Tuuleroos ja kompass ei ole üks ja sama asi, kuigi tätoveeringut valides küsitakse neid peaaegu alati nii, nagu oleksid need sünonüümid. Tuuleroos on diagramm, mis märgib kaardil või merekaardil ilmakaari, kompass aga on põhja näitava nõelaga instrument. Tätoveeringuna tõlgendatakse seda motiivi sageli meeldetuletusena suunast ja oma teest — see kõnetab eriti neid, kes reisivad, on elanud kodust eemal või kellel on Erasmusest head mälestused. Enne stiili, suuruse ja kehapiirkonna valimist tasub mõista, kust see sümbol pärineb ja mille poolest need kujundused tegelikult erinevad.
- Tuuleroos: dekoratiivne suunadiagramm, millel on olenevalt soovitud detailsusest 4, 8, 16 või 32 haru.
- Kompass: kujutab instrumenti ennast, nõela ja sihverplaadiga, ning on tavaliselt kontrastsem ja varjundirohkem.
- Tavapärane tähendus: suunataju, reisimine ja mõte, et koju on võimalik tagasi jõuda; sel pole kindlat religioosset ega rahvuslikku tähendust.
- Asukoht ja suurus: randmele ja rangluule sobivad peenikese joonega kujundused; käsivarrel on ruumi lisada kaart, liiliaõis või tsitaat.
Mis on tuuleroos ja mille poolest see kompassist erineb
Tuuleroos on eelkõige diagramm: graafiline kujutis, mis näitab ilmakaari (põhi, lõuna, ida, lääs) ja nendevahelisi vaheilmakaari (Tuuleroos, Wikipedia). Seda joonistatakse kaartidele, merekaartidele ja mälestusmärkidele, kuid see ei toimi esemena: see ei näita ise midagi, vaid kujutab suundi. Kompass seevastu on füüsiline instrument, mis seda ülesannet täidab: pöördteljele kinnitatud magnetnõel joondub Maa magnetväljaga ja osutab magnetilisele põhjapoolusele (Kompass, Wikipedia). Tätoveeringul võib kujutada neist kumbagi ning valik muudab tulemust visuaalselt üsna palju: tuuleroos tugineb joontele ja geomeetrilistele harudele, kompassile lisanduvad aga sihverplaat, nõel ja mõnikord ka instrumendi ümmargune raam.
See erinevus selgitab, miks paljud otsivad „tuuleroosi tätoveeringut” ja „kompassitätoveeringut” peaaegu sünonüümidena: mõlemad kujundused kasutavad sama suunataju kujutavat visuaalset keelt ning esinevad sageli samas tätoveeringus koos, kuid need ei kujuta sama asja ega pärine samast kohast. Kui tead, kumb element sind rohkem huvitab — kas diagramm või instrument —, on lihtsam otsustada, millise stiiliga kujundusi otsima hakata.
Tuuleroosi kujunduse päritolu
Kujunduse juured ulatuvad Vahemere meresõitjate keskajal kasutatud tuulesüsteemideni, millega kirjeldati suunda, kust iga tuul puhus. Sellest arenes välja tänapäeval tuntud dekoratiivne diagramm. Vanim säilinud kaunistustega tuuleroos on 1375. aasta katalaani atlases, mille koostas kartograaf Cresques Abraham (Tuuleroos, Wikipedia). Sajandeid hiljem omandas diagramm Portugali meresõidutraditsioonis, mida seostatakse prints Henrique Meresõitja ja tema Sagrese õppekeskusega, kuju, mille tunneme tänapäeval peaaegu kohe ära: ringikujuliselt paigutatud 32 rombi ja põhja tähistav liiliaõis (Tuuleroos, Wikipedia). Selles kontekstis on liiliaõis kartograafiline element, mitte religioosne ega mõne kindla riigi sümbol — seda tasub meeles pidada, kui valid kujunduse, kus see on olemas.
Mitu haru võib tuuleroosil olla (4, 8, 16 või 32)
Tuuleroose joonistatakse tavapäraselt 4, 8, 16 või 32 haruga ning iga järgmine variant jagab ringi lihtsalt väiksemateks nurkadeks: ilmakaartel on vahe 90°, vaheilmakaartide lisamisel 45° ja nii edasi kuni 32-harulise variandi 11,25°-ni (Kompassi ilmakaarte tähised, Wikipedia). Tätoveeringu puhul on see arv ka praktiline valik: 4- või 8-harulist tuuleroosi on lihtne lugeda ka väikese suuruse juures, 32-haruline variant vajab aga rohkem nahapinda, et iga romb oleks palja silmaga selgelt eristatav.
Mida see tätoveering sümboliseerib: suunataju, reisimine ja koju naasmine
Sümbol sai alguse meresõidust ja väga konkreetsest vajadusest teada, mis suunas liigud, kui ümberringi pole nähtavaid orientiire. Aja jooksul on see enda asukoha leidmise mõte kandunud üle isiklikumaks tähenduseks: oma tee leidmiseks ja sellest kinnipidamiseks ka siis, kui teekond muutub. Kui reisid sageli, elad kaugel oma kodulinnast või hoiad südames erilist mälestust mõnest eluetapist, näiteks Erasmusest, võib tätoveering olla meeldetuletus, et alati leidub tagasitee, isegi kui suund viib praegu mujale.
Oluline on sümbolile mitte omistada tähendust, mida sel pole: tuuleroos ega kompass ei kuulu ühegi kindla religioosse traditsiooni juurde ega esinda mõnda konkreetset riiki, seega sõltub nende tähendus peaaegu alati kandja isiklikust taustast. Seetõttu sobib see hästi nii omaette tätoveeringuks kui ka kujunduseks, millele lisatud kuupäev, koordinaadid või lühike tsitaat annab loole konkreetsema tähenduse.
