Kui keegi otsib maoori tätoveeringut, võib ta tegelikult leida kahte väga erinevat asja: tā moko’t ehk maoori kultuuri traditsioonilist näo- ja kehatätoveeringut, mis järgib rangeid protokolle, ning kirituhi’t ehk dekoratiivset varianti, mis ammutab inspiratsiooni maoori mustritest, kuid mida tehakse ilma traditsiooni ja päritoluta. Nende kahe erinevus ei ole väike vormiline nüanss, vaid üks olulisemaid asjaolusid, mida tasub arvestada, kui sulle meeldib tribaalne joonekasutus, kuid sul pole maoori päritolu ja tahad teada, kuidas seda stiili lugupidavalt kanda.
- Tā moko’t tehakse ainult traditsioonilisi protokolle järgides ning see väljendab kandja suguvõsa ja staatust – see ei ole vabalt valitav dekoratiivne stiil.
- Kirituhi on nimetus maoori mustritest lähtuvatele kujundustele, millel puuduvad traditsioon ja protokollid ning mida võib kasutada inspiratsioonina.
- Traditsiooniliselt tehti tā moko’t sisselõigete, mitte nõelaga, ning tähendus säilib ka tänapäevaste masinatega töötavate tā moko meistrite loomingus.
- Ajutine muster aitab otsustada suuruse ja asukoha üle, enne kui midagi püsivat valid.
Mis on tā moko ja mille poolest see erineb tavalisest tätoveeringumustrist?
Väljend tā moko pärineb maoori keelest ning Te Aka maoori sõnaraamatu määratluse järgi tähistab see maoori tätoveeringumustreid, mida tehakse näole või kehale traditsioonilisi protokolle järgides (allikas: Te Aka Māori Dictionary – moko / tā moko). See eristus on oluline, sest tā moko ei ole lihtsalt visuaalne stiil, mida igaüks võib kasutada, vaid teos, mis on seotud kogukonna, konkreetse inimese loo ja kindla kultuurilise tavaga. Kui kellelegi meeldib selle stiili joonekasutus, tasub juba siinkohal selgeks teha, mida ta tegelikult vaatab: traditsioonilist, kindlale kogukonnale reserveeritud tava või sellest inspiratsiooni ammutavat, vabamalt kasutatavat mustrimaailma.
Tā moko või kirituhi: peamine erinevus
Väljend kirituhi tähistabki täpselt seda teist kategooriat. Te Aka sõnaraamat määratleb selle kui mittetraditsioonilise tätoveeringu või nahakunsti, mida ei tehta maoori protokollide või motiivide järgi (allikas: Te Aka Māori Dictionary – kirituhi). See tähendab, et kirituhi tunnistab ise, et see ei ole tā moko: see on dekoratiivne ja ammutab mustritest inspiratsiooni, kuid ei kanna traditsioonilist tähendussüsteemi ega järgi protokolle. See mõiste annab selge ja lugupidava lähtekoha, kui sulle meeldib see stiil, kuid sul pole sidet selle traditsiooniga, millest see pärineb.
Kellele võib teha traditsioonilise tā moko?
Seda tüüpi tätoveering on seotud inimestega, kes kuuluvad maoori kogukonda, ning selle tegemise otsus seostub tavaliselt whakapapa ehk suguvõsa ja hõimulise päritoluga ning langetatakse kogukonna sees. See ei tähenda, et huvi teema vastu oleks iseenesest lugupidamatu – vastupidi, erinevuste tundmaõppimine on esimene samm selle poole, et teada, mida tasub ja mida ei tasu niisama üle võtta.
Mida tā moko väljendab: päritolu, staatus ja isiklik lugu
Selle traditsiooni tähendus ulatub kaunistamisest palju kaugemale: Te Papa muuseumi andmetel võib moko väljendada sotsiaalset staatust, rolli ja suguvõsa kaudu kujunevat identiteeti (allikas: Te Papa – Tāmoko: Māori tattoos, history, practice and meanings). Australian Museumi kokkuvõtte järgi eristab traditsioon ka näo kahte poolt: vasak pool kannab isapoolsele ja parem pool emapoolsele suguvõsale viitavat lugu (allikas: Australian Museum – The Meaning of Ta Moko). See tähendab, et tõeline tā moko on loetav teos: märgisüsteemi tundja võib selle põhjal välja lugeda kandja päritolu ja koha kogukonnas, mitte näe selles lihtsalt ilusat mustrit.
