Sketch-stiilis tätoveering erineb teistest illustratiivsetest kujundustest selle poolest, et kunstnik jätab teadlikult nähtavale konstruktsioonijooned ja avatud viirutuse, selle asemel et neid siluda. Nii näib motiiv olevat tabatud joonistamise käigus, mitte valmis illustratsioonina. See artikkel selgitab, mille poolest see esteetika täpsemalt illustratiivsest stiilist ja peenjoonestiilist erineb, millised motiivid sobivad sellise tekstuuriga ning kuidas kontrollida, kas tihe viirutus jääb tegelikus suuruses ja kehal valitud kohas selgelt loetavaks, enne kui teed lõpliku valiku.
- Sketch-stiil põhineb nähtavatel konstruktsioonijoontel ja avatud viirutusel, mitte sujuval ja ühtlasel varjutusel.
- Illustratiivsest stiilist eristab seda viimistletud, puhta kontuurjoone puudumine; peenjoonestiilist eristab seda viirutus seal, kus fine line kasutab üht katkematut joont.
- Tihedamalt viirutatud motiivid, näiteks joonportreed, liikuvad loomad või sümboolsed esemed, vajavad piisavalt ruumi, et üksikud jooned omavahel ei sulanduks.
- Projekti tegelikku suurust ja tekstuuri loetavust tasub kontrollida ajutise väljatrükiga kavandatud mõõtkavas, loomulikus valguses ja vastava kehaosa tavapärase liikumise ajal.
Mida sketch-stiil tätoveeringu puhul tegelikult tähendab
Sketch-stiilis jäävad konstruktsioonijooned nähtavale ja ristuvad vahel isegi omavahel, selle asemel et sulanduda sujuvalt üheks puhtaks kontuuriks. Kunstnik jätab alles joonistamisprotsessi jäljed: kujundi esialgse visandi, suuna parandused ja joone väikesed tagasipöörded. Sujuva, hajutatud varjutuse asemel kasutatakse avatud viirutust ja suunatud joonterühmi, mis muutuvad tumedamates kohtades tihedamaks ja heledamates hõredamaks (allikas: Inkspired Magazine). Selle stiili värvigamma on tavaliselt must-hall, mis viitab otseselt pliiatsi- või sulejoonistusele paberil.
Oluline on, et lõpetamata välimus oleks taotluslik, mitte hooletuse tagajärg. Kujund peaks mõjuma nii, nagu oleks keegi joonistamise põneval hetkel katkestanud, mitte nii, nagu oleks lõpetamiseks aega napiks jäänud. See eristus aitab ka kunstnikuga suhelda: palve lisada sketch’i tähendab rohkem nähtavat konstruktsiooni ja vabamat viirutust, mitte joonistuse väiksemat täpsust.
Praktikas tähendab see ka seda, et viirutuse tihedus on teadlik kompositsiooniline valik, mitte juhuslik tulemus. Seal, kuhu kunstnik tahab rõhuasetuse luua – näiteks portree silmas või kohas, kus sulg murdub –, tehakse jooned tihedamalt ja rohkemate nurkade all; seal, kus vorm peab „hingama“, jäetakse joonte vahele rohkem tühja ruumi. Just tiheduse varieeruvus, mitte üksnes konstruktsioonijoonte olemasolu, eristab küpset sketch-stiilis kujundust tavalisest pliiatsivisandist, mis on nahale üle kantud kompositsiooni läbi mõtlemata.
Sketch-stiil võrreldes illustratiivse ja peenjoonestiiliga
Need kolm stiili esinevad sageli samas galeriis kõrvuti, seega tasub teada, millised sõnad neid eristavad. Illustratiivses stiilis on puhas, terviklik kontuurjoon ning selle sees valikuline, silutud varjutus – konstruktsioon on nähtav vaid seal, kus kunstnik on otsustanud seda näidata. Peenjoonestiil liigub vastupidises suunas: see põhineb ühel järjepideval ja katkematul joonel ning varjutust peaaegu polegi, välja arvatud õrn täpitamine (allikas: Hyperinkers).
Sketch-stiilis jääb viirutus avatuks ja konstruktsioonijooned püsivalt nähtavale, mis loobki käsitsi joonistatud, lõpetamata töö mulje. Kui otsid midagi, mis meenutab pigem üht pidevat joont ilma viirutuseta, on loomulik valik ühel joonel põhinev lineaarne stiil; kui aga eelistad vabale tekstuurile sümmeetriat ja geomeetrilist ülesehitust, sobib paremini geomeetriline tätoveering. Nende erinevuste tundmine aitab ka kunstnikule selgitada, millist tulemust täpselt soovid, selle asemel et näidata talle korraga juhuslikke pilte kolmest eri stiilist.
Nende kolme lähenemise segamine ühes vestluses põhjustab sageli arusaamatusi: kui näitad kunstnikule korraga puhast kontuurjoont sisaldavat illustratiivse stiili näidet ja avatud viirutusega sketch-stiili näidet, võib tulemuseks olla kujundus, mis ei järgi järjekindlalt kumbagi lähenemist. Seega tasub enne konkreetse motiivi valimist otsustada, millist kolmest konstruktsiooniloogikast tahad nahal näha, ning alles siis otsida selle kategooria näiteid.
