Tätoveeringufotodel nähtav „nõiasõlm” on tavaliselt ühest katkematust joonest põimunud aas, millel pole nähtavat algust ega lõppu. Nimi viitab dokumenteeritud sõlmedemaagia ja rituaalsete nööride traditsioonile, mitte ühele kindlale pildilisele sümbolile, millel oleks oma ajalooline ülevaade, nagu on keldi triquetral või põhjamaade valknutil. Selle kujundusega tänapäeval seostatud kaitse või igavese sideme tõlgendused on sama laiema idee tänapäevased edasiarendused. Oluline on eristada selle kuju selgelt triquetrast (kolme põimunud kaarega) ja valknutist (kolme põimunud kolmnurgaga), millel on oma arheoloogiline leiuaines ja teaduslik arutelu.
- Dokumenteeritud akadeemiline termin on „witches' knots”, mida uuris folklorist Cyrus L. Day 1967. aastal osana laiemast rituaalse tähendusega sõlmede traditsioonist; entsüklopeedilist sissekannet, mis määratleks „nõiasõlme” konkreetse pildilise glüüfina, ei ole.
- Triquetra on dokumenteeritud keldi saarte kunstis alates 7. sajandist, kuid selle tõlgenduse kristliku Kolmainsuse sümbolina pakkus välja George Petrie 1845. aastal ning spetsialist J. Romilly Allen väljendas selle suhtes kahtlusi 1905. aastal.
- Valknut esineb viikingiaja ja anglosaksi ajastu päris esemetel, näiteks Stora Hammars I kivil, Osebergi laeval ja Nene jõe sõrmusel; nimetus „valknut” ise on tänapäevane silt.
- Need kolm kuju on üksteisest erinevad: katkematu aas (nõiasõlm), kolm põimunud kaart (triquetra) ja kolm põimunud kolmnurka (valknut).
- Ajutise või poolpüsiva tätoveeringuga saab proovida kujundust, suurust ja paigutust; see ei ennusta püsitätoveeringuga kaasnevat valu ega paranemist ega ka selle lõplikku välimust.
Mis on „nõiasõlm” ja kust see nimi tegelikult pärineb?
Ehetes ja tätoveerimisstuudiotes kujutatakse „nõiasõlme” peaaegu alati suletud aasana, mis on tehtud ühest katkematust joonest ning millel pole lahtisi otsi ega märgitud alguspunkti. See visuaalne katkematus selgitab suuresti, miks see väikese kujundusena nii ligitõmbav on: joonel pole „enne” ega „pärast” ning see näeb iga nurga alt ühesugune välja.
Nime taga pole dateeritud arheoloogiline leid, vaid folkloristlike uurimuste kogum sõlmede ja nööride kohta, mida on eri kultuurides kasutatud maagilisel või rituaalsel eesmärgil. Põhjalik viiteallikas on folklorist Cyrus L. Day töö, kes avaldas 1967. aastal teose Quipus and Witches' Knots, uurides, kuidas eri traditsioonides on nööre sõlmitud sidumiseks, kaitsmiseks või needmiseks (allikas: String figure, Wikipedia, mis viitab Day tööle). See käsitleb tava ja esemete kategooriat, mitte kindlat joonist, mille päritoluaeg oleks teada. Erinevalt triquetrast või valknutist pole olemas entsüklopeedilist sissekannet, mis käsitleks „nõiasõlme” oma kindla kujuga pildilise sümbolina. Sõlmedemaagiale kõige lähemal on „witch's ladder” ehk nõiaredel, mis tähistab rituaalse eesmärgiga sõlmitud nööre, mitte üht kindlat geomeetrilist mustrit (allikas: otsing „Witch's knot” Wikipedias). Kokkuvõttes on tootekirjelduses nähtav nimi populaarne nimetus põimunud sõlmekujundusele, millel on alus päris sõlmedemaagia traditsioonis, kuid mitte konkreetses ajaloolises esemes, mis seda juba algusest peale kandnuks.
