Traditsioonilised Horvaatia tätoveeringud viitavad enamasti sicanjele, torkimisele ehk bocanjele — ajaloolisele käsitsi tätoveerimise tavale, mida harrastati peamiselt Bosnia ja Hertsegoviina katoliiklastest horvaatide seas ning vähemal määral ka Dalmaatsia külades. Tätoveeringuid kandsid eelkõige tüdrukud, kuid mõnikord ka poisid. Sellistel sümbolitel nagu rist, käevõru, tara ja oksake oli religioosne ja kogukondlik tähendus. Tänapäeval nähakse sama visuaalset pärandit üha sagedamini inspiratsioonina nüüdisaegsetele geomeetrilistele ja peenjoonelistele kujundustele, mitte vana rituaali otsese koopiana.
- Sicanje on päriselt eksisteerinud ajalooline tava, mis on seotud konkreetse ajastu, kogukonna ja piirkonnaga, mitte üldnimetus „vanadele Horvaatia mustritele“.
- Enim on dokumenteeritud nelja motiivi: rist, käevõru, tara ja oksake, samuti ringikujulisi ja geomeetrilisi mustreid, mida seostatakse rahvatantsuringiga.
- Tava seostatakse Osmanite ajastuga Bosnias ja Hertsegoviinas, mil tätoveering toimis osaliselt usulise identiteedi märgina.
- Selle traditsiooni ainetel loodud tänapäevast kujundust tasub selgelt eristada rituaali täpsest koopiast — üks on ajalooline tava, teine isiklik esteetiline valik.
Kust sicanje pärineb — Horvaatia vana tätoveerimistraditsioon
Sicanje, mida tuntakse ka bocanje või bockanje nime all, oli traditsiooniline käsitsi tätoveerimise viis, mida harrastati peamiselt Bosnia ja Hertsegoviina katoliiklastest horvaatide seas ning vähemal määral Dalmaatsia külades. Tätoveeringuid kandsid enamasti tüdrukud, kuid selle tava järgijatena on dokumenteeritud ka poisse (allikas: Sicanje — Wikipedia).
Tava seostatakse Osmanite ajastuga Bosnias ja Hertsegoviinas: osa katoliiklikke peresid märkis tätoveeringutega laste usulist identiteeti. Mõnes kogukonnas tõlgendati seda ka kaitsena sunniviisilise islamiusku pööramise või devširme nime all tuntud sundvärbamise käigus äraviimise eest. See on ajalooline kontekst, mis selgitab, miks tava üldse tekkis, mitte tava, mida keegi peaks tänapäeval sõna-sõnalt kordama (allikas: Sicanje — Wikipedia).
Motiivid kanti nahale looduslike koostisosadega — mee, söe, sülje ja rinnapiimaga — ning protseduuri ajastati sageli usupühade, näiteks püha Joosepi päeva, paastumaarjapäeva ja suure reede ümbrusse (allikas: Sicanje — Wikipedia (hr)).
Miks tava hääbus pärast 1930. aastaid
Tava oli kõige levinum Bosnia katoliiklastest horvaatide seas, mõnevõrra harvem Hertsegoviinas ja Dalmaatsia osades ning taandus järsult pärast 1930. aastaid. Horvaatia allikate andmetel sündis viimane inimene, keda tätoveeriti traditsioonilisel viisil, 1969. aastal. Seega kuulub sicanje nende tavade hulka, mis kadusid praktilisest kasutusest ühe või kahe põlvkonna jooksul (allikas: Sicanje — Wikipedia (hr)).
Mida tähendasid traditsioonilised sümbolid: rist, oksake, käevõru ja tara
Sicanje kõige sagedamini dokumenteeritud motiivid olid rist, käevõru (käevõru meenutav pael, mis ulatus ümber randme või käsivarre), tara ja oksake. Igal neist oli kogukonnas äratuntav tähendus, ehkki tõlgenduse üksikasjad erinesid külast külla ja allikast allikasse (allikas: Sicanje — Wikipedia).
Horvaatia allikates mainitakse eraldi ka ristide nimega variante, näiteks niinimetatud röövliristi ja Jeliča risti — äratuntavaid mustreid, mida anti traditsioonis edasi nimeliste mustritena, mitte ühe üldise sümbolina (allikas: Sicanje — Wikipedia (hr)).