Kuidas tā moko’t traditsiooniliselt tehti?
Ka tehnika erineb tavapärasest tätoveerimisest märkimisväärselt. Australian Museumi andmetel tehti tā moko’t traditsiooniliselt albatrossiluust peitliga, mida nimetati uhi’ks, ning tätoveerimistint valmistati põletatud vaigust ja õlist (allikas: Australian Museum – The Meaning of Ta Moko). Sisselõigete tegemisel jäi nahale nõelaga tätoveerimisest sügavam, vaoline pind, mis muutis mustri ka kombates tuntavaks. Meestel tehti mustreid tavaliselt näole ja tuharatele, naistel lõuale, huulele ja õlale. See näitab hästi, et tā moko ei olnud ühtne kaunistus, vaid kandja soo ja rolli järgi kohandatud tava (allikas: Australian Museum – The Meaning of Ta Moko). Koloniaalajastul lükkasid misjonärid ja Pākehā kogukond seda tava pikka aega tagasi ning traditsiooni taaselustamisel oli tähtis roll ka Samoa tätoveerimiskunstnikel. Ka see näitab, et tā moko ajalugu on iseenesest sajandeid kestnud kultuuriline võitlus, mitte lihtsalt visuaalne trend (allikas: Te Papa – Tāmoko: Māori tattoos, history, practice and meanings).
Lugupidav kandmine: mida teha, kui stiil meeldib, aga sa pole maoori päritolu?
Kui sind köidab tribaalne, geomeetriline joonekasutus, kuid eeltoodu põhjal on selge, et sa ei soovi konkreetset tā moko’t kopeerida, on olemas lihtne lahendus: vali muster, mis koosneb geomeetrilistest või tribaalsetest elementidest, kuid ei püüa jäljendada konkreetse tā moko isiklikku tähendust – kandja suguvõsa või staatust. Väldi näole mõeldud mustreid, mis viitavad otseselt maoori motiividele, sest nende puhul on kõige tõenäolisem, et kasutad dekoratsioonina kultuuriliselt reserveeritud märgisüsteemi. Kui sa pole kindel, kust muster pärineb, küsi enne tellimist tätoveerijalt või müüjalt, kust kujundus pärineb ja millised motiivid seda inspireerisid.
Proovi mustrit enne otsustamist: suurus ja paigutus
Kui lugupidav ja geomeetriline suund on paigas, kerkib järgmisena tavaliselt küsimus suuruse ja asukoha kohta. Ajutine variant aitab just selles: näed, kuidas jooned su nahal välja näevad, kuidas muster konkreetse kehaosaga proportsioonis on ja kuidas see igapäevastes olukordades koos kehaga liigub. Meie artiklis, mis räägib mustri eelneva proovimise eelistest, selgitame üksikasjalikumalt, miks tasub mustriga paar nädalat koos elada, enne kui midagi püsivalt valid. Oluline on, et see proov aitab hinnata ainult suurust ja asukohta: ajutine või poolpüsiv muster ei ennusta, milline on püsiva tätoveeringu puhul valu, paranemine või võimalik allergiline reaktsioon, ega anna ka täpset ettekujutust sellest, milline püsiv tätoveering välja näeb.
Kui tahad vaadata, milliseid geomeetrilisi ja tribaalsete mõjutustega mustreid pakume, tutvu meie ajutiste tätoveeringute kollektsiooniga, kus saad sirvida kujundusi suurusest ja paigutusest olenemata. Kui sa pole veel kindel, kuidas valida oma esimest mustrit ja selle asukohta, juhatab meie esimese tätoveeringu juhend sind otsuse tegemisel samm-sammult läbi ning see üldine artikkel võtab kokku ka selle, mida tasub enne millegi püsiva valimist läbi mõelda.
Sind võib huvitada ka kultuurilise tähendusega mustrite teema: meie elupuu tätoveeringu tähendust käsitlev artikkel tutvustab teist sümboolse taustaga motiivi. Kui aga otsid maoori stiili asemel just eesti rahvuslikku mustrit, aitab meie artikkel matyó, kalocsai ja székely motiividest sul selles orienteeruda.
See erinevus – tā moko võrreldes kirituhi’ga – annab aluse lugupidavaks suhtumiseks stiili, mis kannab kellegi päritolu ja lugu. Geomeetriline, tribaalne muster, mida saad esmalt ka ajutiselt proovida, võimaldab nautida joonekasutust, ilma et võtaksid enda omaks kultuuriliselt reserveeritud märgisüsteemi.
