale mustri jätmine selle värvumisprotsess. Kohe pärast pasta eemaldamist on jälg oranž, kuid oksüdeerumise tõttu tumeneb see umbes kolme päeva jooksul sügavaks punakaspruuniks tooniks ning hakkab seejärel täielikult kaduma ühe kuni kolme nädala jooksul, kui nahk loomulikult uueneb (allikas: Henna). Just see ajakava – mitte ainult motiiv ise – eristab päris hennat teistest viisidest kanda sarnast mustrit. Seda võrdlust, mille üle sa võib-olla juba mõtled, käsitleb põhjalikumalt artikkel ajutised tätoveeringud ja henna võrrelduna.
Mustrikategooriad, mille tunned ära
„Henna kujundus” ei tähista üht kindlat esteetikat, vaid hõlmab mitut eri mustrikategooriat, mida sageli ühes kujunduses kombineeritakse. Nende nimetuste tundmine aitab täpselt kirjeldada, millist ilmet otsid, olgu sul soov leida hennat selle algupärases vormis või peenjoonelist alternatiivi.
Lilled ja väädid
Selle kõige äratuntavama kategooria moodustavad korduvad lehe- ja kroonlehekujud, mis põimuvad käele, randmele või käsivarrele ulatuvateks väätideks. Mustri tihedus võib suuresti varieeruda: mõnes kujunduses on väädid hõredad ja õhulised, teises täidavad korduvad lillemotiivid peaaegu kogu pinna.
Paisley (boteh)
Paisley-motiiv – kumer tilgakujuline ornament, mida nimetatakse sageli boteh’ks – pärineb Pärsiast ja selle kasutus on dokumenteeritud enam kui kahe tuhande aasta jooksul. See kooti Pärsia aadlile mõeldud hinnalistesse termeh-kangastesse, levis umbes 15. sajandil Kashmirisse ning jõudis sealt Kashmiri sallide kaudu India ja Lähis-Ida dekoratiivsetesse traditsioonidesse (allikas: Paisley (kujundus)). Siiski pole kindlaks tehtud, mida see kuju tegelikult kujutab: uurijad on pakkunud kõike alates stiliseeritud küpressist kuni palmi või männini, vanemad teooriad aga osutavad päikesele või fööniksile. Seetõttu on kõige õigem kirjeldada selle sümboolikat vaieldavana, mitte ühe kindla tähendusega (allikas: Paisley (kujundus)).
Mandala ja radiaalne sümmeetria
Mandala – see sanskritikeelne sõna tähendab lihtsalt „ringi” – on keskpunkti ümber radiaalse sümmeetriaga üles ehitatud kujund. Hinduistlikes ja budistlikes traditsioonides kasutatakse mandalat kosmiliste sfääride kaardina ja meditatsiooni abivahendina ning seda mõistetakse tasakaalu ja terviklikkuse sümbolina, mitte pelga kaunistusena (allikas: Mandala). Hinduismis on mandala põhistruktuur sageli ruut nelja väravaga, mis ümbritseb keskpunkti ümber paiknevat ringi. Psühholoog Carl Jung populariseeris hiljem mandala läänelikus mõttemaailmas psühholoogilise terviklikkuse sümbolina, lisaks selle religioossele algupärale (allikas: Mandala). Kui mandalamotiiv köidab sind kõige rohkem, leiad põhjalikuma ülevaate artiklist mandalamustriga tätoveeringud.
Pitsilaadne täide
Neljanda kategooria moodustavad peened täpilised või joontest koosnevad mustrid, mis katavad suuri käe- või käsivarrepindu tekstuuriga, mitte selgelt eristuvate üksikmotiividega – umbes nagu nahale asetatud pitskangas. Kui soovid just seda tüüpi mustrite kohta rohkem teada, ilmub peagi eraldi ülevaade: pitsimustriga tätoveeringud.
