Slaavi mütoloogiast inspireeritud tätoveeringutest on kõige tugevam ajalooline tõendus kahe jumala – Peruni ja Velesi – kohta: neid nimetatakse X sajandi lepingutes, mis on kirja pandud „Möödunud aegade loos”. Leshy ja keskpäevanaine on samuti populaarsed motiivid, kuid kuuluvad teise kategooriasse — need on rahvajuttude vaimolendid, keda on dokumenteeritud alles XIX ja XX sajandil, mitte ametliku panteoni tegelased. Keerulisem lugu on niinimetatud slaavi ruunide ja kolovratiga: mõlemat müüakse tänapäeval „muistse slaavi” sümbolina, kuigi esimest ei kinnita ükski allikas ning teisel on hoopis teistsugune ja märksa uuem ajalugu, kui selle välimus eeldada laseb. See artikkel eristab need kihistused, et mustri — ja koha, kus seda katsetad — valik põhineks sellel, mis on tegelikult teada, mitte antiiksust jäljendaval esteetikal.
- Perun (äikesejumal) ja Veles (kariloomade ja allilma jumal) on ainsad slaavi jumalad, keda on X sajandi kirjalikes allikates nimepidi mainitud.
- Leshy ja keskpäevanaine on rahvapärimuse vaimolendid, keda kirjeldati alles XIX ja XX sajandi folkloorikogumikes; neil pole kindlat graafilist sümbolit nagu Perunil.
- Internetis müüdavad „slaavi ruunid” ei ole muistne kiri — ristiusueelsetel slaavlastel polnud oma tähestikku ning tuntuim allikas, millele nende ruunide puhul viidatakse, „Velesi raamatut” peetakse XX sajandi võltsinguks.
- Kuue kroonlehega „Peruni märk” (heksafoil), mida lõigati majade palkidele kaitseks pikselöögi eest, on teistsugune sümbol kui haakristikujuline kolovrat, mille ajalugu on uuem ja märksa vaieldavam.
Mida me slaavi jumalatest tegelikult teame: Perun ja Veles
Enne kui asume motiivide juurde, mille autentsuse üle vaieldakse, tasub selgeks teha, mida räägivad slaavi jumalate kohta päriselt säilinud allikad, sest neid on üllatavalt vähe.
Perun – äikese, tamme ja vande jumal
Perun oli slaavi taeva- ja äikesejumal, keda seostati sõja, tamme ja kirvega. Tema nimi ei esine mitte legendis, vaid diplomaatilistes dokumentides: aastatel 907 ja 971 sõlmitud rahulepingutes, mis on kirja pandud „Möödunud aegade loos” ja milles russi vürstid andsid vande just Peruni nimel (allikas: Perun – Wikipedia). See on haruldane juhtum, kus slaavi jumalust saab seostada konkreetse, dateeritud kirjaliku teatega, mitte üksnes folklooril põhineva rekonstruktsiooniga.
Veles – kariloomade ja allilma kaitsja
Peruniga samades lepingutes esineb Veles, kariloomade, allilma ja maagia kaitsja; pärimuse järgi ähvardas vande murdjat tema karistusena kollatõbi (allikas: Veles (god) – Wikipedia). Aastaid oli populaarne teooria, et Perun ja Veles pidasid müütilist võitlust; seda korrati paljudes populaarsetes slaavi mütoloogiat käsitlevates teostes. Tänapäevased uurimused seda ei kinnita: sellise vastasseisu kohta pole ühtegi otsest tõendit ning ka Velesega seostatud madu on rekonstruktsioon, mitte allikates talletatud teave (allikas: sealsamas).
Leshy ja keskpäevanaine: rahvajuttude vaimolendid, mitte jumalad
Need kaks tegelast esinevad otsingutes peaaegu sama sageli kui Perun, kuid kuuluvad hoopis teise kategooriasse. Seda eristust tasub teada enne, kui neile sümbolit valid.
