Ruunidega tätoveering ei ole Saksamaal põhimõtteliselt keelatud ning ka kotka kujutamine ei tähenda automaatselt seaduserikkumist. § 86a StGB alusel on karistatav üksnes selliste organisatsioonide tunnuste kasutamine, mis on tunnistatud põhiseadusvastaseks või keelustatud – mitte kujutiste kategooria, nagu „ruun” või „kotkas” iseenesest. Vegvísiri, Valknuti või täieliku ruunitähestiku vastu huvi tundes jääd üldjuhul kaugele neist üksikutest sümbolitest, mida seadus tegelikult puudutab. Selles artiklis selgitame, mida § 86a StGB hõlmab, millised sümbolid on tegelikult riskantsed ja miks levinud põhjamaade motiivid jäävad enamasti probleemivabaks. See artikkel ei asenda konkreetsel juhul antavat õigusnõu.
- Seadus puudutab organisatsioone, mitte kujutiste motiive: § 86a StGB keelab konkreetsete keelustatud rühmituste tunnused, mitte ruunid või kotkad kui kategooria.
- Kolm sümbolit, millega kaasneb tegelik risk: hundikonks, SS-i muudetud Othala-ruun ja „Must Päike” liigitatakse kohtutes regulaarselt tunnusteks.
- Saksamaa riigikotkas ei tekita probleeme: see eristati 1919. aastal teadlikult hilisemast haakristiga keisrikotkast ning on praegune riigisümbol, mille kasutamine on täielikult lubatud.
- Vegvísiril, Valknutil ja ruunitähestikul on oma ajalugu: nende jäljed ulatuvad tagasi Islandi rahvamaagiani või viikingiaja ajaloolise kirjasüsteemini, ilma kokkupuuteta natsionaalsotsialistliku sümboolikaga.
Mida § 86a StGB tegelikult keelab
§ 86a StGB näeb karistusena ette põhiseadusvastaste ja terroristlike organisatsioonide tunnuste levitamise või avaliku kasutamise – siia kuuluvad lipud, embleemid, vormiriietuse osad, loosungid, tervitusviisid ja märgid, mis on sellise tunnusega segiajamiseni sarnased. Seaduse rikkujat ähvardab kuni kolmeaastane vangistus või rahatrahv (allikas: § 86a StGB, gesetze-im-internet.de).
Oluline on see, millele seadus tugineb: §-s 86 nimetatud, keelustatud või põhiseadusvastaseks tunnistatud organisatsiooni konkreetsele tunnusele. Ruun kui kirjamärk ei ole organisatsiooni tunnus, nagu ka kotkas kui heraldiline motiiv seda ei ole – see muutub karistatavaks alles siis, kui märk on tegelikult seostatav konkreetse rühmitusega või on sellega segiajamiseni sarnane. See eristus selgitab, miks järgmistes osades ei käsitleta üldiselt „ruune” või „kotkaid”, vaid üksikuid konkreetselt nimetatud märke.
Piiripealsete juhtumite üle otsustavad lõpuks kohtud, võttes aluseks iga juhtumi konkreetsed asjaolud: märgi kujunduse, selle näitamise konteksti ja selle, kas seda võib segi ajada mõne tegelikult keelustatud tunnusega. See artikkel annab ajaloolise ja õigusliku tausta, kuid ei asenda advokaadi hinnangut konkreetsele juhtumile.
Millised ruuni- ja viikingisümbolid on tegelikult riskantsed
Hundikonks oli algselt keskaegne hundilõks ning leidis sellisena koha paljudel linna- ja suguvõsavappidel. Natsionaalsotsialismi ajal võtsid mitu SS-diviisi, sealhulgas diviis „Das Reich”, hundikonksu oma üksuse embleemina kasutusele ning hiljem hakkasid seda märki kasutama ka paremäärmuslikud rühmitused. Seepärast liigitavad kohtud hundikonksu valdavalt § 86a StGB alusel karistatavaks tunnuseks (allikas: Wolfsangel, Wikipedia). Brandenburgi liidumaa kõrgem üldkohus on siiski tunnistanud, et sama kuju võib õiguspäraselt esineda ka kohalikes vappides ja Bundeswehris – seega sõltub hinnang ka siin konkreetsest kontekstist, milles märk esineb.
