Kreeka tätoveering ammutab ainest antiikajast pärit kindlast kujude ja motiivide valikust: Olümpose jumalad, nagu Ateena, Zeus või Poseidon; müütilised olendid, nagu Lerna hüdra või sireenid; dekoratiivmotiivid, nagu meander ja loorberipärg; ning kolm Kreeka arhitektuurist pärit sambatüüpi (dooria, joonia ja korintose). Igal sümbolil on oma tähendus ning neid eristatakse kindlate tunnuste järgi – seda tasub arvestada, enne kui ühe kujunduse teisele eelistad.
- Iga jumala tunneb ära tema tunnuste järgi: Ateena öökulli ja aigise, Zeusi välgu ja kotka ning Poseidoni kolmharu ja hobuse järgi.
- Müütilised olendid sobivad iseseisvaks motiiviks: näiteks Lerna hüdra on juba kataloogis kujundusena olemas ning võimaldab seda enne lõpliku otsuse langetamist päriselt proovida.
- Meander ja loorberipärg sobivad neile, kes soovivad kreeka sümbolit ilma kujuta – see on hea valik tagasihoidlikuma või joonekujundusega tätoveeringu jaoks.
- Kas valida skulptuurne või joonekujundus ning kuhu tätoveering paigutada, sõltub eelkõige valitud motiivi keerukusest, mitte mingist üldreeglist.
Ateena: tarkus, öökull ja aigis
Ateena tunneb kõigepealt ära teda saatva öökulli järgi, mis on traditsiooniline tarkuse sümbol. Ta kannab ka aigist – madudega ääristatud keebilaadset rõivast, mille keskel on gorgo Meduusa nägu. See detail muudab motiivi tõlgendust, sest seob jumalanna mitte ainult tarkuse, vaid ka hirmuäratava kaitsjaga. Kompositsiooni lisatakse sageli ka oliivipuu, mille olevat tema loonud, ning kiiver ja oda, mis meenutavad tema rolli strateegilise sõja, mitte toore vägivalla jumalannana. Ühele tunnusele keskenduv tätoveering, näiteks ainult öökull, on Ateena viitena äratuntav neile, kes müüti tunnevad. Mitut tunnust ühendav kompositsioon jutustab aga terviklikuma loo, ent nõuab nahal rohkem ruumi.
Zeus ja Poseidon: taevas ja meri
Väheste teadmiste põhjal tehtud joonistusel võib Zeusi ja Poseidoni kergesti segi ajada, kuigi nende tunnused eristavad neid selgelt.
Zeus: välk ja kotkas
Zeus valitseb taevast ja maailmakorda Olümpose jumalate kuningana. Tema kõige äratuntavam tunnus on stiliseeritud välk, mida kujutatakse sageli siksakilise joontekimbuga. Teda saatev kotkas rõhutab tema võimu, nagu ka tamm, talle pühendatud puu, ning oliivipärg, mis sümboliseerib tema valitsejavõimu, mitte spordivõitu. Ainuüksi välgule keskenduv tätoveering toimib võimu ja otsusekindluse sümbolina – Zeusi ennast pole vaja kujutada, et viide oleks selge.
Poseidon: kolmharu ja hobune
Poseidoni tunneb ära kolmharu järgi, mis on tema peaaegu alati esinev tunnus ning millega ta müüdi kohaselt torme tõstab või temaga seotud maavärinate ajal maapinda lõhestab. Tema pühad loomad – hobune, härg, delfiin ja merihobune, merelugude pooleldi hobune, pooleldi kala olev olend – pakuvad kasulikke kujundusvariante neile, kes soovivad Poseidonile viidata ilma juba laialt levinud kolmharu kasutamata. Nahal eristavad neid kaht jumalat eelkõige just need esemed: siksakiline välk viitab Zeusile, kolmeharuline kolmhark Poseidonile ning seotud looma valik – kotkas või hobune või delfiin – kinnitab, kumba neist kujutatakse.
Müütilised olendid: hüdra, sireenid ja erinyad
Lisaks jumalatele sobivad iseseisvaks tätoveeringuks ka mitmed Kreeka mütoloogia olendid; motiivi tähenduse säilitamiseks pole vaja tervet jumalust kujutada.
Lerna hüdra
Lerna hüdra on mitme peaga veemadu ning tema mütoloogiline eripära on taastumisvõime: iga maharaiutud pea asemele kasvas kaks uut, mistõttu ei olnud võimalik võitlust üksnes jõuga võita. Herakles sai temast jagu oma kaheteistkümne töö teises ülesandes üksnes tänu vennapojale Iolaosele, kes kõrvetas iga mahalöödud pea järel tõrvikuga kaela, et takistada uute peade kasvamist. See motiiv kõnetab oma looga: jõust üksi ei piisa, vaja on nii kavalust kui ka julgust ning taassünd pole eesmärk omaette, vaid probleem, mis tuleb lahendada teistmoodi.
Sireenid: linnunaisest kalasabaga sireenini
Tänapäeva kujutluses seostatakse sireene kalasabaga, kuid vanimates Kreeka allikates kujutatakse neid linnunaistena, kellel on linnu keha ja naise pea. Naist kalasabaga hakati kujutama alles palju hiljem, varakeskajal. Mõlema versiooni puhul on müüdi tuum sama: Odüsseias meelitab nende laul meremehi karide poole ning Odysseus pääseb sellest vaid nii, et laseb oma kaaslaste kõrvad vahaga kinni toppida ja end laeva masti külge siduda, et laulu kuulda, kuid selle kutsele mitte järele anda. Tänapäevase kujundusega sireenitätoveering, nagu allpool kujutatu, lähtub müüdi hilisemast versioonist. Kui mütoloogiline täpsus on oluline, tasub meeles pidada, et see kujutis on tegelaskuju hilisem areng, mitte tema algne välimus.
