La Catrina on elegantne koljufiguur laia lilledega kaunistatud kübaraga, mida näeb Mehhiko Dia de los Muertose ajal kõikjal, ning tema näol on konkreetne sünnilugu: algul oli ta poliitiline karikatuur ja alles aastakümneid hiljem kujunes temast sümbol, mis ilmub tänapäeval plakatitel, seinamaalingutel ja ka nahal. La Catrina tätoveeringust huvitatul tasub selle taustaga tutvuda, enne kui ta otsustab stiili ja paigutuse kasuks, sest motiivil on kultuuriline tähendus, mis ulatub kaugemale ilusast pealuukujundusest.
- La Catrina sai alguse Jose Guadalupe Posada ühiskonnakriitilisest karikatuurist ning kujunes tänapäeval tuntud kübara ja kleidiga tegelaseks alles tänu Diego Rivera seinamaalingule.
- Ta kuulub Dia de los Muertose juurde – see on püha, mis ühendab põlisrahvaste traditsioone katoliiklike elementidega ning on alates 2008. aastast kantud UNESCO vaimse kultuuripärandi nimekirja.
- Motiiv erineb teadlikult Halloweeni kostüümist, sest väljendab leina ja mälestamist, mitte ei taotle õudset efekti.
La Catrina päritolu: Posada pilkest Rivera ikoonini
Mehhiko graafik Jose Guadalupe Posada söövitaski umbes aastatel 1910–1912 tsinki Calavera Garbancera, pilgates sellega mehhiklasi, kes eitasid oma põlisrahva päritolu ja jäljendasid selle asemel Euroopa kõrgklassi moodi. Selle varase versiooni tegelasel oli eelkõige uhke kübar, mis oli otsene torge just sellise suhtumise pihta (allikas: La Calavera Catrina, Wikipedia).
Alles Diego Rivera andis talle aastatel 1946–1947 oma seinamaalingul „Sueño de una tarde dominical en la Alameda Central” terve keha ja tehuana-seeliku. Nimi Catrina oli selleks ajaks juba käibel ning seda mainiti 1930. aastal ilmunud raamatus, kuid alles Rivera seinamaaling tegi tegelase nii tuntuks, et nimi jäi temaga lõplikult seotuks. Nii eemaldus tegelane puhtast klassisatiirist: Rivera andis talle seinamaalingu põlisrahvaste kujutluskeele kaudu uue tähenduse rahvusliku sümbolina, mis esindab sellest ajast alates rohkem Mehhiko identiteeti ja kultuurilist järjepidevust kui algset pilget garbancerade üle (allikas: La Calavera Catrina, Wikipedia). Tänapäeval seda motiivi kandes viidatakse seega rohkem kui saja aasta pikkusele teekonnale karikatuurist ikooniks, mitte lihtsalt ühele suvalisele pealuule.
La Catrina Dia de los Muertose kontekstis
Tegelase õigeks mõistmiseks tasub heita pilk pühale, millega ta seotud on. Dia de los Muertos kujunes välja asteekide, tolteekide ja nahuade tavadest, kus surma mõisteti elu loomuliku osana, ning põimus alates 16. sajandist katoliiklike elementidega, mis jõudsid Hispaania koloniseerimise käigus Mehhikosse (allikas: Day of the Dead: History, Traditions, and Symbols, National Geographic). Püha tähistatakse 1. ja 2. novembril. Sel puhul seatakse üles altarid (ofrendas), kasutatakse saialilleõisi, mis usutavasti juhatavad lahkunute hinged tagasi koju, ning suhkrust pealuid (allikas: Day of the Dead: History, Traditions, and Symbols, National Geographic).
2008. aastal kandis UNESCO selle traditsiooni inimkonna vaimse kultuuripärandi esindusnimekirja, rõhutades, et see toetab osalevate kogukondade põlisrahvaste identiteeti ja kultuurilist järjepidevust. Need kogukonnad tähistavad keskse ideena lahkunud lähedaste ajutist tagasitulekut (allikas: Indigenous festivity dedicated to the dead, UNESCO). Selles kontekstis pole La Catrina omaette õudussümbol, vaid üks mitmest tegelasest, kelle kaudu püha teeb nähtavaks mälestamise, austuse ja kooselu surmaga.
Mitte Halloweeni kostüüm: suhtu motiivi lugupidavalt
Kuna suhkrust pealuude meik ja skelettmotiivid meenutavad visuaalselt Halloweeni, aetakse neid pühi igapäevaelus sageli segamini. Latino kogukonnad USA-s ja Mehhikos on alates 1970. ja 1980. aastatest selgesõnaliselt rõhutanud, et Dia de los Muertos „ei ole Mehhiko Halloween”, kaitsmaks selle tähendust mälestamisrituaalina lihtsustumise eest, kus alles jääks vaid õudne efekt (allikas: Day of the Dead is taking on Halloween traditions, The Conversation).
