Tätoveering kolme ahviga, kes katavad oma silmad, kõrvad ja suu, kujutab vana ütlust, mida tänapäeval tuntakse eelkõige kujul „ei näe, ei kuule, ei räägi”. Kujutis pärineb 17. sajandist pärit skulptuurilt Jaapanis Nikkō Tōshō-gū pühamu juures ning ahvide jaapanikeelsetes nimedes — Mizaru, Kikazaru ja Iwazaru — peitub sõnamäng, mis selgitab, miks seda mõtet hakati kujutama just ahvidena. Kõige sagedasemad küsimused selle motiivi kohta puudutavad võimalikku neljandat ahvi ja seda, et sõnumit saab tõlgendada kahel peaaegu vastandlikul viisil. Selgitame neid allpool järgemööda, enne kui räägime kompositsiooni ja paigutusega seotud praktilistest valikutest.
- Algsel skulptuuril on kolm, mitte neli ahvi ning see asub Nikkō Tōshō-gū pühamu juures olevas pühade hobuste tallis.
- Nimed Mizaru, Kikazaru ja Iwazaru tulenevad jaapanikeelsest sõnamängust, mitte väljendi „ei näe, ei kuule, ei räägi” sõnasõnalisest tõlkest.
- Neljas ahv Shizaru tähistab vanema ja täielikuma maksiimi osa „ära tee kurja”, kuid allikad pole ühel meelel selles, miks see Nikkō skulptuurilt puudub.
- Väljendit võib tõlgendada kas enesedistsipliinina või — läänes levinud kasutuses — kriitikana kellegi aadressil, kes probleemi tahtlikult eirab.
Kust pärineb kolme ahvi kujutis
Motiivi tuntuks teinud skulptuur asub Nikkō Tōshō-gū pühamu juures pühade hobuste tallil (Shinkyūsha) ja pärineb 17. sajandist; see on üks kaheksast nikerdatud tahvlist koosneva rea teine tahvel (allikas: Three wise monkeys – Wikipedia). Ahvid asuvad tallil just seetõttu, et Ida-Aasia traditsioonis peeti neid hobuste kaitsjateks haiguste ja õnnetuste eest (allikas: Nikko Toshogu Shrine – Tabiiro). Žesti taga olev filosoofia on aga skulptuurist endast vanem: selle juured ulatuvad tõenäoliselt Konfutsiuse „Veste ja vestluste” maksiimini, mis jõudis Jaapanisse Hiinast Tendai budismi õpetuste kaudu Nara perioodil. Skulptuuri omistatakse tavapäraselt meister Hidari Jingorōle, kuid selle nimega seotud teosed hõlmavad peaaegu kolme sajandit — see viitab, et nimi toimis pigem mitme eliitmeistri ühise signeeringuna kui ühe inimese nimena (allikas: The Three Wise Monkeys of Toshogu Shrine – Tourist Japan).
Mida tähendavad Mizaru, Kikazaru ja Iwazaru ning milline sõnamäng nende nimede taga peitub
Kolmel žestil on otsene tähendus: Mizaru katab oma silmad ega näe kurja, Kikazaru katab oma kõrvad ega kuule kurja ning Iwazaru katab oma suu ega räägi kurja (allikas: Nikkō's Three Wise Monkeys – Nippon.com). Nimed ei ole aga nende žestide tõlge, vaid tulenevad sõnamängust: eitav järelliide „-zaru” (mis tähendab „ei”) kõlab identselt sõna „saru” (猿, ahv) häälikumuutusega vormiga, mida kasutatakse liitsõnades. Sisuliselt omandas väljend mizaru-kikazaru-iwazaru loomulikul teel ahvi kuju, sest need kaks häälikut langesid kokku — mitte sellepärast, et ahvidel oleks algselt olnud mingi seos mõttega „mitte näha, mitte kuulda, mitte rääkida”.
Miks just need kolm žesti, mitte mõni teine
Kolme ahviga tahvel on osa Tōshō-gū kaheksast nikerdatud stseenist koosnevast loost, mis kujutab inimese eluetappe. See tahvel vastab lapsepõlvele — eale, mil inimene on kõige uudishimulikum ja kõige vastuvõtlikum mõjutustele ning vajab seetõttu nende eest kõige rohkem kaitset (allikas: Nikko Toshogu Shrine – Tabiiro). See selgitab, miks õppetund keskendub just kolmele meelele, mille kaudu meid ümbritsevad mõjutused meieni jõuavad: sellele, mida näeme, kuuleme ja otsustame edasi korrata.
