Kui keegi ütleb, et soovib „Jokeri tätoveeringut”, peab ta tavaliselt silmas üht kolmest üsna erinevast asjast: kaardipaki erilist mängukaarti, narrikujutist, mida see kaart meenutab, või filmide ja koomiksite tegelast Jokerit. Esimesed kaks on vanad autoriõigustest vabad sümbolid, mida võib tõlgendada nii, nagu soovid. Kolmas on autoriõigustega kaitstud looming ning siin muutuvad asjad juriidiliselt keerulisemaks. Selles juhendis eristame selgelt neid kolme suunda, selgitame, kust pärinevad kaardi ja narri sümbolid, ning näitame, kuidas luua nende põhjal oma kujundus, mida saad enne mis tahes püsiva otsuse langetamist proovida.
- Jokeri kaart ei ole kindla väärtusega: olenevalt mängust võib see olla kõige kõrgema väärtusega kaart, metsik kaart või kaart, mis jätab mängukorra vahele.
- Õuenarr – selle taga olev arhetüüp – oli ainus, kes võis ebamugavaid tõdesid rääkida, ilma et teda karistataks.
- Filmide ja koomiksite tegelane Joker on autoriõigustega kaitstud, mistõttu on tätoveeringu puhul turvalisem valida omapoolne tõlgendus.
Mida Jokeri kaart tegelikult tähendab?
Jokeri kaart ei kuulunud keskaegses Euroopas kasutusel olnud klassikalisse 52-kaardilisse pakki: see ilmus palju hiljem, kui Ameerika mängijatel tekkis praktiline vajadus. 1860. aastatel leidsid euchre’i mängijad, et nende mäng vajab lisaks neljale olemasolevale üht täiendavat trumbikaarti, ja mõtlesid selle kohapeal välja. Esialgu nimetati seda „Best Boweriks”; selle nime all ilmus kaart Ameerika mängukaardipakkidesse umbes 1863. aastal (allikas: Jokeri kaardi ajalugu, The World of Playing Cards).
Jokeri teeb kõigist teistest kaartidest erinevaks see, et tal pole kindlat väärtust ega masti. Tema roll muutub mängust mängu: euchre’is võib ta olla kõige väärtuslikum trump, rummys või pokkeris saab temast metsik kaart, mis võib asendada ükskõik millist teist kaarti, ning sellistes mängudes nagu crazy eights jätab ta mängijate järjekorras ühe mängukorra vahele (allikas: Wikipedia artikkel „Joker (playing card)”). Metsiku, kindlate reegliteta kaardi idee jõudis hiljem, umbes 1875. aastal, nime Mistigris all ka pokkerisse, enne kui tänapäeval kasutatav nimetus „joker” püsima jäi. Tätoveeringu jaoks annab see ajalugu konkreetse lähtekoha: Joker ei sümboliseeri puhast kaost, vaid vabadust mitte mahtuda ühte kindlasse kategooriasse – täpselt nagu kaart, millel võib olla mitu rolli.
Õuenarr: Jokeri taga olev arhetüüp
Kaardi nimi ja kujutis pärinevad otseselt õuenari kujust, keda tunti paljudes kultuurides läbi ajaloo. Meelelahutaja rolli kõrval oli narril eriline ühiskondlik ülesanne: sageli oli ta ainus valitseja lähikonnas, kes võis halbu uudiseid või kriitikat edasi anda, riskimata karistusega, mida iga teine oleks pidanud kartma (allikas: Wikipedia artikkel „Jester”).
Tema kostüüm, tavaliselt kellukestega müts ja kirju rõivastus, polnud pelgalt dekoratiivne. See tähistas teda õukonna liikmena, kelle suhtes kehtisid teistsugused reeglid kui teiste õukondlaste puhul, andes talle oma aja kohta haruldase sõnavabaduse. Siit pärineb ka tänapäevani säilinud sümboolika: rumaluse välise mulje alla peidetud tarkus. See kahepalgelisus selgitab, miks Joker – olgu ta kaart või arhetüüp – seostub pigem tavapärastest reeglitest vabanemise kui lihtsa visuaalse naljaga.
Filmide ja koomiksite Joker: miks on omapoolne tõlgendus turvalisem valik?
Seni rääkisime omanikuta sümbolist: mängukaart ja narri arhetüüp on sajandeid vabalt kasutusel olnud. Kõik muutub aga põhjalikult, kui peame silmas filmide või koomiksite konkreetset tegelast Jokerit, kellel on kindla teose järgi äratuntav grimm, kostüüm või ilme. Need versioonid on tavaliselt autoriõigustega kaitstud ja mõnel juhul ka registreeritud kaubamärgiga. Sellise teose täpne kopeerimine tätoveeringuna kujutab tehniliselt endast algse autori õiguste rikkumist (allikas: artikkel tätoveeringute ja intellektuaalomandi kohta, H&A).
Tegelik risk suureneb, kui tätoveering on avalikult või ärilistel eesmärkidel nähtav, näiteks kui see ilmub reklaamis kasutatavatel fotodel. See ei tähenda, et iga Jokerist inspireeritud tätoveering oleks probleem: vahe seisneb konkreetse filmi kaadri täpses kopeerimises ja mängukaardi sümbolist või narri arhetüübist lähtuva omapärase joonistuse loomises, milles pole ühelegi konkreetsele teosele iseloomulikke elemente. See teave on üldine ega kujuta endast õigusnõu konkreetse juhtumi kohta; konkreetse olukorra arutamine jääb kliendi, tätoveerija ja vajaduse korral advokaadi vahele. Kui soovid siiski sõnasõnalist varianti filmidest või mängudest, soovitame lugeda eraldi artiklit filmide, koomiksite ja mängude kujunduste kohta, kus seda teemat käsitletakse eraldi.