Tavapärased stiilid: tuuleroos, kompass ja nende kombinatsioonid
Sama motiivi eri variandid võivad anda väga erineva tulemuse, mistõttu tasub enne valiku tegemist kõiki vaadata ja mõelda, milline neist sobib sinu soovidega kõige paremini.
Peenikese joonega tuuleroos taandab diagrammi selle kõige olulisematele joontele: selgelt märgitud harud, vähe täidetud pinda või üldse mitte ning puhas kontuur. See sobib hästi väiksematele kehapiirkondadele, kus detailirohkem kujundus kaotaks selguse. Kompassikujundus sarnaneb seevastu rohkem päris instrumendiga: sel on nõel, märgistustega sihverplaat ning tugevamad valguse ja varju kontrastid. See annab kujundusele rohkem visuaalset kaalu, kuid vajab ka rohkem ruumi, et detailid kokku ei valguks. Nende kahe vahele jäävad levinud kombinatsioonid: põhja tähistav liiliaõis, taustal visandlik kaart, mis viitab kindlale kohale, või lühike tsitaat, mis lisab kujundusele teise tähenduskihi. Näiteks kataloogi kujundus „Orienteerumine” ühendab merekaardi täpsuse tänapäevase ilmega peenikeste joonte ja selgelt eristuvate ilmakaartega. See on konkreetne näide sellest, kuidas diagrammi ja instrumendi tasakaal võib päris kujunduses välja näha.
Nende variantide vahel valides tasub eelkõige mõelda kahele asjale: kui hästi tahad, et detailid kaugelt välja paistaksid, ja kui palju nahapinda oled valmis kujundusele pühendama. Mõne haruga peenikese joonega kujundus sobib peaaegu igale kehapiirkonnale; täielik kompass koos nõela ja sihverplaadiga vajab suuremat pinda, et tulemus jääks selge.
Kuhu tätoveering paigutada: randmele, rangluule või käsivarrele
Need kolm selle motiivi puhul kõige tavalisemat kehapiirkonda sobivad eri põhjustel ning sama kujunduse võrdlemine neis kohtades aitab mõista, miks.
Randmel säilitab väike peenikese joonega kujundus ilmakaarte selguse ega kaota detaile. Seda on ka lihtne näidata või soovi korral käevõruga katta. Rangluu piklik kuju sobib loomulikult kokku tuuleroosi horisontaalse piirjoone või kompassinõela vertikaalse teljega. Seda kehapiirkonda saab näidata avarama kaelusega või töörõivaste all hõlpsasti katta. Käsivars pakub kõige rohkem ruumi: sinna mahub lisaks visandlik kaart, selgelt märgitud liiliaõis või lühike tsitaat, ilma et peaksid kõige mahutamiseks tuuleroosi väiksemaks tegema.
Millist suurust valida olenevalt kehapiirkonnast
Praktiline reegel on lihtne: mida rohkem harusid või lisatud elemente soovid, seda rohkem ruumi on vaja, et kujundus ei kaotaks selgust. 8-haruline peenikese joonega tuuleroos jääb selgelt loetavaks ka väikeses suuruses, mis randmele sobib. 16- või 32-haruline variant või mistahes kombinatsioon kaardi ja liiliaõiega vajab aga suuremat pinda, mida käsivars pakub, et iga joon oleks eristatav ega kuhjuks teistega kokku. Rangluu jääb nende kahe vahele: see sobib keskmise suurusega piklike kujunduste jaoks, mis ei vaja nii palju laiust kui täielik tuuleroos.
Kuidas kujundust enne otsustamist proovida
Ajutise tätoveeringuga saad näha, kuidas tuuleroos või kompass sinu nahal välja näeb — randmel, rangluul või käsivarrel —, enne kui otsustad püsiva tätoveeringu asukoha kasuks. Nii saad konkreetselt võrrelda, kuidas sama kujundus eri kohtades välja näeb, ilma et peaksid seda ette kujutama või toetuma kellegi teise nahal tehtud võrdlusfotole. Tasub meeles pidada, et selline proov aitab hinnata kujundust, suurust ja asukohta, kuid ei ennusta, kuidas püsiv tätoveering tunduks, paraneks või aja jooksul välja näeks, sest selle tegemise protsess on täiesti erinev.
Kui hoiad kujundust paar päeva peal ja proovid seda eri kehapiirkondades, on lihtsam märgata, millises kohas tundub suurus sobiv ka pärast seda, kui oled seda iga päev näinud. Just selline otsus tasub enne püsiva tätoveeringu tegemist rahulikult läbi mõelda. Täielikku kujundust ja teisi kompassivariante saad vaadata kompassikujunduste kollektsioonis või tutvuda otse selles artiklis näitena kasutatud kompassikujundusega Orienteerumine.
Otsuse tegemisel aitavad edasi see juhend, kuidas valida oma esimese tätoveeringu kujundus ja asukoht, kus vaadeldakse ka selle motiivi puhul kehtivaid üldisi kriteeriume, ning teine juhend teemal kuidas valida ajutise tätoveeringu suurust, mis käsitleb põhjalikumalt saadaoleva pinna ja detailitaseme seost. Kui randmel on sinu jaoks kõige sobivam asukoht, leiad sellest artiklist randmetätoveeringute kohta selle kehapiirkonna kohta lisateavet. Kui oled kujunduse välja valinud, selgitab see samm-sammuline juhend, kuidas ajutist tätoveeringut kodus peale kanda, et katsetus jääks sama puhas kui algne kujundus.
