Kalevala-tätoveering tähendab tavaliselt mõnda Soome rahvuseepose keskset tegelast või eset: Sampot, tarka Väinämöist ja tema kannelt, Tuonela luike või metsakuningas Otsot. Samasse teemaringi seostatakse sageli ka sisut, ehkki see pole eepose tegelane, vaid omaette iseseisev rahvuslik mõiste. Igal sümbolil on oma lugu ning just see lugu määrab, mida kujutis lõpuks edasi annab – sama tegelane võib tähendada väga erinevaid asju olenevalt sellest, millisest müüdi osast ta valitakse.
- Sampo ja see, miks selle algne tähendus on teadlaste seas endiselt lahtine küsimus.
- Väinämöinen ja kannel, mida tuntakse Soome rahvusliku muusikainstrumendina.
- Tuonela luik ja karu Otso – kaks väga erinevat meeleolu ühest ja samast eeposest.
- Sisu, mis ei pärine Kalevalast, kuid käib sageli sama teemaga kaasas.
Sampo: ese, mille üle kogu eepos vaidleb
Kalevala on 19. sajandil kokku pandud teos, mille Elias Lönnrot koostas Soome, Karjala ja Ingeri suulisest rahvapärimusest. Laiendatud, 1849. aastal avaldatud versioon sisaldab viiekümnes runos 22 795 värssi ning seda peetakse Soome rahvuseeposeks (allikas: Kalevala, Wikipedia). Seda tausta arvestades on lihtsam mõista, miks üksikud tegelased ja esemed kannavad nii palju tähendust: need pole eraldiseisvad kujutised, vaid osad pikast suuliselt edasi antud loost.
Kalevala päev 28. veebruaril
28. veebruaril tähistatakse Soomes Kalevala päeva, mis on ametlik lipupäev. See sai alguse 1835. aasta päevast, mil Lönnrot allkirjastas esimese trüki eessõna, ning alates 1978. aastast tuntakse seda päeva ka Soome kultuuri päevana (allikas: Kalevala Day, Wikipedia). Paljude jaoks on see loomulik aeg just Kalevala-teemalise tätoveeringu tegemiseks, kuid kuupäev on vaid üks viis valikut millegi konkreetsega siduda – sümbol ise kannab oma tähendust olenemata sellest, mis päeval see valitakse.
Eepose keskmes on Sampo: võluese, mille sepp Ilmarinen taob ning mis jahvatab lõputult jahu, soola ja kulda. Sampot võib pidada Soome oma versiooniks küllusesarvest, millest ei saa kunagi midagi otsa (allikas: Sampo, Wikipedia). Väinämöise vägi ja Põhjala emand Louhi vaidlevad Sampo pärast ning võitluse lõpus puruneb ese ja kaob põgenemise käigus merre. Teadlased pole jõudnud üksmeelele selles, mida Sampo algselt tähendas – pakutud on muu hulgas veskit, maailmasammast ja rauast kannelt. Sampot tätoveeringu motiiviks valides tasub seda käsitleda lahtise küsimusena, mitte lahendatud mõistatusena: mitmetähenduslikkus on sümboli olemuse osa, mitte puudus.
Väinämöinen ja kannel, mille ta endast maha jätab
Väinämöinen on Kalevala keskne kangelane: igivana tark laulja ja teadja, kelle jõud põhineb laulu ja sõna kasutamisel, mitte vägivallal. Ta toob Kaleva maale korra ning on kogu eepose vältel selle kindel keskne tegelane (allikas: Väinämöinen, Wikipedia). Eepose lõpus lahkub ta paadiga, kui maale saabub kristlus; seda lahkumist tõlgendatakse tavaliselt vana maailmakorra lõppemisena, mitte tegelase enda sõnasõnalise lõpuna.
Väinämöisega seostub ka kannel, mida tuntakse Soome rahvusliku muusikainstrumendina. Loo järgi valmistab ta esimese kandle hiiglasliku haugi lõualuust ja Hiie täku jõhvidest ning pärast selle pilli kaotamist teeb ta teise kasest ja neiu juustest (allikas: Kantele, Wikipedia). Lugu pilli kahest sünnist teeb kandlest eriti huvitava motiivi: see pole lihtsalt ese, vaid meeldetuletus, et midagi väärtuslikku saab uuesti üles ehitada, kui esimene versioon kaotsi läheb.
Miks kandle kuju sobib lihtsaks joonejoonistuseks
Kandle kaardus korpus ja sirged keeled moodustavad selge kontuuri, mis jääb loetavaks ka väiksena – see on kujundusalane tähelepanek, mitte uus väide pilli kohta. Seetõttu sobib see eriti hästi sellistele piirkondadele nagu ranne, käsivars või pahkluu, kus detailne kujutis kipub kergesti hägustuma. Samal põhjusel tasub enne läbi mõelda, kas kujutis jääb paremini nähtavale horisontaalselt või vertikaalselt sellel kehaosal, kuhu see kavatsetakse paigutada.
Tuonela luik ja karu Otso
Tuonela luik ujub jõel, mis piiritleb Tuonelat, Soome mütoloogia teispoolsust. Lemminkäise loos saab kangelane ülesandeks see luik maha lasta, kuid sureb mürgitatud noole läbi enne, kui jõuab ülesande lõpule viia (allikas: The Swan of Tuonela, Wikipedia). Seda stseeni tasub lugeda just Lemminkäise enda loo osana, mitte üldise väitena luikede või surma kohta iseenesest – luik kannab tähendust just selles loos, mitte sümbolina iseeneses.
