Viikingitätoveering viitab peaaegu alati kindlale hulgale motiividele: Thori vasarale (Mjölnir), Valknutile, Vegvísirile, Odini ronkadele või ruunikirjale. Igaüks neist jutustab eri loo ning kõik neist ei pärine viikingiajast endast. Näiteks Vegvísiri pole mainitud üheski allikas, mis oleks pärit varasemast ajast kui 19e sajand, kuigi seda esitletakse sageli muistse põhjamaisest kompassina. Kui uurida enne valimist iga sümboli tegelikku päritolu, saab vältida kaht levinud pettumust: kanda motiivi, mida müüakse viikingiaegsena, kuigi see on pärit hilisemast ajast, ja lasta nahale jäädvustada ruunikirja, mille tähemärk-tähemärgi haaval teisendamine ei anna midagi loetavat.
- Mjölnir on arheoloogiliselt kõige paremini dokumenteeritud viikingimotiiv: Põhja-Euroopast on leitud umbes tuhat vasarakujulist ripatsit.
- Valknut esineb viikingiaegsetel kividel ja matuseesemetel, kuid selle praegune nimi on tänapäevane nimetus; me ei tea, kuidas seda omal ajal nimetati.
- Tihti „viikingikompassiks” nimetatud Vegvísir pärineb tegelikult 19e sajandist pärit Islandi käsikirjast, mitu sajandit pärast viikingiaega.
- Ruunikirja ei saa prantsuse keelest tähemärk-tähemärgi haaval tõlkida: ruunid tähistavad häälikuid, mitte kirjapilti, mistõttu tasub isikupärastatud fraasi asemel valida juba tuntud motiiv.
Mjölnir, Thori vasar
Thori vasar on välitöödel kõige sagedamini leitud viikingisümbol, mistõttu on see usaldusväärne ajalooline viide, mitte lihtsalt mõne seriaali pilt. Skandinaaviast, Inglismaalt, Põhja-Saksamaalt, Balti riikidest ja Venemaalt on välja kaevatud umbes tuhat vasarakujulist ripatsit (allikas: Mjölnir, Vikipeedia). Selle sage esinemine räägib palju selle rollist igapäevaelus ning lükkab ümber kuvandi, nagu oleks tegu üksnes sõjarelvaga.
Ripats oli ka ususümbol ja õnnetoov ese, eriti pulmades, ning selle populaarsus kasvas ajal, mil samades piirkondades levisid ristikujulised kristlikud ripatsid (allikas: Mjölnir, Vikipeedia). Tänapäeval tätoveeringuna kantuna säilitab see kaitse ja kuuluvuse kaksiktähenduse, mitte ei väljenda otsesõnu sõjakat hoiakut. Selle sümboli paigutamiseks kõigi legendaarsete tegelaste hulka, kellega Inklabs tegeleb, käsitleb fantaasia- ja mütoloogiatätoveeringuid tutvustav artikkel teisigi muistsetest, nii põhjamaisest kui ka muudest pärimustest pärit motiive.
Valknut, langenud sõdalaste sõlm
Valknuti tunneb ära selle kolme põimunud kolmnurga järgi. Seda on leitud mitmelt viikingiaega dateeritud arheoloogiliselt esemelt: Stora Hammars I kivitahvlilt, Gotlandil asuvalt Tängelgårda kivilt, Osebergi laevahaua matusepanustest ning Nene jõest leitud anglosaksi sõrmuselt (allikas: Valknut, Vikipeedia). Need sageli matustega seotud leiukontekstid seostavad seda enamasti Odini ja lahingus langenud sõdalaste saatusega: üldlevinud tõlgenduse järgi viitab see langenud võitlejatele, kelle jumal enda juurde valib.
Enne selle motiivi valimist tasub teada üht asja: „Valknut” on tänapäeva uurijate antud nimi ja keegi ei tea praegu, kuidas seda märki viikingiajal nimetati (allikas: Valknut, Vikipeedia). See ei vähenda sümboli arheoloogilist autentsust; see tähendab üksnes, et iga selgituse suhtes, mis väidab teadvat selle algset nime või täpset funktsiooni, tasub olla ettevaatlik.
Vegvísir: „viikingikompass”, mis pole viikingiaegne
Vegvísir on ilmselt kogu tänapäevase viikingikujutelma kõige valemini dateeritud sümbol. Selle esimene teadaolev kirjapanek on Islandi käsikirjas Huld, mille pani 1860. aastal Akureyris kokku Geir Vigfússon ehk mitu sajandit pärast viikingiaja lõppu; arheoloogilised leiud ei seosta seda ajastuga (allikas: Vegvísir, Vikipeedia). Käsikirjas kirjeldatakse seda märgina, mis peaks aitama kandjal mitte kunagi teed kaotada halva ilmaga, isegi tundmatul teel (allikas: Vegvísir, Vikipeedia).