Othala-ruun, vanema futharki 24. ja viimane täht, tähendab algselt „päritud omandit” ning kuulub täiesti tavapäraselt ajalooliste ruunide hulka. Probleemne ei ole ruun ise, vaid SS-i muudetud variant, mille SS-i rassi- ja asustuse peakontor töötas välja embleemina sellistele organisatsioonidele nagu Hitleri noored ja 7. SS-i mägidiviis. Karistusõiguslik tähtsus tuleneb nende organisatsioonide konkreetsest embleemist, mitte ajaloolisest ruunist kui sellisest (allikas: Odal-Rune, Wikipedia).
„Must Päike” (nimetatakse ka päikeserattaks) pärineb põrandakaunistusest, mis rajati aastatel 1938–1943 SS-i Ordensburg Wewelsburgis. Alates 1990. aastatest levis see neonatsistlikes ja paremäärmuslikes esoteerilistes ringkondades haakristi asendussümbolina (allikas: Schwarze Sonne, Wikipedia). Selle ajaloo tõttu kuulub see nende märkide hulka, mille tätoveerimine tekitab tõsiseid õiguslikke küsimusi, isegi kui tegemist ei ole vormiliselt haakristiga.
Miks võib „sama” sümboli kontuuri hinnata erinevalt
Kõik kolm näidet järgivad sama mustrit: kuju oli olemas juba enne natsionaalsotsialismi, konkreetne organisatsioon võttis selle kasutusele embleemina või muutis selle spetsiaalselt selleks otstarbeks ning just see seos organisatsiooniga muudab selle § 86a StGB alusel karistatavaks, mitte geomeetriline kuju iseenesest. Seepärast võib hundikonks linna vapil olla lubatud, kuid sama kuju embleemina äratuntavalt paremäärmuslikus kontekstis mitte; samuti eristab seadus ajaloolist Othala-ruuni selle SS-i variandist. Tätoveeringu kavandi hindamisel on seega oluline, millise konkreetse märgiga ning millise tekke- ja kasutuskontekstiga on tegemist, mitte üksnes see, milline valmis motiiv välja näeb.
Keisrikotkas, Saksamaa riigikotkas ja oluline erinevus
Kotka kasutamine võimusümbolina ulatub tagasi Rooma leegionide sõjalippudeni ning sellest ajast saadik on kotkas olnud Püha Rooma keisririigi, Saksa keisririigi ja Weimari vabariigi vapil – ammu enne natsionaalsotsialismi tekkimist. Seega on kotkas ajalooliselt laialt kasutatud heraldiline motiiv, mitte ühe organisatsiooni tunnus.
1935. aastal kehtestas natsionaalsotsialistlik riik oma riigikotka, millel oli tammevanikus haakrist. Just kotka ja haakristi kombinatsioon muudab selle märgi § 86a StGB tähenduses tunnuseks, mitte kotkas üksinda (allikas: Reichsadler, Wikipedia).
Tänapäevane Saksamaa riigikotkas kujundati juba 1919. aastal teadlikult nii, et see eristuks selgelt vanemast monarhistlikust keisrikotkast, ning arenes natsiajastu riigikotkast sõltumatult edasi. Lihtsa heraldilise kotkana, ilma haakristita, on see Saksamaa Liitvabariigi praegune riigisümbol ja selle kasutamine on õiguslikult täielikult lubatud. Küsimused teemadel „Saksa kotkas” või „Saksamaa riigikotkas tätoveeringuna” puudutavad seega motiivi, mis erineb selgelt natside kotka ja haakristi kombinatsioonist.
