Loorberipärja tätoveering sümboliseerib võitu või saavutust, mille inimene on ise välja teeninud, mitte talle omistatud tiitlit või staatust. Selle tähendus ulatub tagasi Kreeka mütoloogiasse, kus loorber oli püha jumal Apollonile, ning Vana-Roomas sai sellest sõjalise triumfi nähtav märk. Kui valid selle motiivi, ei vali sa suvalist võidusümbolit, vaid lugu, millel on väga kindel päritolu. Seda tasub teada, enne kui otsustad stiili ja paigutuse üle.
- Loorberipärg pärineb Apolloni ja Daphne müüdist ning oli algselt pühendatud Apolloni enda tegevusaladele – luulele, muusikale ja ennustamisele –, mitte võistlemisele üldiselt.
- Antiikolümpiamängudel austati võitjaid metsiku õlipuuokstest pärjaga, mitte loorberipärjaga; neid kahte pärga aetakse internetis sageli segamini.
- Vana-Roomas kandis võidukas väejuht loorberipärga ainult ühe päeva jooksul, triumfirongkäigu ajal. Pärast seda hoiti seda kodus, mitte ei kantud edasi.
- Tänapäevani elab see tähendus edasi sellistes väljendites nagu ingliskeelne „poet laureate” ja ütlus „loorberitele puhkama jääma”.
Päritolu: Apollon, Daphne ja loorberipärja algus
Tuntuim versioon loorberipärja tekkeloost pärineb Ovidiuse „Metamorfoosidest”: jumal Apollon jälitab nümf Daphnet ning too muutub tema eest põgenemiseks loorberipuuks. Seejärel kuulutab Apollon loorberi enda pühaks taimeks (allikas: Daphne (mütoloogia) – Wikipedia). See üks stseen selgitab, miks sai sümboliks just loorber, mitte mõni muu leht: kuna taim on müüdi kaudu otseselt Apolloniga seotud, seostati seda kõigega, mille eest ta seisis – luule, muusika ja ennustamisega –, mitte võistlemisega üldiselt. Tätoveeringu puhul on see päritolu midagi enamat kui lihtsalt anekdoot: see selgitab, miks oli pärg algusest peale vaimse või kunstilise saavutuse märk ja seda hakati füüsiliste võitudega seostama alles hiljem, mitte vastupidi.
Kreeka võidupärjast Rooma triumfini
Just seos Apolloniga selgitab, miks krooniti Delfis Apolloni enda auks peetud Püütia mängude võitjaid loorberiga, ja seda luule- ning muusikasaavutuste eest (allikas: Daphne (mütoloogia) – Wikipedia). Olümpiamängudel koosnes võidupärg seevastu tavaliselt metsiku õlipuu okstest, mitte loorberist (allikas: Laurel wreath – Wikipedia). Seda erinevust jäetakse internetis sageli tähelepanuta, kuigi mõlemad pärjad tähistasid eri mänge ja eri liiki saavutusi.
Roomlased võtsid loorberipärja hiljem kasutusele hoopis teisel eesmärgil – sõjalise triumfi tähistamiseks. Võidukas väejuht kandis triumfirongkäigu ajal corona triumphalist koos purpurpunase kuldtikandiga toogaga (allikas: Roman triumph – Wikipedia). Need ametitunnused tõstsid ta selleks üheks päevaks peaaegu jumala või kuninga tasemele, ent Rooma traditsioon nägi sõnaselgelt ette, et hiljem pidi ta neid kodus hoidma, mitte igapäevaselt edasi kandma (allikas: Roman triumph – Wikipedia). Pärg oli seega teadlikult mõeldud ajutiseks auks, mitte püsivaks võimu sümboliks.
Mida loorberipärg tänapäeval tähendab?
Seos saavutustega on antiikajast saadik püsinud: Itaalia ülikoolides kroonitakse lõpetajaid tänini traditsiooniliselt loorberipärgadega ning just sellest tavast pärineb ingliskeelne tiitel „poet laureate” ehk õukonnaluuletaja (allikas: Laurel wreath – Wikipedia). Samast kujundist pärinevad ka ütlused „loorberitele puhkama jääma” ja „loorbereid valvama”. Need kirjeldavad, kuidas inimene juba saavutatud edusse suhtub: kas ta jääb sellele puhkama või peab meeles, et edumaa võib taas kahaneda.
Sinu jaoks eristab see loorberipärga selgelt krooni tätoveeringust: kroon sümboliseerib omistatud staatust või inimese eneseväärtust, loorberipärg aga saavutust, mille oled ise välja teeninud, näiteks lõpetatud õpinguid, saavutatud eesmärki või üleelatud keerulist perioodi. Kui valid selle motiivi, saad selle eristuse võtta enda valiku põhjenduseks, selle asemel et kanda üldist võidusümbolit, mille päritolu keegi ei tea.
