Tribaaltätoveering, nagu enamik inimesi seda tänapäeval ette kujutab, on lääne graafiline stiil, mis koosneb suurtest mustadest pindadest, jämedatest kõverjoontest ning sümmeetrilistest või leegitaolistest mustritest. See sai Euroopas ja Ameerika Ühendriikides populaarseks 1990. ja 2000. aastatel. See ei ole ühe kindla traditsiooni nimi, vaid stiilimääratlus, mille visuaalne keel on ammutanud ainest mitmest selgelt eristuvast kultuurist, näiteks maoori, samoa või Borneo dayaki traditsioonidest, kuid ei kanna edasi nende tähendust, reegleid ega õiguspäraseid kandjaid. Selle erinevuse mõistmine aitab valida mustri teadlikult, olgu eesmärgiks just see äratuntav graafiline stiil või hoopis kindel kultuurisümbol, mille kohta leiab rohkem teavet eraldi juhendist.
- „Tribaaltätoveering” tähistab lääne stiili, mitte traditsiooni: see koondab visuaalseid laene mitmest kultuurist, millel on erinev tähendus ja erinevad reeglid.
- Maoori tā moko, Samoa tatau ja peʻa ning Borneo dayaki mustrid on tegelikud tavad, mis on mõeldud kindlatele kandjatele ja tätoveerijatele, mitte lihtsalt jäljendatavad esteetilised kujundid.
- Tänapäevased tribaaltätoveeringu variandid – blackwork, geomeetriline ornamentaalstiil või tagasihoidlikum stiil – võimaldavad säilitada äratuntava ilme, omistamata endale päritolu, mida tegelikult pole.
- Ajutise või poolpüsiva tätoveeringu proovimine aitab hinnata suure mustri suurust ja asukohta; see ei ütle midagi püsiva tätoveeringu tegemise valu, paranemise ega täpse väljanägemise kohta.
Mis on tänapäeval tribaaltätoveering?
Tribaaltätoveeringu tunneb nahal üldjuhul ära mõne püsiva tunnuse järgi: suured mustad pinnad, jämedad kõverjooned, mis järgivad käe, õla või sääre kuju, ning sümmeetria või korduv rütm, mis meenutab leeke või laineid. Need kujundid loodi selleks, et need oleksid kaugelt hästi nähtavad ja järgiksid lihaste kuju. Seetõttu katsid need pikka aega terveid kehapiirkondi, nagu küünarvars, biitseps või ülaselg.
Sõna „tribal” pärineb ingliskeelsest väljendist „tribal art” ning tähistab kategooriat, mille lääne tätoveerimisstuudiod mõtlesid välja pigem kindla joonistusstiili müümiseks kui konkreetse kultuuri kirjeldamiseks. Ükski rahvas ei määratle ennast ise „tribaalsena”: see termin koondab väljastpoolt vaadates väga erineva taustaga esteetikaid. Just see mugav silt tekitabki segadust, sest stiil levis palju laiemalt ja kiiremini kui traditsioonid, millest see ainest ammutab.
Kust tribaaltätoveeringu stiil pärineb: mitu tegelikku traditsiooni, mitte üks
Sõna „tribal” taga peituvad tegelikult väga erinevad tätoveerimistavad, millest igaühel on oma ajalugu, tehnika ja tähendus. Järgmised kolm näidet näitavad, miks ei saa ühtegi neist taandada lihtsaks dekoratiivseks mustriks.
Tā moko (maoori)
Tā moko on Uus-Meremaa maoori rahva traditsiooniline tätoveering. See kodeerib tätoveeringu kandja sugupuu, sotsiaalset staatust ja identiteeti ning ajalooliselt uuristati see nahka peitliga, mitte ei torgitud nõelaga. Selle sümboolne tähendus on nii tugev, et maoori päritolu motiivi kohta, mida kannab inimene, kes sellesse rahvasse ei kuulu, loodi eraldi termin „kirituhi” (sõna-sõnalt „kirjutus nahal”). Selle eesmärk on eristada motiivi ehtsast tā mokost, mis eeldab genealoogilisi ja ajaloolisi teadmisi, millele saab õiguspäraselt toetuda vaid maoori kandja (allikas: Tā moko – Wikipedia).
