Pitsitätoveering järgib ažuurse kanga loogikat – peened niidid põimuvad ja jätavad enda vahele tühimikke – ning kannab selle nahale joontega, enamasti reiel ümber jooksva paela, käsivarrel oleva varruka või keskset lille ümbritseva piirjoonena. Tulemus mõjub õrna ja elegantsena just seetõttu, et põhineb peente joonte ja nende vahelt paistva naha kontrastil, mitte varjutusel või täidetud pindadel. Kui soovid kõigepealt kiiresti võrrelda seda teiste stiilisuundadega, annab tätoveeringustiilide juhend neist kõigist ülevaate; see artikkel keskendub põhjalikult ainult pitsistiilile, et teaksid täpselt, mida sellise kujunduse juures otsida ja kus see kehal kõige paremini mõjub.
- Stiili tunnus: avatud jooned, mis jäljendavad päris pitsi põimingut, mitte tihe või varjutatud muster.
- Klassikalised paigutused: sukapaela meenutav pael reiel ja varrukas käsivarrel, kummalgi omad reeglid mustri tiheduse kohta.
- Lilledega kombineerimine: pits sobib kõige paremini lillemotiivi ümbritsevaks raamiks, mitte sama tihedaks elemendiks.
- Stiili katsetamine: kataloogis olev ajutine kujundus näitab suurust ja paigutust sinu enda nahal enne püsiva otsuse tegemist.
Mis on pitsitätoveering?
Pits kui tekstiilmaterjal saadakse niitide põimimise, keerutamise või sõlmimise teel nii, et tulemuseks on tühimikega muster, mitte tihe kangas (allikas: Wikipedia pitsi kohta). Seda tehnikat kasutati ajalooliselt peente ja pidulike rõivaste valmistamisel, mis selgitab, miks tätoveeringustiil mõjub tänapäevalgi pigem piduliku kui julge või graafilisena. Kui näed tätoveeringut, mida kirjeldatakse kui „pitsi“, kontrolli, kas kujundus järgib täpselt seda põhimõtet: omavahel ühendatud peened jooned ja avatud kohad, kust nahk läbi paistab, mitte täidetud või varjutatud muster, mis vaid eemalt pitsitekstuuri meenutab.
Materjalist nahale kantud kujunduseks
Nahal toimib motiiv tänu kontrastile peene piirjoone ja joontevahelise tühimiku vahel, täpselt nagu algsel materjalil. Seepärast on joonekasutus olulisem kui varjutus: hästi teostatud pitsikujundus jääb loetavaks ka väiksena, sest muster põhineb geomeetrilisel kordusel, mitte tinditihedusel. Kui kujundus tundub „üle koormatud“ või seda on eemalt raske lugeda, tähendab see tavaliselt, et avatud kohad on liiga palju täidetud ja ažuurne efekt on kadunud.
Reie- ja sukapaelastiil: klassikaline paigutus
Sukapael on traditsiooniliselt jalas kantav pael, mis seotakse põlve alla, kus jalg on peenem, ning pulmatraditsioonis on see sageli pitsist ja peigmees võtab selle peol ära (allikas: Wikipedia sukapaela kohta). Reie ümber täisringina kantav pitsitätoveering kasutab otseselt seda visuaalset viidet, see pole lihtsalt juhuslik dekoratiivne valik. Tasub varakult mõelda, kui nähtavaks sa seda soovid: seeliku või pükste alla jääv pael mõjub täiesti teistmoodi kui sama pael, mis on nähtaval, ning see otsus on eriti oluline, kui alles mõtled, kui avalikult soovid seda stiili kanda.
Rohkem ideid selle piirkonna tätoveeringu paigutuseks leiad jalale tehtavate ajutiste tätoveeringute juhendist, mis käsitleb peale pitsistiili ka säärele, reiele ja hüppeliigesele sobivaid variante.
Pitsivarrukas käsivarrel
Pitsivarrukas võib katta kogu käsivarre või ulatuda ainult küünarvarreni, kuid mõlemal juhul peab muster randme poole järk-järgult hõrenema, et see ei näiks järsult katkine. Suurema pinnaga piirkondades, näiteks õlal või küünarnukil, sobivad tihedamad mustrikogumid, samas kui küünarvars mõjub paremini ühe hõredama motiiviga. Kui sa pole kindel, kuidas muster kogu käsivarre ulatuses kulgeb, on lühem paigutus ainult küünarvarrel mõistlik viis joonte kulgemise hindamiseks enne täisvarruka kasuks otsustamist. Rohkem paigutusvariante käsivarrel ja küünarvarrel leiad spetsiaalsest käsivarrele tehtavate ajutiste tätoveeringute juhendist.
Pits ja lilled: kuidas neid motiive kombineerida
Pits sobib hästi lillemotiivi ümbritsevaks raamiks just seetõttu, et avatud muster on vähem tihe kui täidetult kujutatud lill, nii et pilk liigub kõigepealt lillele, mitte dekoratiivsele servale. Kombinatsioon mõjub läbimõelduna ainult siis, kui üks kahest motiivist on teisest silmanähtavalt tihedam; kaks sama tihedat kõrvuti asetsevat mustrit kipuvad visuaalselt kokku sulama ja kaotavad kumbki oma selguse. Kui soovid enne pitsiga kombineerimist teada, mida konkreetne lill sümboliseerib, käsitleb lilletätoveeringuid tutvustav artikkel tähendusi eraldi, et me siin seda osa ei kordaks. Kui eelistad Pits-kujunduse visuaalset kaalu ilma lillemotiivita, koondab Minimalistlike kujunduste kollektsioon teisi sama peene joonega kujundusi.
Kuidas stiili oma nahal katsetada
InkLabsi kataloogis oleva ajutise Pits-kujunduse pealekandmine võtab 1–2 minutit, selle värv on algul sinakas ja muutub esimese 24 tunni jooksul sinakasmustaks ning muster püsib kuni 15 päeva, enne kui tuhmub loomulikult või selle saab eemaldada õrna koorijaga. Sellest piisab, et võrrelda kordamööda paigutust reiel ja käsivarrel või lihtsat varianti lillega kombineeritud variandiga, enne kui otsustad ühe idee kasuks.
Mida ajutine tätoveering näitab ja mida mitte
Selline ajutine muster näitab sulle kujunduse suurust ja joonte tihedust ning seda, kuidas muster sinu enda nahal, sinu keha tegelikku kuju ja valgust arvestades paikneb. See ei näita aga, mis tunne see oleks, kuidas see paraneks, kas sul tekiks allergiline reaktsioon või milline näeks sama nõelaga tehtud püsiv muster välja aastate pärast; ajutine katsetus aitab valida suurust, kuju ja asukohta, kuid ei ennusta püsiva tätoveeringu kogemust. Kui alles kaalud tõsiselt oma esimest püsivat tätoveeringut, käsitleb sinu esimese tätoveeringu juhend neid otsustamise samme eraldi, olenemata valitud stiilist.
Pits on kasulik stiil, mida uurida just seetõttu, et seda on lihtne katsetada: proovi Pits-kujundust reiel, käsivarrel või juba valitud lille kõrval ning jälgi paar päeva, kuidas see püsib, enne kui otsustad, kas soovid seda sinna alatiseks.