Need motiivid ei esinenud kristlikust sümboolikast lahus. Neid kombineeriti vanemate ringikujuliste mustritega, mida seostati rahvatantsuringiga: korduv ringikujuline element jätkas risti joont ning lõi visuaalse keele, mis oli ühtaegu nii religioosne kui ka kogukondlik (allikas: Sicanje — Wikipedia). Kes soovib uurida risti ja religioossete sümbolite teemat tätoveeringutes laiemalt, mitte ainult Horvaatia traditsiooni raames, võib tutvuda ristide ja religioossete sümbolitega ajutiste tätoveeringute juhendiga.
Geomeetrilised ja ringikujulised mustrid: kuidas vanad kujundid põimuvad tänapäevase disainiga
Rahvatantsuringiga seotud ringikujulised ja geomeetrilised elemendid täiendasid sicanje riste ja lineaarseid mustreid, andes traditsioonile äratuntava visuaalse sõnavara, mis koosnes punktidest, ringidest ja sirgetest joontest. Sama sõnavara — peened jooned, korduvad punktid ja sümmeetriline kompositsioon — esineb tänapäeval nüüdisaegses peenjoonelises ja geomeetrilises tätoveerimiskunstis, ent see on stiililine valik, mitte väide, et kujund kopeerib täpselt mõnd kindlat ajaloolist rituaali või eset.
Oluline on eristada kahte asja: sicanje oli konkreetse kogukonna, ajastu ja oludega seotud usuline ja perekondlik rituaal, samas kui geomeetrilisest mustrist inspireeritud tänapäevane tätoveering on isiklik esteetiline valik, mis lähtub selle traditsiooni visuaalsest keelest, mitte selle usulisest tähendusest.
Kes soovib geomeetrilisi tätoveeringuid uurida laiemalt, väljaspool Horvaatia pärandi konteksti, võib tutvuda geomeetriliste tätoveeringute ja nende tähenduste juhendiga.
Kuidas valida ja proovida tänapäeval Horvaatia pärandist inspireeritud motiivi
Lihtne lineaarne rist, punkt või geomeetriline muster näeb olenevalt suurusest ja asukohast kehal erinev välja, mistõttu on kasulik enne otsuse tegemist võrrelda mitut võimalust. Paela laius, punktide vahe ja joonte suund muudavad mustri üldmuljet isegi siis, kui põhimotiiv jääb samaks.
Motiivi ajutine versioon võimaldab lugejal jälgida mõne päeva jooksul selle suurust ja paiknemist nahal. See on üksnes kujunduse ja asukoha visuaalne katsetus — mitte viis ennustada valu, paranemisprotsessi, allergilise reaktsiooni riski ega püsitätoveeringu lõplikku välimust, sest ajutine ja püsiv protseduur toimivad täiesti erinevalt.
Kes alles mõtleb üldse oma esimese püsiva motiivi peale, võib enne lõpliku otsuse tegemist tutvuda juhendiga, kuidas valida esimese tätoveeringu kujundus ja asukoht.
Kus see stiil kõige paremini mõjub: randmel, käsivarrel või hüppeliigesel
Selle stiili puhul valitakse kõige sagedamini ranne ja käsivars, sest seal on piisavalt ruumi, et ristijoon või geomeetriline muster jääks selgelt loetavaks, samas kui hüppeliiges sobib paremini sama motiivi väiksemate ja kompaktsemate versioonide jaoks. Lõplik valik sõltub ka sellest, kui nähtavat motiivi soovib lugeja tavapärase päeva jooksul kanda, mitte ainult mustri esteetilisest mõjust.
Kes soovib valmis kujunduse asemel oma ideele kohandatud motiivi, võib tutvuda isikupärastatud ajutiste tätoveeringute juhendiga. Valmis lineaarsete ja ristimotiividega kujunduste jaoks on saadaval ka peente joonte ja ristide kollektsioon, mille valikuid saab vaadata tegelikus suuruses ja asukohas.
Sicanje oli konkreetse ajastu ja kultuuriga seotud rituaal, mille sümbolid ja olemasolu põhjus on selgelt dokumenteeritud, mitte üldine „vana Horvaatia muster“, mida võib vabalt tõlgendada. Selle erinevuse mõistmine — ajaloolise rituaali ja sellest inspireeritud tänapäevase kujunduse vahel — aitab lugejal valida motiivi, austades selle sümboli päritolu, ning proovida enne püsiva versiooni kasuks otsustamist esmalt selle suurust ja asukohta.