India, Araabia ja Aafrika mehndi-stiilide võrdlus
Nimetused „India stiil” ja „Araabia stiil” tulevad otsingutes sageli ette ning viitavad tõepoolest tegelikele ja järjekindlatele erinevustele. Lõuna-Aasia ehk India mehndi tunneb ära peene ja tiheda joonestuse järgi, mis katab sageli kogu käe ja käsivarre, jättes motiivide vahele vähe nähtavat nahka. Araabia ja Lähis-Ida stiilis kasutatakse seevastu julgemate vormidega lillemotiive, mille ümber jääb rohkem nähtavat nahka, mistõttu on üldmulje õhulisem. Aafrika stiil kaldub lihtsamate ja julgemate geomeetriliste vormide poole, kus on pinna kohta vähem detaile (allikas: Mehndi). Ükski stiil pole teisest „parem” – need sobivad erinevate eesmärkide jaoks: katvuse, kaugelt hästi eristumise või mustri pealekandmiseks kuluva aja poolest.
Kui soovid seda esteetikat võrrelda hoopis tätoveerimisstiilidega üldisemalt, väljaspool hennast inspireeritud kujundusi, ilmub meil peagi põhjalikum ülevaade: tätoveerimisstiilid selgitatud.
Proovi seda ilmet juba täna peenjoonelise ajutise tätoveeringuga
Ajutine või poolpüsiv kujundus on hennast erinev vahend: see kantakse nahale, mitte ei värvi seda. See tähendab, et see ei oksüdeeru ega tuhmu sama protsessi kaudu nagu päris hennapasta. Küll aga jäljendab see ornamentaalset joonestust, mitte henna värvumisprotsessi. See on oluline erinevus, mida meeles pidada, eriti kui soovid kellelegi teisele täpselt kirjeldada, mis sul nahal on.
Radiaalsed, sümmeetrilised motiivid – kompassimustrid ja tähekujulised vormid – peegeldavad sama keskset ülesehitust, mida iseloomustab henna mandalakategooria, samas kui peen graveeringulaadne joonestus peegeldab pitsilaadse täite tihedust. Just see seos panebki mõned geomeetrilised tätoveeringumotiivid hennamaailmast tuttavana tunduma, isegi kui neis pole ühtki traditsioonilist hennamotiivi.
Näiteks selle kohta, kui kaua poolpüsiv motiiv nahal püsib, tasub siinse numbri äraarvamise asemel lugeda artiklit kui kaua poolpüsiv tätoveering püsib, sest püsivus sõltub mitmest inimeseti erinevast tegurist. Kui soovid näha kogu võrdlust päris henna ja ajutiste tätoveeringute vahel – protsess, püsivus ja ohutus korraga –, leiad selle artiklist ajutised tätoveeringud ja henna võrrelduna.
Kui oled otsustanud, milline joontihedus ja sümmeetria sind köidavad, saad rohkemate peenjooneliste ja radiaalselt üles ehitatud kujunduste leidmiseks sirvida geomeetriliste kujunduste kollektsiooni ning neid kohe proovida.
Hennast inspireeritud motiiv tulevase püsitätoveeringu proovimiseks
Paljud inimesed, kes sirvivad hennast inspireeritud mustreid, teevad seda esimese sammuna sama stiili püsitätoveeringu suunas. Siin võib ajutisest kujundusest tõepoolest kasu olla: see näitab, kuidas suurus, paigutus ja mustri tihedus just sinu nahatoonil ja kehakujul välja näevad, enne kui miski muutub püsivaks.
Ajutine kujundus ei saa aga ennustada, milline tunne on sama stiiliga püsitätoveeringu tegemise ajal, kuidas see paraneb, kas see aja jooksul tuhmub või kuidas see täpselt mõne aasta pärast välja näeb – need on eraldi küsimused, mis kuuluvad teise arutelu juurde, ning ajutine proov nahal neile vastust ei anna. Seega, kui soovid proovida kompassimotiivi või mõnd muud ornamentaalset mustrit, hindad suurust ja paigutust, mitte seda, milline püsiv tulemus välja nägema hakkab.