Loorberipärja tätoveeringu kolm stiili: peenjooneline, illustratiivne ja dotwork
Enne kujunduse valimist tasub tutvuda kolme tehnikaga, milles loorberipärga kõige sagedamini kujutatakse. Igaüks neist muudab nii välimust kui ka seda, kui hästi jääb pärg väiksemas mõõdus loetavaks.
Peenjooneline: õrn ja minimalistlik
Peenjoonelises stiilis kujutatakse iga leht ja vars ühe katkematu joonena, mistõttu mõjub pärg pigem visandina kui tervikliku pildina. Sama vaoshoitud lähenemist näeb ka InkLabsi õrnades loodusmotiivides, mille suurust ja mõju saad enne rahulikult oma nahal proovida.
Illustratiivne: lopsakam ja detailirohkem
Illustratiivses stiilis kasutatakse varjutusi ja mitmekihilisi lehekujusid, mistõttu on tulemus puhtast joontest koosnevast joonistusest visuaalselt märksa jõulisem ning meenutab visandi asemel pigem väikest botaanilist illustratsiooni. Kui see stiil sind huvitab, leiad InkLabsi lilletätoveeringute kujunduste hulgast veel näiteid sellest, kui detailselt selle tehnikaga saab töötada.
Dotwork: korrapärane ja täpiline
Dotwork-tehnikas kujutatakse lehed ja marjad üksikute täppidena, mitte katkematute joonte või pindadena. Tulemus mõjub korrapärase ja veidi kulununa ning jääb hästi loetavaks ka väiksemas mõõdus, sest kontrasti määrab täppide tihedus, mitte peened jooned, mis väga väikeste motiivide puhul kiiresti hägustuvad.
Paigutus ja suurus: kitsast käevõrust terve pärjani
Kui soovid tagasihoidlikku ja vähe ruumi võtvat isiklikku sümbolit, sobib üksik oks või kitsas pärgiriba hästi randmele, pahkluule või käsivarrele. Kui aga soovid terviklikku suletud pärga, vajad rohkem ruumi: õlavarrel või rangluu ümber saab pärja kuju tõepoolest sõõriks sulguda, selle asemel et jääda otstest justkui pooleli.
Kuna motiiv sümboliseerib välja teenitud saavutust, tasub sul mõelda ka sellele, kui nähtav see lugu peaks olema: käsivarrel või õlavarrel paiknev tätoveering paneb teisi suurema tõenäosusega selle kohta küsima, randmel või pahkluul jääb lugu aga privaatsemaks. Enne lõpliku otsuse tegemist tasub lisateavet otsida ka artiklist, mis annab üldise ülevaate esimesest tätoveeringust ja kujunduse paigutusest. Kui soovid loorberipärga võrrelda ka teiste loodusmotiividega, leiad ülevaate artiklist loodustätoveeringute kohta.
Veel üks põhjus suurus hoolikalt läbi mõelda: pärg on suletud kujund ning sobib seetõttu hästi isikliku elemendi raamiks. Keskele võib lisada näiteks aastaarvu või paar initsiaale, mis tähistavad konkreetset tähtsat saavutust, mida loorber sümboliseerib. Kui soovid sellist varianti, peab pärja läbimõõt olema suurem kui pelga piirjoone puhul, et keskele paigutatud kiri või number jääks loetavaks ega sulanduks lehtedega kokku.
Enne püsiva tätoveeringu tegemist proovi loorberipärga
Ajutine või poolpüsiv versioon näitab sulle enne püsiva tätoveeringu tegemist, kuidas kindel suurus ja paigutus sinu enda nahal tegelikult mõjuvad. InkLabsi poolpüsiv tätoveeringutint on kohe pärast pealekandmist hele ja sinakas ning oksüdeerub umbes 24–36 tunni jooksul sügavamaks sinakasmustaks tooniks, mis sarnaneb juba üsna hästi päris tätoveeringu sügavusele. Kui kaua see seejärel püsib, sõltub suuresti asukohast ja hooldusest: hõõrdumisele avatud kohtades, nagu käed ja randmed, tuhmub see kõige kiiremini, samas kui käsivarrel, pahkluul või roietel püsib see kauem; kuum vesi, kitsad riided ja tugev higistamine lühendavad kandmisaega veelgi.
See katsetus näitab ainult kujundust, suurust ja paigutust. See ei ütle midagi selle kohta, kuidas püsiv loorberipärg hiljem paraneb, milline on selle tunne, kuidas see allergiatele reageerib või milline see mõne aasta pärast välja näeb, ning ajutise versiooni põhjal ei tohikski neid asju järeldada. Kui tahad siiski teada, miks tasub see vaheetapp ette võtta, leiad põhjalikuma selgituse artiklist proovi tätoveeringut enne püsiva tegemist.
Kui otsid proovimiseks sobivat loodusmotiivi, tasub sul vaadata taimekujundustega kollektsiooni: seal saad sarnast õrna või illustratiivset lehemotiivi rahulikult oma nahal proovida, enne kui otsustad püsiva loorberipärja kasuks.