Kujundusideed: kaart, narrimask või nende kahepalgelisus
Nende kahe ajaloolise suuna põhjal jääb omapärase kujunduse jaoks vähemalt kolm selget võimalust.
Esimene variant jääb truuks kaardimängule: mastisümbolid – poti, ärtu, ruutu ja risti märgid – on stiliseeritud Jokeri üldkuju ümber, ilma äratuntava inimfiguurita. See sobib neile, kes soovivad viidata mängule ja õnnele, mitte konkreetsele tegelasele. Teine variant tõstab esile narri arhetüübi: stiliseeritud maski või omapäraselt joonistatud profiili, mis meenutab rohkem ajaloolist narri kui mis tahes ekraniseeringut ning millel pole ühelegi filmile omast grimmi ega kostüümi. Kolmas suund keskendub kahepalgelisusele, seades vastamisi kaks poolt, näiteks valguse ja varju või tõsiduse ja mängulisuse, nagu teeb kujundus Yin Yang. See sobib neile, kes soovivad väljendada „kahte palet” ilma konkreetset Jokerit üldse kujutamata.
Neil, kes peatuvad eelkõige tähendusel „vaba kaart, millel pole kindlaid reegleid”, tasub kaaluda ka teistsugust visuaalset suunda, mis seostub vabadusega pealesurutud struktuurist, nagu näiteks lendavate lindudega kujundus Freedom. Selles pole ühtegi mängukaardi ega narri elementi, kuid selle aluseks olev sümboolika – raamidest väljumine – sobib kokku sama ideega, mida Joker kaardimängudes kannab.
Kui otseselt peaks kujundus sellele viitama?
Kui äratuntav kujundus sulle meeldib, jääb lõppkokkuvõttes sinu otsustada, kuid seda tasub enne kaaluda. Klassikalistele mängusümbolitele väga lähedane kujundus on igale vaatajale selge, kuid räägib sinust kui inimesest vähem. Vabam variant, mis keskendub kahepalgelisusele või vabaduse ideele, vajab lühikest selgitust neile, kes kaardi lugu ei tunne, kuid kannab isiklikumat tähendust. Kui sind köidab vabaduse teema omaette, saad seda tähendust põhjalikumalt uurida vabadust sümboliseerivaid tätoveeringuid käsitlevas artiklis, väljaspool Jokeri konteksti.
Paigutus ja suuruse valimine
Väikeste detailidega kujundus, näiteks mastisümbolid, mütsi kellukesed või maski peened näojooned, vajab suhteliselt siledat nahapiirkonda, nagu käsivars või reis, et jooned püsiksid selged ega moonduks liikumisel. Kaheks selgelt pooleks jaotatud kahepalgelisuse kompositsioon sobib tavaliselt paremini piklikule piirkonnale, näiteks käsivarrele või roietele, kus kummagi poole saab eraldi välja lugeda, aga tervikut ka koos vaadata.
Suurust tasub valida selle järgi, kui nähtav sa soovid kujundust igapäevaelus näha, mitte üksnes selle järgi, kui palju vaba nahapinda sul on. Väikese kujunduse randmel või käsivarre siseküljel saab pika varruka või käekellaga kiiresti katta; keskmise suurusega kujundus käsivarrel või roiete piirkonnas jääb tavaliselt selliseks, mida näitad ainult siis, kui ise soovid.
Kuidas kontseptsiooni enne püsiva otsuse tegemist proovida?
Ükskõik millise variandi valid – kaardi, narrimaski või kahepalgelisuse kompositsiooni –, ajutine või poolpüsiv tätoveering näitab sulle täpselt, kuidas valitud kujundus sinu nahal, eespool arutatud suuruses ja kohas välja näeb. Saad päriselt näha, kui hästi väikesed detailid eemalt loetavad on, kuidas kujundus naha liikumisega kaasa liigub ja kui hästi sobib see sinu igapäevase riietusega.
Oluline on algusest peale mõista, mida see proov näitab ja mida mitte. See annab kujundusest, suurusest ja paigutusest selge pildi, kuid ei ütle, kuidas sa end püsiva tätoveeringu valu korral tunned, kuidas nahk päriselt paraneb või milline täpselt näeb joonistus välja aastate pärast. Need on eraldi küsimused, mis seonduvad püsiva tätoveeringu tegemisega, mitte ajutise või poolpüsiva kujunduse abil tehtava prooviga. Järgmise sammu kohta selgitab põhjalikumalt artikkel põhjustest, miks tasub kujundust enne püsivaks tegemist proovida, mida sellisest proovist järeldada saab ja mida mitte.
Kui kõhkled endiselt mitme variandi vahel, mitte ainult kaardi ja narri vahel, võivad valikut kitsendada juhend selle kohta, kuidas valida endale sobiv ajutise tätoveeringu kujundus ja üldine artikkel esimese tätoveeringu kujunduse ja paigutuse valimise kohta, enne kui asud seda päriselt proovima. Kui oled otsustanud kaardi, narri või kahepalgelisuse variandi kasuks, võid kõigepealt proovida juba olemasolevat kujundust, näiteks Yin Yang või Freedom, või sirvida kogu Illustreeriv kollektsiooni, et leida samas laadis ideid ja näha, kuidas kujundus sinu nahal välja näeb, enne kui midagi püsivat ette võtad.