Motiivid, mille tekstuur sobib hästi sketch-stiiliga
Avatud viirutus ei mõju iga motiivi puhul ühtviisi hästi. Kõige paremini toimivad kujundused, kus joonte ülesehitus ise midagi edasi annab: liikumise suunda, näoilmet või eseme geomeetriat. See kehtib ka taimemotiivide ja muude looduslike kujundite kohta, kus suunatud viirutus võib asendada lehe või kroonlehe varju ja tekstuuri, ilma et oleks vaja kasutada täielikku, sujuvat täidet.
Joonportreed ja näod
Joonportreede puhul mõjub vaba viirutus näoilmena, mitte joonistusveana – silmaalune või põsel olev vari tekib mõnest ristuvast joonest, mitte ühtlasest laigust. Sellise lähenemise näiteks Illustreeriv kollektsioonis on kujundus, kus näo ja tuvi jooned jäävad nähtavale, selle asemel et sulanduda üheks ühtlaseks pinnaks.
Loomad ja liikumine
Liikumises kujutatud loomade puhul annab avatud joon edasi dünaamikat, mida sujuv kontuur ei suudaks edasi anda: lendavaid sulgi, tuule käes liikuvat karva või pingul lihast. Sama kollektsiooni kujundus Freedom kujutab lennulinde just selliste, teadlikult lõpetamata joonte abil.
Sümbolid ja esemed
Ka sümboolsed esemed, näiteks kompass, relv või käsi, sobivad selle tekstuuriga hästi, sest nende geomeetria juhib konstruktsioonijoont loomulikult: kompassi telg, tera serv, sõrmede kontuur. Selliste motiivide puhul võib viirutus kulgeda mööda neid jooni, selle asemel et neid varjata, rõhutades nii eseme kuju veelgi.
Taimemotiivid ja muud looduselemendid toimivad sarnasel põhimõttel, ainult et jäiga geomeetria asemel on neil pehmed, korduvad kujundid: leherood, kroonlehe kumerused ja puukoore kihid. Siin võib suunatud viirutus asendada varju täieliku ja sujuva täitmise, vihjates tekstuurile ja sügavusele mõne hästi paigutatud joonega, mitte ühtlase värvilaiguga. Nii mõjub ka lihtne botaaniline motiiv käsitsi joonistatud botaanilise illustratsioonina, mitte sileda täitega kleepsuna.
Kuidas kontrollida sketch-tekstuuri tegelikus suuruses
Tihe viirutus vajab ruumi. Kui detailne kujund vähendada alla teatud piiri, hakkavad üksikud jooned omavahel konkureerima ja võivad aja jooksul – eriti pärast päris tätoveeringu paranemist – omavahel kokku sulanduda; liiga peened jooned võivad lausa kaduda, seepärast püsivad väikeses mõõdus jämedamad või keskmise paksusega jooned paremini kui väga peened (allikas: Sortra). Mida rohkem on kujunduses detaile, seda rohkem nahapinda on selle loetavana püsimiseks vaja. See kehtib eriti kohtade puhul, mis on iseenesest väikesed või tugevalt kumerad, nagu sõrm, ranne või pahkluu – seal võib sama viirutustihedus, mis näeb küünarvarrel hea välja, jääda liiga tihedaks.
Enne kui kinnitad lõplikult suuruse ja asukoha, kohanda ajutine kujundusversioon kavandatud kõrguse, laiuse ja viirutustiheduse järgi ning kanna seejärel kuivale nahale valitud kohale. Vaata seda käeulatuselt, toa teisest otsast ja peeglist, mitte ainult telefoni ekraanilt, ning kontrolli, kuidas see paistab tavaliste riiete all ja vastava kehaosa loomuliku liikumise ajal (allikas: Beauty of Papers). Kui sa veel mõtled, kuidas motiivi ennast valida, tasub seda teha enne suuruse katsetamist, et kontrollida juba konkreetset väljavalitud kujundust, mitte juhuslikku näidet.
Sellise katsega kontrollid ainult suurust, joonte paigutust ja seda, kuidas viirutus sinu nahal mõjub – see ei ennusta, kuidas päris püsiv tätoveeringutint paraneb, laiali vajub või aja jooksul muutub. Seepärast tasub kujundust enne püsitätoveeringu kasuks otsustamist katsetada, pidades seda piirangut selgelt meeles.
Kui tead juba, mille poolest see vaba, joonistuslik tekstuur illustratiivsest ja peenjoonestiilist erineb ning kuidas seda tegelikus suuruses kontrollida, on kõige lihtsam järgmine samm vaadata konkreetseid kujundusi Illustreeriv kollektsioonis ja valida nende seast see, mille viirutus sobib kõige paremini kohaga, mida silmas pead.
