Rebase tätoveering kannab tegelikult kaht väga erinevat lugu, olenevalt sellest, millisele traditsioonile viidata: Lääne triksteri kavalust, mis pärineb „Reinuvader Rebasest“, ja Jaapani püha kitsune-kuju, mis on seotud jumal Inariga. Punarebase tegelik käitumine looduses lisab sellele kolmanda, tänapäevasema tõlgenduse: kohanemisvõime. Mõistmine, kust iga sümbol pärineb, aitab valida stiili ja paigutuse, mis vastavad tõepoolest sellele, mida soovid väljendada, mitte lihtsalt ebamäärasele „kavaluse“ ideele.
- Sümbolil on kaks eristuvat traditsiooni: Euroopa folkloori kaval trikster, mis sai alguse keskajal, ja Jaapani folkloori püha kitsune, mis on seotud Inari kultusega.
- Punarebase tegelik käitumine (ta on oportunistlik ja öise eluviisiga ning suudab elada nii metsas kui ka linnas) selgitab, miks vanematele tähendustele lisandus kohanemisvõime.
- Tätoveeritud kitsune sabade arv viitab kindlale jutumotiivile, mitte universaalsele usulisele tõekspidamisele, ning seda tasub enne kujunduse valimist teada.
- Stiil (akvarell, geomeetriline, fine line, magav rebane) ja paigutus (käsivars, õlg, pahkluu) tuleks valida motiivi suuruse ja selle järgi, kui detailsena soovid seda loetavana hoida.
Kaval rebane: mida Lääne folkloor räägib loomade nutikusest
Euroopas on vanim rebasega seotud kirjanduslik traditsioon keskaegne „Reinuvader Rebase“ lugude tsükkel, mille keskmes on tegelane Reynard the Fox. See olevat alguse saanud Lorraine’i folkloorist, enne kui levis Prantsusmaale, Saksamaale ja Hollandisse; esimesed kirjalikud versioonid pärinevad 12. sajandi teisest poolest (allikas: Reynard the Fox). Tegelaskuju on loodud triksterina: ta on enamikust loomadest, kellega kohtub, väiksem ja nõrgem, kuid võidab peaaegu alati tänu oma nutikusele ja oskusele olukord enda kasuks pöörata.
Just see väiksuse ja suure nutikuse vastandus on sajandite jooksul püsinud ning on tänapäevalgi Euroopas rebasetätoveeringu kõige levinum tõlgendus: rebane ei sümboliseeri niivõrd jõudu, kuivõrd terast taipu ja oskust keerulistest olukordadest välja tulla mõtlemise, mitte otsese vastasseisu abil.
Kitsune: Inari sõnumitooja-rebane ja tema muundumisvõime
Jaapanis on rebasel teistsugune usuline ja kultuuriline tähendus, mille keskmes on Inari – riisi, põllumajanduse ja heaoluga seotud šintoistlik jumalus. Teda saatvaid valgeid rebaseid peetakse tema sõnumitoojateks ja kaitsvateks vaimudeks ning nende kujud valvavad paljude pühamute sissepääse üle kogu riigi (allikas: yokai.com, Kitsune).
Folklooris on kitsune tuntud ka oma muundumisvõime poolest. Sellesse tasub suhtuda sama lugupidavalt nagu igasse usulisse tõekspidamisse, mille päritolu ei jagata: mõne jaoks on see püha kuju, mitte lihtsalt dekoratiivne motiiv, mida konteksti teadmata kasutada.
Miks kujutatakse mõnel tätoveeringul mitme sabaga rebast
Kitsune-tätoveeringul kujutatud sabade arv viitab otseselt sellele folkloorile: kitsunel võib olla kuni üheksa saba ning suurem sabade arv tähistab seal vanemat ja võimsamat rebast; folkloori järgi ilmuvad lisasabad umbes saja eluaasta järel (allikas: Kitsune). Seega muudab ühe või mitme saba valimine kujunduse tähendust: see on konkreetne jutustav valik, mitte usuline reegel, mida tuleks rangelt järgida, kuid hea põhjus uurida tausta enne teisest kultuurist pärit sümboli kandmist.
Mida punarebane looduses tegelikult teeb (ja miks see sümbolit kujundab)
Lisaks folkloorile tuleneb osa rebasele omistatavast tähendusest lihtsalt sellest, kuidas loom tegelikult elab. Punarebane on kõigesööja ja oportunistlik: ta sööb väikenärilisi, puuvilju ja putukaid ning kasutab hea meelega ära ka linnapiirkondades leiduvaid toidujääke. Ta peab jahti üksinda, peamiselt öösiti, ning on näidanud, et suudab kohaneda väga erinevate elupaikadega – metsadest linnalähedaste aladeni ja linnasüdameni (allikas: National Geographic, Red fox).
