Hästi paranenud armile saab sageli tätoveeringu teha või seda motiiviga esile tõsta, kuid teostatavuse ja õige aja määravad kaks asja: armi vanus ja tüüp ning spetsialisti hinnang pärast selle isiklikku läbivaatamist – naha enda puhul tätoveerija hinnang ja operatsiooniarmide korral ka operatsiooni teinud kirurgi hinnang. Enne motiivile mõtlemist tasub need kaks asja selgeks teha ning seejärel valida kahe väga erineva kujunduslahenduse vahel: raamida arm seda järgiva joonega või varjata see tihedama motiiviga. Ajutine tätoveering, mis kantakse piirkonda ümbritsevale tervele nahale, aitab seejärel hinnata kuju ja paigutust enne lõpliku otsuse tegemist.
- Armi tüüp ja vanus: lamedat, heledat ja juba mitu kuud muutumatuna püsinud armi peetakse üldiselt stabiilsemaks kui armi, mis on endiselt punane, kõrgem või hiljutine.
- Spetsialisti hinnang: tätoveerija hindab naha tekstuuri seda puudutades ning kirurgilise, keisrilõike- või mastektoomiaarmi puhul soovitavad sel teemal nõu andnud spetsialistid eelnevalt saada kirurgi või arsti nõusoleku.
- Raamimine või varjamine: peen motiiv, mis järgib armi joont, täidab teistsugust eesmärki kui tihe motiiv, mille eesmärk on katta kogu piirkond.
- Proovi enne otsustamist: väike ajutine tätoveering piirkonda ümbritseval tervel nahal aitab suurust ja paigutust ette kujutada, kuid ei näita, kuidas püsitätoveeringu tint armkoes endas kinnituks.
Miks muudavad armi vanus ja tüüp olukorda?
Pealtnäha sulgunud arm ei pruugi olla sügavamates kihtides veel stabiliseerunud. Naha all jätkub kollageeni, väikeste veresoonte ja närvilõpmete taastumine mitu kuud pärast seda, kui haav on nähtavalt sulgunud. Seetõttu arvestavad spetsialistid sellele piirkonnale tätoveeringut kaaludes kuude, mitte nädalatega (allikas: Cory Calendine, MD). Küpseks peetav arm on tavaliselt lame, hele, valutu ja püsib kuust kuusse muutumatuna: just neid tunnuseid kontrollib tätoveerija või dermatoloog enne hinnangu andmist. Oluline erinevus on ka see, et armkude imab tinti ebaühtlasemalt kui armistumata nahk. Seetõttu võivad mõned motiivid seal paista hägusemad või ebaühtlasemad kui mujal kehal (allikas: Healthline).
Kirurgilised ja keisrilõikearmid: miks tuleb sageli kauem oodata?
Plastikakirurg soovitab kirurgilise armi tätoveerimisega oodata umbes kaksteist kuni kaheksateist kuud, et koe sisemine taastumine jõuaks päriselt stabiliseeruda, isegi kui nahapind näib olevat kahe nädalaga sulgunud (allikas: Cory Calendine, MD). Keisrilõikearmi puhul kehtib sama põhimõte, kuid sõltuvalt selle sügavusest ja ulatusest võib oodata veelgi kauem. Ka seepärast on soovitatav küsida nõusolekut sekkumise teinud kirurgilt, mitte tugineda üksnes tätoveerija visuaalsele hinnangule.
Keloididele kalduv nahk: kõigepealt ettevaatus
Nahal, millele on varem tekkinud keloid, võib tätoveerimine samas kohas vallandada uue liigse armkoe tekke, sest nahk reageerib igale uuele vigastusele samamoodi nagu esimesele. Seetõttu on enne teadaoleva keloidi peale või selle lähedusse tätoveerimist soovitatav küsida dermatoloogi hinnangut. Seda tüüpi armi puhul soovitatakse üldiselt oodata mitu aastat, mitte vaid mõni kuu (allikas: Healthline).
Pärast mastektoomiat: otsus tuleb teha koos ravimeeskonnaga
Mastektoomiaarmiga kaasneb isiklik haiguslugu, millega võib olla seotud ka kiiritusravi, ning see võib mõjutada naha hilisemat reaktsiooni tätoveeringule. Ühendus Breast Cancer Now soovitab enne otsustamist saada arsti nõusoleku ning märgib, et selles piirkonnas võib armkude tinti teisiti imada või reageerida suurema turse ja veritsusega kui opereerimata nahk (allikas: Breast Cancer Now). Seetõttu on eriti oluline ka tätoveerija kogemus seda tüüpi armidega: parem on valida keegi, kes on mastektoomiaarmidele varem tätoveerinud ja saab näidata paranenud tätoveeringute näiteid. See jaotis on informatiivne ega asenda meditsiinilist nõu; otsuse ja ajakava määravad asjaomane inimene ja tema ravimeeskond.