Erinyad, õigluse valvajad
Erinyad ehk fuuriad on kolm kättemaksujumalannat – Alekto, Megaera ja Tisiphone –, kes Hesiodose järgi sündisid Ouranose kastreerimisel valatud verest. Nende ülesanne mütoloogias on karistada kindlate süütegude eest: mõrva, eriti pereliikme tapmise, valevande ja vanema lugupidamatu kohtlemise eest. Seega väljendab neid kujutav motiiv vähem dekoratiivset esteetikat kui halastamatu õigluse ideed. See sobib neile, kes otsivad tähendusrikast kreeka sümbolit, mitte lihtsalt üht mütoloogilist tegelast teiste seast.
Meander ja loorberipärg: kujutiseta motiivid
Neile, kes eelistavad äratuntavat kreeka sümbolit, kuid ei soovi tätoveerida nägu ega mütoloogilist tegelast, sobivad kaks dekoratiivmotiivi. Meander, mida nimetatakse ka Kreeka võtmeks, on pidevast joonest koosnev ääris, mis moodustab täisnurkadest korduva mustri. Seda kasutati Kreeka keraamikal, arhitektuuris ja rõivaääristel juba geomeetrilisel ajastul. Nimetus viitab Väike-Aasias asuvale Meandrose jõele, mille looklev vool andis mustrile inspiratsiooni. Korrapärase geomeetria tõttu sobib see eriti hästi peene joonega kujutamiseks käevõruna või piki jäset kulgeva äärisena.
Loorberipärg viitab Apolloni ja Daphne müüdile, kus viimane muudeti jumala eest põgenemiseks loorberipuuks. Hiljem hakati loorberipärgi Apolloni auks Pythia mängude võitjatele andma. Seega seostub motiiv võidu ja tunnustusega, erinedes näiteks Ateenaga seotud odast või kiivrist.
Kreeka sambad: dooria, joonia ja korintose stiil
Kolm Kreeka arhitektuuristiili erinevad eelkõige samba kapiteeli poolest, mis teeb eri sambakujunduste vahel valimise lihtsaks. Dooria sambal on paljas kapiteel – lihtne rõngas, mille kohal on kumer padjand – ning jässakas sammas ilma aluseta: see on kolmest kõige lihtsam stiil. Joonia samba tunneb ära kapiteeli mõlemal küljel olevate kahe spiraalse keermega voluutide järgi; sammas on dooria sambast sihvakam. Kolmest kõige kaunistatumal, korintose sambal on üksteise peale seatud akantuselehtedega kaetud kapiteel. Tätoveeringu puhul väljendub see järjestus otseselt joone keerukuses: dooria stiil sobib lihtsale ja massiivsele kujutisele, korintose stiil nõuab aga rohkem detaile ja seega ka rohkem ruumi, et kujutis nahal selgeks jääks.
Skulptuurne või joonekujundus – ja kuhu tätoveering paigutada
Üht ja sama sümbolit saab kujutada kahel väga erineval viisil ning see valik on sama oluline kui sümboli enda valimine. Skulptuurses kujutamisviisis kasutatakse varje, et luua marmori- või skulptuuriefekt. See sobib hästi üksikule kujule või detailsele rinnakujule, näiteks aigisega Ateenale või hüdrat kujutavale terviklikule stseenile. Peene ja katkematu joonega kujutamisviis sobib paremini geomeetrilisele motiivile, nagu meander, profiilile või lihtsale siluetile, ning jääb väikesel kohal tagasihoidlikumaks.
Ka paigutuskoha valik sõltub samast loogikast nagu stiil. Skulptuurses stiilis detailne stseen vajab selgeks jäämiseks suuremat pinda, mistõttu sobivad näiteks küünarvars või säär. Meandriosa taoline joonekujundus sobib seevastu väikesele pinnale, näiteks randmele või kuklale, ilma et see teravust kaotaks. Enne lõpliku suuruse ja paigutuskoha valimist aitab motiivi ajutise tätoveeringuna proovimine hinnata selle tegelikku mõõtu enda nahal ja asukohta kohandada; ajutise proovimise ja püsitätoveeringu erinevuse kohta lugemine aitab seda etappi paremini mõtestada.
Kreeka tätoveeringu valimine tähendab seega esmalt kindla sümboli – jumala, olendi või dekoratiivmotiivi – ning seejärel selle keerukusele vastava kujutamisviisi valimist. Müütilise olendi, näiteks kujunduse Hydra või kujunduse Merineiu puhul aitab ajutise tätoveeringuna proovimine suuruse ja paigutuse üle kontrollida, enne kui kaaluda püsivat motiivi. Kollektsioon Fantaasia ja mütoloogia koondab kataloogist ka teisi mütoloogilisi kujundusi, et saaksid võimalusi võrrelda. Kreeka mütoloogiast väljapoole jäävate olendite, näiteks draakonite või Meduusa puhul käsitleb laiemat valdkonda fantaasia ja mütoloogia ülevaade. Samal ajal keskenduvad viikingisümbolite artikkel ja hõimustiili käsitlev artikkel sama rubriigi teistele kultuuridele. Kui kaalud valitud kreeka motiivi põhjal hiljem püsitätoveeringu tegemist, kirjeldavad järgmisi samme esimese tätoveeringu juhend ja poolpüsivate tätoveeringute juhend.