See ei muuda Vegvísiri vähem tõeliseks ega vähem huvitavaks: see on autentne Islandi sümbol, millel on oma ajalugu ja kaitsev funktsioon. See tuleb lihtsalt paigutada õigesse sajandisse, mitte esitada seda rüüsteretkede ja saagade ajastu esemena. Tänapäevase tähenduse pärast meeldiv motiiv on jätkuvalt hea valik; probleemiks on sellele nüansse arvestamata külge kleebitud silt „viikingiaegne”.
Yggdrasil, Odini rongad ja hunt
Põhjala mütoloogias saadavad Odinit kaks ronka, Huginn ja Muninn: nende nimed tähendavad vastavalt mõtet ja mälu. Iga päev saadab Odin nad maailma kohale lendama, seejärel tulevad nad tagasi ja räägivad talle, mida nägid (allikas: Huginn ja Muninn, Vikipeedia). See räägib palju Odinist endast: ta on jumal, kes valitseb vähem jõu ja rohkem kogutud teabe abil.
Miks just need loomad, mitte üldine hundimotiiv?
Hundil on põhjamaistes lugudes mitmetähenduslikum roll. Ta võib sümboliseerida valvsust ja metsikut jõudu, ent mütoloogiasse kuulub ka Fenrir, hiidhunt, kellel on saagade järgi Ragnaröki lõplikus kaoses keskne roll. Seega tasub viikingitätoveeringuks hunti valides lähtuda konkreetsest tegelasest, mitte üldisest kiskjakujutisest, nii nagu ka ronka kujutav motiiv saab eri tähenduse olenevalt sellest, kas see kujutab Huginnit, Muninnit või lihtsalt lindu ennast. Need loomtegelased esinevad ikonograafias sageli koos Odiniga ning sobivad ühte kompositsiooni hästi Valknuti või Vegvísiriga.
Ruunid: kuidas vältida levinumaid vigu
IIe–VIIIe sajandil kasutusel olnud ja 24 ruunist koosnev vanem futhark lihtsustus hiljem Skandinaavias nooremaks futharkiks, samal ajal kui anglosaksid arendasid oma ruunitähestikku hoopis edasi (allikas: Vanem futhark, Vikipeedia). Need on kaks eri süsteemi, mida kasutati eri aegadel ja piirkondades: nende segamine ühes kirjas pole ajalooliselt põhjendatud, isegi kui tulemus näeb graafiliselt kena välja.
Teine, veelgi levinum lõks puudutab tõlkimist. Ruunid tähistavad häälikuid, mitte sõna kirjapilti tähemärk-tähemärgi haaval: eesnime või prantsuskeelse lause ruun ruuni haaval teisendamisel tekib sageli märkide jada, mis ei vasta ühelegi päriselt olemasolevale muistse keele sõnale. Seepärast on parem lähtuda juba tuntud ja kontrollitud ruunimotiivist, näiteks dekoratiivselt esitatud terviklikust tähestikust või mitut tuntud sümbolit koondavast tahvlist, selle asemel et lasta koostada isikupärastatud kirja, mille tähendust ei saa keegi tagada.
Kompositsiooni ja asukoha valimine
Kompositsiooni valides tuleb lähtuda kõigepealt selle tegelikust kujust. Pikk ruunikiri või kaheksaharuline Vegvísir vajab loetavuse säilitamiseks tasast ja piklikku pinda, mistõttu sobivad loomulikult käsivars või selg. Kompaktsem Valknut või Mjölnir sobib seevastu väiksemale alale, näiteks randmele või säärele, ilma et detailid kaotsi läheksid.
Just seda saab ajutise versiooni abil kontrollida enne püsiva valiku tegemist: näha kirja tegelikku suurust oma nahal ja valitud kohas, selle asemel et seda joonise järgi ette kujutada. Esimese tätoveeringu juhend kirjeldab samm-sammult, kuidas kujundit ja asukohta valida, ning artikkel, mis selgitab, miks tasub tätoveeringut enne püsivaks muutmist katsetada, räägib sellise proovimise eelistest, mis on eriti kasulik sümboolse kompositsiooni puhul, mille loetavuse määrab selle pikkus.
Enne nii sümboolse valiku kinnistamist aitab ajutine kujund võrrelda ruunikirja või Vegvísiri tegelikku suurust nahal ja kohandada selle järgi asukohta, nagu võimaldavad ajutiste viikingitätoveeringute kollektsiooni kujundid. Kui huvi pakuvad ka teised kultuurilised stiilid, järgivad hõimutätoveering ja Kreeka tätoveering sama põhimõtet: tähendusrikkad motiivid tuleb enne kandmist paigutada nende tegelikku ajaloolisse konteksti. Rohkem juhendeid leiad Inklabsi blogist.