Leshy: metsa valvur, mitte ametliku panteoni liige
Leshy on kuju muutev metsavaim, keda tuntakse peamiselt XIX ja XX sajandil talletatud rahvauskumustest ja muinasjuttudest, mitte muistsetest religioossetest tekstidest. Ta võib võtta vanamehe või looma kuju, muutuda isegi õhupööriseks, mistõttu on talle keeruline omistada üht kindlat graafilist tunnust (allikas: Leshy – Wikipedia). Kuna tegemist on suuliselt edasi antud lugude tegelase, mitte poliitilise lepingu tegelasega, on iga leshy-tätoveering juba oma olemuselt kunstiline tõlgendus, mitte ajaloolise märgi koopia.
Keskpäevanaine: hoiatus kuumuse eest, mitte needus
Keskpäevanaine ehk „keskpäevadeemon” kehastab ohtu, mida kujutab põllul töötamine päeva kõige kuumemal ajal. Ta esineb paljudes slaavi keeltes erinevate nimede all — tšehhi keeles Polednice, slovaki keeles Poluznica — mis näitab, et see on ühine hoiatav motiiv, mitte ühe piirkonna kohalik legend (allikas: Poludnitsa – Wikipedia). Nagu leshyl, pole ka keskpäevanaisest üht kindlat graafilist sümbolit, mida saaks Peruni märgiga võrrelda; seega kujutab teda käsitlev muster alati lugu, mitte ei taasesita konkreetset dokumenteeritud embleemi. Kui sulle pakuvad kohalikest rahvapärimuse vaimolenditest rohkem huvi legendaarsed olendid ja mütoloogilised kangelased, leiad selliste motiivide laiema ülevaate fantaasia- ja mütoloogiamotiividega tätoveeringute juhendist.
Slaavi ruunid: veebis populaarsed, kuid ajalooliselt dokumenteerimata
Otsi veebist „slaavi ruune” ja leiad kümneid tähestikke, mida müüakse muistse slaavi kirjana. Probleem on selles, et ristiusueelsetest slaavlastest pole säilinud ühtegi dokumenteeritud kirjasüsteemi. Esimesed slaavi tähestikud, glagoolitsa ja hiljem kirillitsa, loodi alles aastal 855 Cyrillose ja Methodiose poolt kristliku misjonitöö tarbeks, mitte kohalike uskumuste kirjapanekuks (allikas: Slavic paganism – Wikipedia).
Kust „Velesi raamat” alguse sai
Slaavi ruunide kõige sagedamini viidatud allikas on „Velesi raamat” — tekst, mida esitletakse tundmatu tähestikuga kirja pandud muistse kroonikana. Keeleteadlased, nende seas Andrei Zaliznjak ja Oleg Tvorogov, on tunnistanud selle XX sajandi võltsinguks: teksti grammatika ja sõnavara on sisemiselt vastuolulised ega vasta slaavi keelte ühelegi tegelikule arenguetapile (allikas: Book of Veles – Wikipedia). Vaatamata sellele toimib raamat tänapäeval osale tänapäevase slaavi maausu järgijatest pühakirjana ning rahvuslikud liikumised kasutavad seda mõnikord ka väidetava tõendina muistse slaavi tsivilisatsiooni suurusest (allikas: sealsamas).
Mida see tähendab mustri valimisel
See ei tähenda, et ruunistiilis mustrid oleksid juba ette halb valik. See tähendab vaid, et tasub teada, miks sa nende poole pöördud: kas esteetika pärast või väidetava ajaloolise autentsuse tõttu. Meie valikus olev Ruunikompass kirjeldab end ise põhjamaade mütoloogiast inspireeritud illustratsioonina, mitte slaavi motiivina, ning on hea näide sellest eristusest.