Tema kohev saba, mida joonistustel sageli esile tõstetakse, on üks looma kõige äratuntavamaid tunnuseid, nagu ka kikkis kõrvad ja sale siluett. Selline kooslus – üksinda ja oportunistlikult jahti pidav kiskja, kes elab nii metsas kui ka linnas – on kujundanud rebase uuema ja tänapäevasema tõlgenduse kohanemisvõime sümbolina, Euroopa folkloori kavaluse ja kitsune püha tähenduse kõrval.
Stiili valimine: akvarell, geomeetriline, minimalistlik või magav rebane
Kui oled otsustanud, millist rebasega seotud traditsiooni või omadust soovid kanda, tuleb järgmisena valida joonistuse stiil. Akvarell annab metsikuma ja maalilisema ilme, värvid ulatuvad piirjoontest välja ning tulemus meenutab pigem muinasjutupilti kui staatilist loomaportreed. Geomeetriline stiil ehk linework pakub seevastu graafilisemat ja nüüdisaegsemat varianti, kus siluett moodustub puhastest joontest ja lihtsatest kujunditest.
Minimalistlik fine line taandab motiivi kõige olulisemale ning sobib diskreetseks sümboliks, mis jääb loetavaks ka väikeses formaadis. Magav rebane, kujutatuna kerra tõmbunult ja saba ümber keha keeratuna, on aga leebem variant, mis seostub pigem puhkamise kui kavalusega – sobib neile, kes soovivad sümbolit kanda selle triksterlikku poolt rõhutamata.
Samamoodi saab põhjalikumalt uurida ka teisi loomi. Kilpkonna tätoveering koondab oma tähenduse pikaealisuse ümber, samas kui koolibri tätoveering põhineb hoopis teistsugusel ideel – kergusel. Mitme liigi võrdlemine aitab mõnikord kinnitada, et just rebane oma kahe traditsiooni ja tegeliku käitumisega vastab kõige paremini sellele, mida soovid kanda; meie ülevaade loomade tätoveeringutest ja nende tähendustest koondab ühte artiklisse mitu võimalust neile, kes veel kõhklevad.
Kuhu paigutada rebasetätoveering: käsivarrele, õlale või pahkluule
Paigutuse üle tasub otsustada pärast stiili valimist. Käsivars on hästi nähtav pind, mis sobib keskmise suurusega joonistusele ja jätab piisavalt ruumi karvastiku või akvarelli detailidele. Õlg võimaldab suuremat kompositsiooni, mis on kasulik mitme sabaga kitsune puhul, sest iga saba vajab loetavaks jäämiseks ruumi. Pahkluu sobib seevastu paremini väiksemale ja diskreetsemale sümbolile, mis on mõeldud nähtavaks vaid siis, kui seda näitad.
Suuruse ja paigutuse ajutine katsetamine on lihtsaim viis näha, kuidas joonistus sinu enda nahal välja näeb, enne kui teed lõpliku valiku. InkLabsi kataloogis pole veel spetsiaalset rebasemudelit, kuid selle ajutine hunditätoveering kuulub samasse metsikute koerlaste sugukonda ja esindab sama instinktide maailma. Seetõttu annab see hea võrdluspunkti, et hinnata, kuidas sellise suurusega loomamotiiv käsivarrel või õlal paikneb, kuni rebasejoonistus lisandub kollektsiooni Animeeritud.
Tasub meeles pidada, mida ajutine või poolpüsiv tätoveering tegelikult hinnata võimaldab: joonistust, selle suurust ja paigutust, mitte midagi enamat. See ei võimalda ette aimata valu, paranemisaega, võimalikku allergiariski ega seda, milline näeks sama motiiv täpselt välja püsitätoveeringuna. Neile, kes kaaluvad tõsiselt püsitätoveeringu tegemist, selgitab meie esimese tätoveeringu juhend, kuidas enne otsustamist kujundust ja paigutust valida, ning meie samm-sammuline juhend ajutise tätoveeringu kodus pealekandmiseks kirjeldab, kuidas seda katset teha.
Rebasetätoveeringu valimine tähendab sisuliselt selle otsustamist, millist lugu soovid kanda: Euroopa folkloori kavalat nutikust, Jaapani kitsune püha ja muutlikku olemust või looma päriselt esinevat kohanemisvõimet looduses. Kui see lugu on selge, muutuvad stiil ja paigutus konkreetseteks valikuteks, mida saab alati enne lõplikuks muutmist proovida.