Miks Vegvísir, Valknut ja ruunitähestik on enamasti probleemivabad
Vegvísir on Islandi galdrastafur (maagiline märk), mida dokumenteeriti esimest korda 1860. aastal käsikirjas Huld ning mis pidi aitama ränduril tormis teed mitte kaotada. Märgi teadaoleval ajalool puudub kokkupuude natsionaalsotsialistliku sümboolikaga (allikas: Vegvísir, Wikipedia). Kataloogis olev kujundus Vegvísir kujutab just seda motiivi iseseisva kaitsesümbolina, millel on kaheksa ruunilaadset haru.
Täielik ruunitähestik, nagu kujunduses Ruunitähestik, toimib ajaloolise kirjana: see kujutab vanema futharki märgirida, nii nagu ladina tähestik on kiri, mitte konkreetse rühmituse sümbol. Just see funktsioon kirjana või dekoratiivse kultuurimotiivina eristab tähestikus esinevat ruuni üksikust organisatsiooniembleemina kasutatud märgist, nagu Othala-ruuni SS-i variant.
Valknut, kolmest põimunud kolmnurgast koosnev motiiv, järgib sama loogikat: see kuulub Odiniga seotud põhjamaade mütoloogiasse ning seda seostatakse elu, surma ja saatusega, ilma et sellest tuleneks seos mõne keelustatud organisatsiooniga. Ka selline kujundus nagu Põhjamaade Lend, milles on ühendatud Vegvísir, kotkatiivad ja kaks ronka, jääb selle käsitluse järgi probleemivabaks: ei üksikelemendid ega nende kombinatsioon vasta ühelegi teadaolevale organisatsiooni tunnusele.
Kuidas teha turvaline valik, ilma et see oleks õigusnõu
Õiguslikul hindamisel on lõpuks oluline rohkem kui motiivi pelk kontuur. Sama kuju mõjub erinevalt olenevalt sellest, kas see esineb ajaloolise kirjana, kohaliku vapina või põhjamaade mütoloogiast inspireeritud isikliku motiivina või on selgelt äratuntav organisatsiooni embleemi jäljendusena või kombineeritud muu paremäärmusliku kujundikeelega. Selles artiklis kirjeldatud näited – Vegvísir, Valknut ja dekoratiivne ruunitähestik – kuuluvad dokumenteeritud ajaloo põhjal selgelt esimesse kategooriasse.
Millal peaksid kindlasti advokaadilt nõu küsima
Kui kavand jäljendab äratuntavalt mõne tuntud keelustatud organisatsiooni konkreetset embleemi, näiteks Othala-ruuni SS-i varianti, hundikonksu vastavas kontekstis või Musta Päikest, mitte lihtsalt „ruuni” üldiselt, on just siis vaja konsulteerida advokaadiga, mitte toetuda sellisele ülevaateartiklile nagu see. Ka tuntud tunnuse stiliseeritud või muudetud variandid võivad konkreetsest juhtumist olenevalt kuuluda § 86a StGB kohaldamisalasse.
Selles artiklis käsitletud levinud põhjamaade motiivide puhul on järgmine samm hoopis praktiline: kanda ajutine või poolpüsiv kujundus esmalt kodus nahale ning vaadata, kuidas täpne joonekujundus, suurus ja paigutus oma nahal välja näevad, enne kui otsustad püsiva tätoveeringu kasuks. Eraldi juhend selgitab, kuidas valida sobiv motiiv ja paigutus. Põhjamaade ja mütoloogiliste motiivide vastu üldisemalt huvi tundvad leiavad lisateavet fantaasia- ja mütoloogiatätoveeringute ülevaatest; neile, kes soovivad lisaks teada teiste tätoveeringumotiivide õiguslikust küljest, käsitleb seotud teemat artikkel elundidoonorluse tätoveeringutest ja sellest, mis on õiguslikult oluline. Kataloogi täielik Ajutiste viikingitätoveeringute kollektsioon koondab Vegvísiri, Valknuti ja ruunide kujundused, mille abil saab eri variante otse võrrelda.