Peruni märk ja kolovrat: kaks sarnast sümbolit, kaks erinevat konteksti
Kuue kroonlehega motiivi, mida nimetatakse heksafoiliks ning mis on etnograafias tuntud „Peruni märgi” või äikesemärgina, lõigati Poola, Slovakkia, Ukraina ja Põhja-Venemaa mõne piirkonna talumajade laetaladesse rahvapärase kaitsevahendina pikselöögi eest. See konkreetne kuju ei ole haakristi vorm (allikas: Hexafoil – Wikipedia). Tänapäevases slaavi maausus kasutatava kolovratiga on lugu teistsugune: see on haakristikujuline päikeseratas, mis sarnaneb klassikalise haakristiga sedavõrd, et seda käsitlev entsüklopeediaartikkel viitab otse haakristi käsitlevale artiklile, kus räägitakse ka selle hilisemast kasutuselevõtust rahvuslike ja paremäärmuslike liikumiste poolt (allikas: Kolovrat (symbol) – Wikipedia). Ajaloolased, näiteks Viktor Šnirelman, kirjeldavad slaavi maausku ennast suuresti XX sajandil uuesti üles ehitatud traditsioonina, mitte muistsete uskumuste katkematu jätkuna (allikas: Slavic neopaganism – Wikipedia). Seega on geomeetrilise kuju põhjal mustrit valiva inimese jaoks heksafoili ja kolovrati erinevus midagi enamat kui esteetiline kurioosum — selliste motiivide geomeetria kohta saad rohkem teada geomeetriliste tätoveeringute artiklist.
Kuidas mustrit enne püsiva tätoveeringu kasuks otsustamist katsetada
Ajutine või poolpüsiv tätoveering võimaldab hinnata suurust, paigutust ja seda, kuidas konkreetne sümbol sinu nahal välja näeb, enne kui otsustad püsiva tätoveeringu kasuks. See ei näita aga, kui valus see on, kui kaua paranemine kestab ega seda, kuidas sama motiiviga päris tätoveering täpselt vananeb — need on hoopis teised küsimused, mida ükski ajutine muster ei jäljenda.
Suur või väike paigutus
Suuremal pinnal, näiteks käsivarrel või rinnal, on äikesemärgil või välgumotiivil ruumi, nii et detailid jäävad loetavaks nii lähedalt kui ka kaugelt. Väiksemad paigutuskohad, näiteks ranne või pahkluu, sobivad paremini lihtsamatele joonekujunditele, millesse ei pea mahutama palju detaile väikesele pinnale. Kui soovid enne konkreetse motiivi ja koha valimist näha rohkem sarnases stiilis mustreid, tutvu sümbolitätoveeringute kollektsiooniga.
Uuri, millest muster tegelikult inspireeritud on
Enne konkreetse kujunduse valimist tasub kontrollida, kas seda kirjeldatakse dokumenteeritud slaavi sümboli kujutisena või hoopis ruunidest või põhjamaade esteetikast inspireeritud stiilina, nagu eespool kirjeldatud Ruunikompassi puhul. Aus märgistus selle kohta, millest muster lähtub, aitab hiljem pettumust vältida, kui ajalooline autentsus on sulle tõepoolest oluline. Üldisi põhimõtteid, kuidas valida motiivi ja kohta esimeseks tätoveeringuks stiilist olenemata, kirjeldab meie esimese tätoveeringu valimise juhend.
Slaavi sümboolika on vaid üks viis mustri valimisel pärandile toetuda. Kui sind huvitab mütoloogiast rohkem Poola ajalugu, tasub lugeda ka artiklit husaaritiibade motiivist või teksti isamaalisest tätoveeringust, kus käsitleme teisi Poola pärandiga seotud sümboleid. Ükskõik millise suuna valid, tasub Perunisse, Velesesse, leshysse ja keskpäevanaisasse suhtuda sama lugupidavalt nagu igasse elavasse kultuuripärandisse: mitte kui kontekstita kaunistusse, vaid kui loosse, mida kannad teadlikult.