Otso ehk karu on veel üks eepose mõjuvõimas tegelane, kuid tema lugu on luige omast teistsuguse varjundiga. Pärimuse järgi ei öeldud karu õiget nime valjusti välja, sest usuti, et see toob jahile halba õnne; selle asemel räägiti karust austavate nimetustega, nagu mesikäpp ja kontio (allikas: Otso, Wikipedia). Karu peetakse endiselt metsakuningaks ning see on ametlikult Soome rahvusloom.
Miks karu nime valjusti ei öeldud
Ümberütlemised polnud pelgalt viisakus, vaid osa laiemast uskumusest, et nimel on võime kutsuda selle kandja kohale. Karu pärisnime varjamine tähendas sisuliselt seda, et temast räägiti alati mõne omaduse või sugulussuhte kaudu – mesikäpp viitab tema käppadele, kontio aga tema seisundile metsaasukana. Tätoveeringu motiivina annab see taust karumotiivile teistsuguse kaalu kui pelk võimsa looma kujutis: see räägib ka austusest, mida loomale osutati juba tema nimetamise tasandil.
Sisu: sõna, mis seisab omal jõul
Sisu kirjeldab sitkust, allaandmatust ja vastupidavust, millele soomlased ise tunnevad, et teistes keeltes pole üht otsest vastet. Sõna tuleneb väljendist „sisus”, mis tähendab sisemust või siseelundeid (allikas: Sisu, Wikipedia). Rahvusvaheliselt sai mõiste tuntuks eelkõige Talvesõja 1939–1940 aegse kajastuse kaudu, kui välismaa ajakirjanikud kirjeldasid soomlaste sitkust just selle sõnaga.
Kuna sisu on sõna ja mõte, mitte kujutatud tegelane, sobib see tätoveeringuks nii kirjaliku tekstina kui ka lihtsama visuaalse motiiviga, näiteks minimalistliku joonejoonistusega – see on kujundusalane tähelepanek, mitte uus väide mõiste enda kohta. Erinevalt Sampost või kandlest ei vaja sisu toimimiseks pildilist tõlgendust: paljud valivad selle just seepärast, et sõna ise kannab kogu tähendust.
Kavandi proovimine enne suuruse ja koha otsustamist
Ajutine või poolpüsiv kavand annab võimaluse näha, kuidas valitud motiiv näeb välja kindlas suuruses ja kindlal nahapiirkonnal enne püsiva otsuse tegemist. Küsimus on just kujunduse, suuruse ja paigutuse proovimises – mitte ennustuses selle kohta, kuidas püsiv tätoveering paraneks, tuhmuks või nahal tunduks. Kui paigutus või suurus tekitab veel küsimusi, siis juhend esimese tätoveeringu kavandi ja koha valimiseks tutvustab, kuidas esimese kavandi ja koha üle läbimõeldult otsustada.
Joone paksust ja proportsioone saab võrrelda ka teiste fantaasia- ja mütoloogiateemaliste kavandite põhjal, isegi kui need ei kujuta Kalevala tegelasi.
Tasub mõelda ka sellele, milline joone stiil sobib valitud tegelasele tema meeleolu arvestades. Sampo ja Otso kannavad kaalukat, lausa dramaatilist tähendust, seega sobib neile sageli paremini tugevam kontuur või täidetud pind kui juuksekarva peenune joonejoonistus. Kannel ja Tuonela luik on seevastu oma loomult õrnemad motiivid, nii et peen, detailne joonestiil toob esile nende loo hapruse, selle asemel et see raskesse varjutusse mattuks. Sisu toimib aga enamasti kirjatüübina: tähtede paksus ja vahe tuleks valida sama loogika järgi nagu pildilise motiivi puhul, st selle alusel, kas tekst paistab valitud nahapiirkonnal paremini välja tihedama või hõredama tervikuna.
Neid ja teisi sama teemaringi kavandeid saab vaadata Fantaasia ja mütoloogia kollektsioonis, kus saab tellida ka üksiku Kalevala tegelase eraldi kohandatud kavandina. Kui valmis kavand tundub sobiv ja soovid seda kodus proovida, siis juhend ajutise tätoveeringu kodus pealekandmiseks kirjeldab pealekandmist samm-sammult ning juhend sobiva ajutise kavandi valimiseks aitab enne valikut erinevaid kavandeid võrrelda. Kui Soome eepos pole ainus mütoloogia, mis huvi pakub, siis fantaasia- ja mütoloogiateemaliste tätoveeringute üldtutvustus tutvustab laiemalt teisi müütilisi motiive.
Sampo, Väinämöinen ja kannel, Tuonela luik, Otso ja sisu kannavad sama pärimuse raames väga erinevaid meeleolusid: üks räägib vaidlusalusest aardest, teine loobumisest ja uuesti ülesehitamisest, kolmas piirist elu ja surma vahel, neljas austusest ja viies sõnast, mis ei vaja pilti. Kui tead, millist lugu sinu valik endas kannab, on lihtsam hinnata ka seda, milline joonejoonistus ja suurus teevad sellele nahal õigust.
