Oliivioksa tätoveeringu keskmes on rahu ja leppimine, kuid selle tähendus kujuneb mitmest üksteist täiendavast traditsioonist: Athena ümber põimunud Kreeka mütoloogiast, Rooma rahujumalanna Paxist, Noa loost Piiblis ning oliivipärjast, mille antiikaja olümpiavõitjad said medali asemel. Selle motiivi valides tuleb tavaliselt otsustada ka üksiku oksakese ja terve pärja vahel ning seejärel osata kujundust eristada loorberipärjast või viljapeast, sest mõlemad kannavad teistsugust sõnumit.
- Rahu tähendus pärineb korraga mitmest traditsioonist: Kreeka hiketeriast, Rooma jumalannast Paxist ja tuvist, kes naaseb Noa juurde, oliivileht noka vahel.
- Oliivipärg, mida antiikaja olümpiasportlased kandsid ja mida kutsuti kotinoseks, on teine ese kui loorberipärg, kuigi neid kahte aetakse rahvasuus sageli segamini.
- Üksik oksake jutustab rahulikuma loo kui terve pärg ning mõlemad sobivad paremini keha eri piirkondadesse.
- Ajutine või poolpüsiv kujundus aitab eelkõige hinnata vormi, joone paksust ja paigutust; see ei ütle midagi selle kohta, kuidas püsitätoveering samas kohas paraneks, tunduks või tuhmuks.
Kust oliivioksa tähendus pärineb
Oliivioksa sümboolika on nii vana, et seda on edasi kandnud mitu tsivilisatsiooni, millest igaüks on sellele lisanud oma nüansi. Seepärast tasub enne kujunduse enda peale mõtlemist vaadata peamisi allikaid eraldi.
Rahu: Ateenast tuvi oliivioksani
Kreeka mütoloogias sai Athena endale Ateena linna, istutades sinna esimese oliivipuu, ning kreeklased kandsid oliivioksa ehk hiketeriat rituaalse alistumise või palve märgina, pöördudes võimukate inimeste või jumalate poole (allikas: Oliivioks – Wikipedia). Roomlased jätkasid seda traditsiooni, sidudes oliivioksa jumalanna Paxiga ning kasutades seda tunnustatud diplomaatilise rahumärgina, muu hulgas Pax Romana aegsetel müntidel (allikas: Oliivioks – Wikipedia). Piibli veeuputusloos naaseb tuvi Noa laeva juurde, oliivileht noka vahel, ning hilisemad kristlikud kirjanikud, näiteks Tertullianus, seostasid selle kujundi rahu ja leppimisega. Seejärel sai tuvi ja oksa kombinatsioonist varakristlikus kunstis korduv motiiv (allikas: Oliivioks – Wikipedia). Kuna tegemist on mütoloogilise ja religioosse pärimusega, on kõige õigem käsitleda neid lugusid sümboolika ja traditsioonina, mitte kindlate ajalooliste faktidena.
Au medali asemel: olümpiamängude kotinos
Antiikaja olümpiamängude võitjad ei saanud medalit, vaid kotinose: pärja, mis oli punutud Olympia lähedal Zeusi templi ümbruses kasvanud metsiku oliivipuu okstest (allikas: Kotinos – Wikipedia). Üks Pärsia väejuht olevat pärast kuulmist, et olümpiavõitjad võistlevad üksnes oliivipärja nimel, märkinud, et kreeklased võitlevad au, mitte omandi pärast. See näitab kohe, et pärja väärtus oli sümboolne, mitte materiaalne (allikas: Kotinos – Wikipedia). See tähendus elab edasi tänapäevani: ÜRO embleemil on maailmakaardi ümber stiliseeritud oliivioksad ning Ameerika Ühendriikide suure pitseri kotkas hoiab oliivioksa, millel on kolmteist oliivi ja lehte (allikas: Oliivioks – Wikipedia).