Tatau ja peʻa (samoa)
Samoa meestel on peʻa traditsiooniline tätoveering, mis katab keha selja keskosast põlvedeni. Seda teevad siiani käsitsi pärilikud tätoveerijad ehk tufuga tā tatau, kasutades põlvest põlve edasi antud tööriistu; Samoa kogukonnas on tätoveeringul suur sotsiaalne ja vaimne tähendus. Ka tänapäeval on selle saamine haruldane ettevõtmine inimese jaoks, kes pole samoa päritolu (allikas: Peʻa – Wikipedia).
Dayaki mustrid (Borneo)
Mõnes Borneo dayaki kogukonnas oli tätoveerimine pikka aega osa üleminekuriitustest ning sellega märgiti muu hulgas lahingute arvu või nende peade arvu, mille sõjamees oli elu jooksul võtnud. Traditsioonilistes austroneesia tehnikates kasutati käsitsi löödavat tööriista, astelt, luud või merekarpi, mitte masinat. Seetõttu oli igal mustril isikliku dokumendiga sarnane staatus, mitte lihtsalt dekoratiivne tähendus (allikas: Tattoo – Wikipedia).
Miks on seda erinevust mustrit valides oluline teada?
Üldine tribaaltätoveeringu muster, mis on ostetud kataloogist või mille on välja pakkunud lääne tätoveerija, ei kuulu ühegi nimetatud traditsiooni juurde. See ei tähista staatust, suguvõsa ega isiklikku saavutust, vaid on graafiline kujund, mis matkib teatavat esteetikat, mitte kodeeritud sotsiaalset sõnumit. See ei tähenda, et muster oleks iseenesest sobimatu, kuid muudab küsimust, mida tuleks enne selle valimist endalt küsida.
Kui eesmärgiks ongi just see äratuntav esteetika – suured mustad pinnad, jõulised kõverjooned ja tugev graafiline mõju –, vastab üldine tribaaltätoveering sellele ootusele täpselt. Kui aga soovitakse kanda kindlat kultuuri või mütoloogiaga seotud sümboolikat, tasub pöörduda sellele traditsioonile pühendatud juhendi poole, mitte valida valesti määratletud „tribaalmuster”, mis ei kanna edasi selle tähendust ega koode. Põhjamaise sümboolika ja ruunide kohta annab lisateavet viikingitätoveeringute juhend, kus kirjeldatakse lõkse, mida vältida; kreeka sümboolikat käsitleb Kreeka mütoloogiast inspireeritud tätoveeringute juhend, mis tutvustab jumalaid ja klassikalisi motiive.
Tribaaltätoveeringu tänapäevased versioonid
Tribaaltätoveeringu stiil pole kadunud, vaid on lihtsalt jagunenud mitmeks graafiliseks suunaks, mis säilitavad selle vaimu, kuid ei kasuta tingimata algupäraseid suuri musti pindu. Blackwork on klassikalisele esteetikale kõige lähem variant: suured mustad pinnad, jõulised kõverjooned ja tugev kontrast nahal. Ornamentaal- ja geomeetrilised mustrid järgivad sama struktureeritud ja sümmeetrilise mustri loogikat, kuid kasutavad suuri musti pindu asemel peeni jooni. Nii jääb tulemus kergem, kuid kompositsioon on endiselt läbimõeldud.
Tagasihoidlikum variant viib selle arengusuuna sammu võrra kaugemale: üksainus joon, lihtne kuju ja sama graafiline keel, mis on taandatud kõige olulisemale, et tulemus oleks igapäevaselt tagasihoidlikum. Allpool olev lõpmatuse sümbol näitab seda peenemat suunda; võrdle seda vahetult ülal näidatud tihedama Kompassiga.