Armi raamimine või varjamine: kaks erinevat kujunduslahendust
Kui arm on hinnatud piisavalt küpseks ja spetsialisti arvamus saadud, muutub küsimus puhtalt esteetiliseks: kas arm raamida või varjata? Need lahendused täidavad erinevaid eesmärke ning armi kuju mõjutab seda, kumba valida.
Armi joone järgimine
Raamimine tähendab, et motiiv järgib olemasolevat joont ega peida seda, vaid saadab seda peene joonega. See lahendus sobib eriti hästi peenikeste ja piklike armide, näiteks mõne keisrilõikearmi puhul. Peene ja orgaanilise joonega motiiv, nagu Lotus, illustreerib seda põhimõtet hästi: selle kaared sobivad olemasolevat joont järgima, mitte seda katva ühtlase pinnana.
Looduslikke kaari järgivate motiivide leidmiseks pakub lille- ja taimemotiividega tätoveeringute valik teisigi sama põhimõtte järgi sobivaid orgaanilisi jooni.
Vali suurus, mis katab, kuid ei liialda
Varjamiseks kasutatakse seevastu tihedamat või suuremat motiivi, mis paigutatakse nii, et see kataks visuaalselt piirkonna, mitte ei järgiks selle kontuuri. Selle lahenduse puhul tuleb mõelda mõõtkavale: liiga väike motiiv jätab armi servadest näha, samas kui piirkonnaga võrreldes ebaproportsionaalselt suur motiiv tõmbab tähelepanu valedel põhjustel. Silmapaistvam pildiline motiiv, näiteks Freedom oma lendavate lindudega, annab aimu sellest, mida katvam kujundus võib pakkuda, kui töödeldav piirkond on suurem.
Ajutise tätoveeringuga saad paigutust katsetada
Piirkonda ümbritsevale tervele ja hästi paranenud nahale kantud ajutine tätoveering aitab enne püsiva motiivi kasuks otsustamist hinnata selle kuju, suurust ja täpset paigutust. Nii saab näha, kuidas see päriselt oma kehal välja näeb, selle asemel et tulemust fotol ette kujutada, nagu selgitab ka motiivi proovimise kasulikkust käsitlev artikkel enne selle püsivaks muutmist. Oluline on siiski mõista, mida see proov ei näita: see ei anna teavet selle kohta, kuidas püsitätoveeringu tint armkoes endas imenduks, ega selle kohta, milline oleks valu, paranemine või püsitätoveeringuga seotud võimalik allergiarisk.
Ajutine tätoveering püsib hästi tasasel, puhtal ja rasvavabal nahal, nagu kirjeldab samm-sammuline pealekandmisjuhend. Seetõttu võib tekstuursele või kõrgemale armile kantud tätoveering nakkuda veidi teisiti kui siledale nahale: see on proovimise enda piirang, mitte valitud motiivi puudus. Igal juhul tuleb proov teha tervel nahal, mis on juba ammu paranenud, mitte kunagi lahtisel haaval ega värskel armil. Väikesed ajutised tätoveeringud sobivad hästi selliseks kohaliku paigutuse ja tegeliku suuruse katsetamiseks enne otsuse tegemist.
Küsimused, mida tätoveerijalt (ja vajaduse korral arstilt) küsida
- Kas ta on seda tüüpi armile varem tätoveerinud ja kas ta saab näidata sarnase nahaga paranenud tätoveeringute näiteid?
- Kas enne kogu motiivi tegemist tundlikule armile saab proovida väikest märki, näiteks diskreetset täppi?
- Kas kirurgilise, keisrilõike- või mastektoomiaarmi puhul küsiti enne aja kokkuleppimist kirurgi või arsti arvamust?
- Kas varasemast keloidist räägiti enne seanssi, mitte selle ajal, et tätoveerija saaks seda oma otsuses arvesse võtta?
Kokkuvõtteks
Enne kõike muud on oluline kaks asja: anda armile aega päriselt stabiliseeruda ning rääkida õige spetsialistiga vastavalt armi tüübile – vana ja healoomulise armi puhul ainult tätoveerijaga, kirurgilise, keisrilõike- või mastektoomiaarmi korral lisaks kirurgi või arstiga. Kui need kaks asja on lahendatud, saab raamimise ja varjamise vahel valida kujunduse põhjal. Väikesed ajutised tätoveeringud aitavad seda valikut praktiliselt katsetada, proovides esmalt kuju ja paigutust piirkonda ümbritseval tervel nahal. Kui motiiv on valitud ja seda hakatakse päikese käes kandma, tuleb mõelda ka selle kaitsmisele – sellest räägib lähemalt artikkel päikesekaitsekreemi ja tätoveeringute kohta. Kui soovid üldisemalt valida oma esimest motiivi ja selle asukohta, arvestamata armi küsimust, on kõige põhjalikum abimaterjal esimese tätoveeringu juhend.