Üks oksake või terve pärg: kaks eri sõnumit
Üksik oksake jätab kujunduse tagasihoidlikuks ja isiklikuks ning mõjub pigem vaikse mõtisklusena rahust või uuest algusest kui suure avaldusena. Just see vaoshoitus teeb üksikust oksakesest sobiva motiivi väikesele kehapiirkonnale, kus mõnest peenest joonest piisab. Ringikujuline või läbipõimunud pärg viitab seevastu otsesemalt olümpia kotinose aule ja mõjub visuaalselt jõulisemalt. Tavaliselt vajab see ka rohkem ruumi, et selgelt loetavaks jääda: liiga väiksena joonistatult hägustub lehtede kuju ebamääraseks ringiks.
Oliivioks, loorber või nisu: kuidas neil vahet teha
Oliivioksa aetakse sageli segamini loorberipärjaga, kuid nende päritolu on erinev. Loorberipärg on seotud Apolloni ja Daphne müüdiga, sellel on teravatipulised läikivad lehed ning ajalooliselt krooniti sellega luuletajaid, muusikuid ja teiste alade silmapaistvaid saavutusi, mitte ainult olümpiaspordi tulemusi (allikas: Loorberipärg – Wikipedia). Enamik inimesi ajab segamini just selle detaili: olümpiaspordi pärg ehk kotinos tehti metsiku oliivipuu, mitte loorberi okstest (allikas: Kotinos – Wikipedia). Nisu motiiv räägib hoopis teistsugust lugu: see viitab saagile ja küllusele, sellel on ümarad viljapead kitsaste oliivilehtede asemel ning selle tähendus pole seega rahu ega auga seotud. Kui need kolm enne kujunduse kinnitamist kõrvuti läbi mõelda, saab vältida olukorda, kus motiiv annab edasi soovitust erineva sõnumi.
Õige koha valimine: ranne, rangluu või roided
Ranne sobib hästi ühe väikese oksakese jaoks: see on esmapilgul hästi loetav ning seda on lihtne kas näidata või varruka või käekellaga katta, nagu selgitatakse ka randmetätoveeringute juhendis. Rangluu järgib loomulikku kaart, mis sobib hästi veidi pikema oksakesega, nii et joon liigub justkui kehaga kaasa, selle asemel et lihtsalt selle peal lebada. Roided pakuvad randmest või rangluust privaatsemat ja suuremat pinda, mis jätab ruumi tervele pärjale või üksikule oksakesele, millel on rohkem lehedetaile. Seda piirkonda on lihtsam katta, kui eelistad kujundust mitte iga päev näidata.
Prooviversioon enne püsivat tätoveeringut
Ajutine või poolpüsiv oliivioksa stiilis joonekujundus aitab eelkõige hinnata mõõtkava, joone paksust ja paigutust sinu enda nahal. Just selle kohta proovikujundus midagi ütlebki — ja just selle kohta mitte: see ei ütle midagi selle kohta, kuidas püsitätoveering samas kohas paraneks, tuhmuks või tunduks, ega ka võimaliku allergilise reaktsiooni kohta. Kui tahad esmalt näha, kuidas sarnane peene joonega botaaniline kujundus nahal välja näeb, on Ajutised taimetätoveeringud loogiline alguspunkt.
Kui kaalud enne püsitätoveeringu tegemist selle proovimist, on heaks jätkuks esimese tätoveeringu juhend. Kuna oliivioks joonistatakse tavaliselt peene joonega, sobib sellega hästi ka peene joonega tätoveeringute juhend. Kui soovid vaadata oliivioksast laiemalt, käsitleb botaaniliste tätoveeringute juhend lehti, oksi ja nisu laiema kategooriana ning võililletätoveeringu juhend tutvustab teist motiivi, mida seostatakse samuti uue algusega.
Kokkuvõttes on oliivioksa tähendus ajaloo jooksul kuhjunud, mitte pärit ühestainsast allikast, ning see selgitab, miks üksik oksake mõjub tervest pärjast nii erinevalt. Kui see erinevus on selge ja tead, et olümpiavõitja pärg tehti oliivist, mitte loorberist, sõltub valik randme, rangluu ja roiete vahel peamiselt sellest, kui palju ruumi kujundus vajab, et jääda selgelt loetavaks.