Need kolm suunda – blackwork, ornamentaalstiil ja tagasihoidlikum stiil – esinevad nii geomeetriliste tätoveeringute juhendis kui ka minimalistlike tätoveeringute juhendis. Neist on abi, kui soovid enne valiku tegemist võrrelda teisi näiteid.
Suuruse ja asukoha valimine enne otsustamist
Suuri tribaaltätoveeringu mustreid kantakse kõige sagedamini käsivarrel, küünarvarrel või jalal – need piirkonnad pakuvad piisavalt pinda, et kõverjooned ja mustad pinnad jääksid selgelt nähtavaks. Enne valiku tegemist tasub vaadata, kuidas muster sobib sinu enda nahatooniga ning kui nähtav see on igapäevase riietuse, nii kontoris kui ka suvel, juurde.
Ajutine või poolpüsiv tätoveering on kõige lihtsam viis seda päriselt hinnata: see võimaldab näha mustri tegelikku suurust oma nahal, hinnata kujunduse ja valitud kehapiirkonna tasakaalu ning võrrelda mitut asukohta enne otsustamist. Prooviga saab hinnata ainult suurust, kuju ja asukohta. See ei anna teavet püsiva tätoveeringu tegemise valu, naha paranemise, võimaliku allergiariski ega selle täpse väljanägemise kohta, mis samal mustril oleks pärast nõelaga tätoveerimist. Need on püsiva tätoveeringuga seotud eraldi küsimused, mida ajutise tätoveeringu proovimine ette näha ei võimalda.
Enne alustamist saadaolevate suuruste võrdlemiseks kirjeldab ajutiste tätoveeringute suuruste juhend mini-, medium- ja full body-formaate. Kui soovid laiemalt kaaluda, kas pärast õnnestunud proovimist valida püsiv tätoveering, tutvustab ajutise ja püsiva tätoveeringu võrdlusjuhend kaalumist vajavaid kriteeriume.
Korduma kippuvad küsimused tribaaltätoveeringu kohta
Kas tribaaltätoveeringul on kindel tähendus?
Ei, mitte üldisel kujul. Erinevalt tā mokost või Samoa tatau'st, mille puhul järgitakse kindlas kultuuris edasi antud täpseid koode, pole lääne graafilise stiilina müüdaval „tribaalmustril” ühist koodi ega üht kindlat tunnustatud tähendust. Igaüks võib sellele omistada endale meelepärase tähenduse, kuid see jääb isiklikuks, mitte kultuuriliseks.
Kas tribaaltätoveeringut võib kanda ka ilma seoseta kindla kultuuriga?
Jah, kui tead, mida sa tegelikult kannad. Üldine tribaaltätoveeringu muster ja kindla kultuuriga seotud muster, näiteks maoori, samoa või dayaki oma, lähtuvad erinevast kavatsusest: esimene on esteetika, teine kuulub kindla ajaloo juurde ja on mõeldud õiguspärastele kandjatele. Teadlik valik aitab neid kahte mitte segi ajada, olenemata sellest, millise mustri lõpuks valid.
Kas tribaaltätoveering sobib esimeseks tätoveeringuks?
See võib kindlasti olla sobiv lähtekoht, kui kõigepealt proovid suurust ja asukohta, mitte ei otsusta üksnes pildi põhjal. Nagu iga suure mustri puhul, aitab ajutine proov kujutleda tulemust oma kehakujul enne, kui hakkad eraldi kaaluma püsiva tätoveeringuga seotud küsimusi.
Kui soovid enne otsustamist näha, kuidas suur tribaaltätoveeringu muster sinu nahal välja näeb, võimaldavad InkLabsi ajutised sümbolitätoveeringud võrrelda mitut suurust ja asukohta, käest jalani.