Oma tätoveeringu puhul tähendab see konkreetselt järgmist: kujundus sobib austusavalduseks pühale ja elule, mitte õudusmotiiviks. Tasub jääda Rivera kujundatud hoolitsetud ja väärika esituse juurde, selle asemel et lisada kunstlikke verepritsmeid, kihvu või muid kostüümidetaile, mis nihutaksid motiivi odava õudse efekti suunas ja varjutaksid selle tegeliku tähenduse.
Kolm stiili La Catrina kujunduse jaoks
Kuna La Catrina puhul on olulised peened detailid, näiteks pitskrae, lillepärg ja ilmekad silmakoopad, mõjutab valitud tätoveerimisstiil oluliselt seda, kui hästi need detailid hiljem välja paistavad. Motiiviga sobib eriti hästi kolm stiili.
Peenjooneline stiil
Peenjoonelise stiili puhul kasutatakse õhukesi ja täpseid jooni ning see sobib hästi pitsiliste mustrite jaoks, mida Catrina kübarale ja kraele sageli joonistatakse. Stiil jätab kujutise graafiliseks ja vaoshoituks, kuid nõuab piisavalt pinda, et peened jooned kokku ei jookseks.
Illustratiivne stiil
Illustratiivne stiil võimaldab kasutada jõulisemaid varje ja värve ning jõuab seeläbi lähemale maalilisele üldmuljele, mida seostatakse Riveraga. See sobib eriti hästi siis, kui lilled, kleit ja kübar peaksid moodustama ühtse kujutise, mitte jääma pelgalt joontest koosnevaks joonistuseks.
Dotwork
Dotwork loob tekstuuri ja varjud üksikutest punktidest ning sobib graafilisema ja rohkem pealuule keskenduva tõlgendusega. Tehnika rõhutab heledate ja tumedate pindade kontrasti ning mõjub seetõttu sageli illustratiivsest variandist veidi lihtsustatumana.
Vali suurus ja paigutus detailirohkuse järgi
Stiilivalik on tihedalt seotud suuruse ja paigutusega. Detailirohke kübara, pitskrae ja lilledega versioon vajab piisavalt pinda, näiteks küünarvarrel, õlavarrel või seljal, et kõik elemendid oleksid ka mõne aja pärast selgelt äratuntavad. Lihtsustatud versioon, mis piirdub pealuunäoga, sobib aga ka väiksematele pindadele, näiteks randmele või pahkluule, kuid siis jäävad välja kunstipärased pitsilised detailid, mis muidu motiivi iseloomustavad.
Kui soovid täpsemalt teada, millised suurused sobivad üldiselt eri kehapiirkondadele, leiad põhiteabe ajutiste tätoveeringute suuruste juhendist, selle asemel et see artikkel esitaks enda välja mõeldud ja kontrollimata mõõte.
Proovi motiivi rahulikult enne püsitätoveeringut
Praeguses valikus pole veel kujundust, mis kujutaks La Catrinat täpselt, kuid motiiv Vaatemäng kasutab sama leina ja rõõmu vahelist pinget, mis iseloomustab ka Dia de los Muertost, ainult pealuu asemel kahe klassikalise teatrimaski kaudu. See sobib hästi selleks, et näha nahal esmalt ajutise või poolpüsiva tätoveeringuna, kuidas sarnase detailirohke ja sümboolse kujunduse suurus ning paigutus mõjub, enne kui üldse midagi püsivat otsustada.
Kui soovid aga võimalikult täpset La Catrina kujutist, leiad sobiva võimaluse isikupärastatud tätoveeringukujunduste kaudu. Maskimotiividega kollektsioon on samal ajal hea lähtekoht sarnase sümboolse sügavusega seotud kujunduste leidmiseks. Igal juhul pea meeles: ajutine või poolpüsiv kujundus näitab, kuidas motiiv, suurus ja paigutus sinu enda nahal mõjuvad, kuid ei ütle midagi selle kohta, kui valus või vastupidav püsitätoveering on või kui täpselt see hiljem välja näeb, paraneb või sobib.
Enne kui üldse püsiva motiivi poole liikuda, tasub lugeda ka esimese tätoveeringu juhendit, kus selgitatakse üldiselt, kuidas kujundust ja paigutust valida, ning artiklit selle kohta, miks tasub enne püsitätoveeringut proovida. Kui soovid teada, kui kaua poolpüsiv versioon kestab ja kuidas see tuhmub, leiad konkreetsed andmed poolpüsivate tätoveeringute juhendist, mitte siit oletuslikke arve.
Kui otsid lisaks La Catrinale veel oma looga sümboleid, leiad neid kavandatavast ülevaatest tätoveeringute tähendused A-st Z-ni. Kui sind huvitavad üldisemalt kultuuriliste juurtega tätoveeringumotiivid, on daakia tätoveeringusümbolid veel üks näide sellest, kuidas motiiv muutub tõeliselt arusaadavaks alles oma traditsiooni kontekstis, mis on eraldiseisev La Catrina Mehhiko taustast.