Neljas ahv ja kõige sagedasemad segadused
Kujutise taga olevas konfutsianistlikus maksiimis on täielikul kujul neli osa, mitte kolm — neljas kõlab ligikaudu nii: „ära tee midagi, mis on vastuolus hea tavaga”, mida tõlgendatakse tavaliselt kui „ära tee kurja”. Seda neljandat mõtet kujutatakse vahel lisanduva ahvina, kelle nimi on Shizaru või Sezaru ning kes istub tavaliselt käed rinnal risti või käed kõhul. Algsel Nikkō skulptuuril teda aga pole ning kõige põhjalikumalt seda tahvlit käsitlev allikas pakub tema puudumisele kaks võimalikku selgitust, kinnitamata, kumb neist on õige: esimene seostab ahvi puudumist Jaapani kultuuris levinud ebausuga, mis puudutab arvu neli — jaapani keeles hääldub neli (shi) samamoodi nagu „surm” —, mis oleks piisav põhjus selle arvu vältimiseks pühamus; teine selgitus ütleb, et tema žesti, mida tavaliselt tõlgendatakse viitena sobimatule käitumisele, peeti pühapaika nikerdamiseks kohatuks (allikas: Nikko Toshogu Shrine – Tabiiro). Kumbagi selgitust pole kinnitatud ainsa õige vastusena, seega on kõige õigem käsitleda neid konkureerivate hüpoteesidena, mitte kindlaks tehtud faktina. Kindel on aga see, et algsel pühamul on täpselt kolm ahvi ja nende järjekord on nägemine-kuulmine-rääkimine — kõik nelja kujuga või teistsuguse järjestusega variandid on hilisemad mugandused, mitte originaal.
Konfutsianistlikust maksiimist tänapäevase sümbolini: mida see tegelikult tähendab
Kuigi selle motiivi juured ulatuvad konfutsianistliku maksiimini, mis jõudis Jaapanisse budismi kaudu, on sellest ammu saanud laialt levinud kultuurisümbol, mitte kindla usukultusega seotud tava, ning kujutise rahvusvahelise populaarsusega on lisandunud ka tõlgendusi. Algne tähendus puudutab enesedistsipliini: ära ava end tahtlikult halbadele mõjutustele, kuulujuttudele ega halbadele eeskujudele, eriti kujunemisaastatel. See on õppetund selle kohta, mida otsustad vaadata, kuulata ja korrata, mitte päris probleemide eiramisest. Lääne populaarkultuuris on sama kujutist aga sageli hakatud kasutama peaaegu vastupidises tähenduses: kirjeldamaks kedagi, kes „suleb silmad” ebaõigluse või probleemi ees, mida ta peaks tunnistama (allikas: Three wise monkeys – Wikipedia). Tätoveeringu puhul tasub eelnevalt otsustada, kumba neist kahest tõlgendusest soovid edasi anda, sest see muudab rõhuasetust žestidele, ahvide arvule ja kujundusega kaasnevale tekstile.
Kuidas valida oma kujundusele kompositsioon ja paigutus
Ahvide arv kujunduses sõltub eelkõige valitud sõnumist: klassikaline kolme kujuga variant jääb algsele skulptuurile ja enesedistsipliini tõlgendusele truuks; neljanda ahvi Shizaru võib lisada, kui soovid maksiimi täiendada ja rõhutada mõtet „ära tee kurja”, teades, et see on hilisem lisandus, mitte osa algsest Nikkō skulptuurist.
Suurus ja paigutus on sama olulised kui kujude arv. Horisontaalne kompositsioon kolme väikese silueti ja puhaste joontega sobib hästi randmele või käsivarrele, kus žestid paistavad selgelt välja ka kaugemalt vaadates. Suurem variant, kus ahvide ümber on rohkem detaile, sobib paremini roietele või abaluule, kus pind võimaldab kujundada keerukama kompositsiooni ilma kujundust üle koormamata.
Enne mis tahes püsiva valiku tegemist saad proovida, kuidas sinu valitud suurus ja paigutus välja näevad, kandes ajutist tätoveeringut — sama põhimõtet soovitame ka juhendis neile, kes kaaluvad oma esimest püsitätoveeringut — sealhulgas isikupärastatud kujundusega, mis lähtub sinu valitud kompositsioonist ja ahvide arvust.
Kui soovid rõhutada pigem kaitset kui tasakaalu, lähtub üks teine illustreeriv kujundus meie kataloogist samast mõttest — tahtlikust tõkkest negatiivsete mõjutuste ees.
Teiste samalaadse kultuurilise tähendusega sümbolite kohta leiad selgitusi meie tähenduste A–Z sõnastikust, kuhu on koondatud kümnete motiivide tähendused, ning budistlike tätoveeringute teemaline juhend käsitleb põhjalikumalt kultuurilist konteksti, millest ka seda tüüpi ikonograafia pärineb. Kui see motiiv huvitab sind eelkõige religioosse või kultuurilise poole tõttu, selgitab religioossete sümbolite ajutistel tätoveeringutel käsitlev juhend, kuidas suhtume sellistesse teemadesse lugupidavalt, olenemata nende päritolust.
Kolm ahvi on endiselt midagi enamat kui nali teemal „ei näe, ei kuule, ei räägi” — tegemist on motiiviga, millel on selge ja kontrollitav lugu: 17. sajandi Jaapani skulptuur, sõnamäng, mis muutis maksiimi kujutiseks, ning kaks tänapäevast tõlgendust, mille vahel saad teadlikult valida enne kompositsiooni otsustamist. Täpselt valitud ahvide arvu, suurust ja paigutust saad ajutise tätoveeringuga järele proovida, ilma igasuguse surveta, enne kui hakkad püsivat varianti kaaluma.