Keldi kolmainsuse sõlm (triquetra): mida selle kohta teatakse ja miks pole tegu sama sümboliga?
Triquetra ajalugu saab jälgida konkreetsete kuupäevade ja esemeteni. See esineb silmapaistvalt keldi saarte kunstis ligikaudu alates 7. sajandist, nii valgustatud käsikirjades, nagu Kells'i raamat, kui ka metallitöödes. Seda leidub ka 710.–760. aastatest pärit anglosaksi müntidel ja kiviraidkirjadel (allikas: Triquetra, Wikipedia).
Triquetra kõige tuntum tõlgendus kristliku Kolmainsuse kujutisena pole nii vana kui motiiv ise: selle pakkus välja antikvaar George Petrie 1845. aastal ning 1905. aastal seadis teine spetsialist, J. Romilly Allen, selle tõlgenduse kahtluse alla. Teame kindlalt selle kuju ja seda, millistel esemetel see esineb; keskaja kunstnike täpne kavatsus selle raiumisel pole teada. Kolme põimunud kaare sarnaseid kujundeid leidus juba umbes 4. sajandil eKr Anatoolia ja Pärsia keraamikal ning Lüükia müntidel (allikas: Triquetra, Wikipedia), seega on see geomeetriline kujund vana ja esineb mitmes kultuuris: see ei tekkinud koos keltidega ega kuulu ainult neile.
Mille poolest erineb see visuaalselt nõiasõlmest?
Struktuuriline erinevus on lihtne: triquetra koosneb kolmest põimunud kaarest, mis moodustavad kolm sümmeetrilist tippu, samas kui tavaline nõiasõlm on üks katkematu aas, millel sellist kolme tipuga sümmeetriat pole.
Viikingisõlm (valknut): veel üks teistsugune põiming, millel on oma ajalooline leiuaines
Valknut lisab siia kolmanda geomeetrilise mustri, mis erineb kahest teisest sama selgelt. Seda leidub viikingiaja ja anglosaksi ajastu päris esemetel raiutuna või kujutatuna: Gotlandil asuval Stora Hammars I kivil, Norras Osebergi laevamatuses ja anglosaksi päritolu Nene jõe sõrmusel, mis pärineb ligikaudu 8.–9. sajandist (allikas: Valknut, Wikipedia).
Üks oluline detail: nimetus „valknut” ise on tänapäevane silt ning pole kindel, kuidas seda motiivi raiunud inimesed seda nimetasid. Tänapäevane tõlgendus põhineb kontekstil, kus see esineb – Odíniga seotud kujude kõrval ja matmispaikades –, mistõttu on spetsialistid, nagu Hilda Ellis Davidson, seostanud seda surmaga ning Odíni võimega sõdalaste meeli siduda ja vabastada. See on leidude põhjal tehtud põhjendatud tõlgendus, mitte kindel määratlus, mida kinnitaks mõni tolleaegne kirjalik allikas (allikas: Valknut, Wikipedia). Kõrvuti vaadates ei aja neid kolme kujundust segamini, kui tead, kuidas need on üles ehitatud: valknut põimib kolm kolmnurka, triquetra kolm kaart ja nõiasõlm moodustab tavaliselt ühe suletud aasa. Kui otsid vegvísirit, teist põhjamaist sümbolit, mida otsingutulemustes vahel ekslikult valknutiga segi aetakse, leiad legendaarsete sümbolite üldise ülevaate meie fantaasia- ja mütoloogiatätoveeringute artiklist ning selle konkreetse kujunduse täieliku ajaloo vegvísirile pühendatud artiklist.
Mida tähendavad tänapäeval nõiasõlmele omistatud kaitse ja igavene side?
Arusaam, et sõlm sümboliseerib kestvat sidet, ei saanud alguse „nõiasõlmest”: termin „true lover's knot” on dokumenteeritud alates 14. sajandi lõpust ega tähista üht kindlat kujundust, vaid mitut sõlmede rühma, mida on sajandite vältel kasutatud pühendumuse ja ajas püsiva ühenduse kujutamiseks (allikas: True lover's knot, Wikipedia). See näitab, et „sõlm tähendab kestvat armastust” on kultuuriline idee, mis on palju laiem kui ükskõik milline konkreetne sümbol.
Kaitsega on samamoodi. Saalomoni sõlm, teine päriselt olemas olev põiming, mis koosneb kahest suletud aasast, mis ristuvad kaks korda, esineb Rooma mosaiikidel, jorubade helmestel ja tekstiilidel ning islami arhitektuuris, sealhulgas Kairo mošeedes ja Jordaanias asuvas Yattiri mosaiigis. Selle nimi seostub kuningas Saalomoni tuntusega tarkuse ja mõne legendi järgi ka väe poolest: see on näide sellest, kuidas tähendusliku varjundiga nimi seostub geomeetrilise mustriga, mis oli juba varem olemas eri kultuurides (allikas: Solomon's knot, Wikipedia). Nõiasõlme tõlgendamine kaitse või igavese sideme sümbolina sobib samasse tavasse anda põimunud sõlmedele tähendus. See ei põhine aga kontrollitud ajaloolisel edasiandmisahelal, mis viiks konkreetsest kultuurist tänapäeval müüdava kujunduseni. See ei muuda tähendust selle valija jaoks vähem kehtivaks, vaid paigutab selle tänapäevaseks ja jagatud sümboolseks tõlgenduseks, mitte kontrollitud ajalooliseks faktiks iidse glüüfi kohta.
Kuidas näeb põimunud sõlm väikesel pinnal välja: sõrmesõrmusel või randmel?
Sõltumata sellest, milline tõlgendus sulle meeldib, tasub enne lõpliku suuruse valimist lahendada üks kujundusega seotud küsimus. Peen katkematu joonega põiming, milles pole tühikuid, mis tätoveeringutindi toimel kinni kasvaksid, jääb väikesel pinnal paremini loetavaks kui paljude peente ristumiskohtade ja teravate tippudega põiming, mis liiga väikseks vähendatuna kaotab selguse. Sõrme või randme puhul tasub eelistada kujundust, mille joon on tervikuna loetav ja mille ristumiskohad pole tihedalt koos. Kujundus Lõpmatus oma peene põimunud aasaga illustreerib seda põhimõtet hästi: üks katkematu joon säilitab äratuntava kuju ka vähendatud suuruses.
Kui sind huvitab geomeetrilise kuju asemel rohkem püsiva sideme tähendus, väljendab kujundus Igavik 2 sama kestvuse ideed teistsuguse peene joonega kompositsiooni kaudu, ilma et see tähendaks, et tegu oleks ajalooliselt tõestatud „nõiasõlmega”.
Enne lõpliku suuruse otsustamist tasub proovida täpset proportsiooni päris asukohas, olgu selleks sõrmusesõrm või ranne. Meie juhendid sõrmetätoveeringute ja randmetätoveeringute kohta selgitavad üksikasjalikult, kuidas väikesed kujundused kummaski kohas välja näevad. Ajutine või poolpüsiv tätoveering sobib selleks täpselt: saad päris joonega kujundust, suurust ja paigutust oma nahal proovida. See ei aita ette kujutada valu ega paranemist ega ka püsiva versiooni lõplikku välimust; sellest räägime põhjalikumalt meie esimese tätoveeringu juhendis.
Kokkuvõte
Tätoveeringukataloogis leiduv „nõiasõlm” on kujundus, mille nimi põhineb päris sõlmedemaagia traditsioonil, mitte omaette ajaloolise ülevaatega iidsel glüüfil. Triquetral ja valknutil on dokumenteeritud ajalugu, kuid need on erineva kuju ja pärimusega ning neid ei tasu omavahel segi ajada. Kui sind huvitab põimunud geomeetria ka väljaspool seda kujundust, saad tutvuda meie geomeetriliste tätoveeringute artikliga või uurida geomeetriliste kujunduste kollektsiooni, et võrrelda peene joonega põiminguid enne ühe päris suuruses proovimist.
