Amazighi tätoveering viitab Amazighi naiste traditsioonilistele näo- ja käetätoveeringutele Marokos, Alžeerias, Tuneesias ja Liibüas. Neid naisi nimetatakse sageli ka berberinaisteks. See tava sai alguse enne islami jõudmist Põhja-Aafrikasse ning kandus sajandeid naistelt järgmistele põlvkondadele. Tuntuim vorm on siyala: vertikaalne joon, mis kulgeb alahuulelt üle lõua ja millele lisatakse sageli täppe, rombe, riste või palmilehetaolisi kujundeid. Märgid kaitsesid kurja silma eest, tähistasid eluetappe, nagu abiellumisikka jõudmine ja abiellumine, ning väljendasid hõimuidentiteeti ja ilu. Tänapäeval on traditsioon peaaegu kadunud: see püsib peaaegu ainult enne umbes 1955. aastat sündinud naiste nägudel, kuid alates 2000. aastatest on Amazighi inimeste eestvedamisel toimunud väike taaselustumine.
- Amazighi tätoveeringud on dokumenteeritud islami-eelne Põhja-Aafrika naiste traditsioon, mitte tänapäevane leiutis.
- Sümbolitel oli laialt tunnustatud ülesandeid, nagu kaitse, eluetappide tähistamine ja hõimuidentiteedi väljendamine, kuid uurijad hoiatavad, et kindel loetelu „üks märk, üks tähendus” lihtsustab tegelikkust.
- Tava peaaegu kadumine tuleneb mitme teguri kuhjumisest, sealhulgas linnastumisest, haridusest, poliitikast ja muutuvatest ilustandarditest, mitte ühestainsast põhjusest.
- Tifinaghi kiri, araabia kalligraafia ja khamsa-käsi on kolm eri traditsiooni, mis liidetakse sageli kokku nimetuse „berberisümbolid” alla.
- Esteetikast huvitunu võib konkreetse kultuurilise tähendusega motiivi kopeerimise asemel valida selgelt üldise geomeetrilise kujunduse.
Mis on Amazighi tätoveeringud?
„Amazigh” on rahva enda kasutatav nimetus; mitmus „Imazighen” tähendab ligikaudu „vabu inimesi”. „Berber” on selles artiklis alles jäetud, sest inimesed otsivad seda nimetust Hollandis ja Belgias, kuid tänapäevases teaduskirjanduses eelistatakse nimetust „Amazigh”. Tätoveerimistraditsioon oli levinud Maroko, Alžeeria, Tuneesia ja Liibüa naiste seas. Need maad on ühiselt tuntud Magribi nime all ning traditsioon ulatub aega ammu enne islami saabumist piirkonda (allikas: Amazighi (berberi) tätoveerimine: Magribi naiste näo- ja käemärgid – Tattoo History Atlas).
Märgid kandsid nahale tavaliselt vanemad naissoost pereliikmed või rändavad asjatundjad, kes töötlesid nõela või astlaga naha sisse tahma ja taimset vaiku. Nii tekkis siyala, iseloomulik vertikaalne lõuajoon, millele võidi lisada täppe, rombe, riste või kalasaba- ja palmilehetaolisi mustreid. Just tehnika, kehal paiknemise ja korduva vormikeele kombinatsioon eristab seda tava teistest sama piirkonna kehakaunistamise viisidest, näiteks hennast.
Mida sümbolid tegelikult tähendavad (ja mis pole (veel) kindel)
Uurijad nimetavad mitmeid laialt levinud eesmärke: kaitse kurja silma ja kurjade vaimude eest, puberteedi ja abiellumisikka jõudmise tähistamine, viljakus, tervendamine, hõimu- või piirkondliku identiteedi väljendamine ning ilu. Ka märkide paigutusel oli oma loogika: neid koondati suu ümber, kulmude vahele, oimukohtadele ja kätele – paikadesse, mida peeti vaimselt haavatavaks (allikas: Tattoo History Atlas).
Sageli nimetatud motiivide hulka kuuluvad päike, stiliseeritud nurmkana silm ja ketimustrid. Berberi kultuuris sümboliseeris nurmkana graatsiat ja ilu, linnu silm aga viitas ohu pidevale kohalolule (allikas: Nurmkana silmad ja tähed: Amazighi, beduiini ja kurdi naiste traditsioonilised tätoveeringud – Middle East Eye). Ka paigutus võis kujundile oma sõnumi lisada: lõuajoon võis viidata kihlumisele, ninaserval olev märk aga abielule või lapse kaotusele. Tähendus ei peitunud seega ainult motiivis endas, vaid ka selles, kus see kehal asus.
Just siin tuleb olla ettevaatlik. Uurijad, nagu Searight (1984) ja Becker (2006), juhivad tähelepanu sellele, et veebis leiduvad ülevaated, mis seostavad iga motiivi täpselt ühe kindla tähendusega, kujutavad tegelikkust liialt korrapärasena. Tähendused erinesid piirkonniti ja kattusid sageli: sama muster võis ühes peres tähendada midagi muud kui teises. Seepärast ei tohiks kindlana ajaloolise faktina esitada ranget loetelu „see sümbol tähendab seda”, ükskõik kui ahvatlev selline ülevaade ka ei tunduks.
Miks traditsioon peaaegu kadus
Tava püsis islami võimu all üle tuhande aasta, enne kui see 20. sajandil järsult taandus. Seega ei selgita olukorda väide „islam keelas selle”: tegelik taandumine on palju hiljutisem ja mitmetahulisem, kui see üks lause lubab arvata.
Samal ajal mõjus mitu arengut. Linnastumine ja tüdrukute hariduse levik muutsid paljude naiste igapäevaelu; äsja iseseisvunud riikide poliitika marginaliseeris Amazighi identiteedi avalikke väljendusi; 20. sajandi usureformide jutlustajad astusid tava vastu; hennast sai vaieldamatu ajutine alternatiiv, mis ei tekitanud püsivate näomärkidega seotud ühiskondlikke pingeid; ning muutuv ilustandard hakkas näotätoveeringuid üha enam pidama maapiirkondlikuks või vanamoodsaks (allikas: Tattoo History Atlas). Ükski neist teguritest ei selgita taandumist omaette, kuid koos annavad need sidusa pildi.
Tänapäeval püsib tava peaaegu ainult enne umbes 1955. aastat sündinud naiste nägudel. Alates 2000. aastatest on toimunud väike taaselustumine, mis koondub diasporaasse ja linnalisse Marokosse ning mille eestvedajateks on Amazighi inimesed ise. See taaselustumine puudutab peamiselt identiteeti ja esteetikat, mitte märkide algse kaitse- või rituaalse funktsiooni taastamist.
Amazighi märgid, Tifinagh ja khamsa: eri lood
Kes otsib „berberisümboleid”, satub peagi ka Tifinaghi kirjale. Tifinagh on eraldiseisev kirjasüsteem, mis pärineb muistsest Liibüa-berberi tähestikust ja mida kasutatakse berberi keelte kirjutamiseks. Pärast araablaste vallutusi Magribis tõrjus araabia kiri Liibüa-berberi ja ladina kirja välja suuremas osas Põhja-Aafrikast (allikas: Tifinagh – Wikipedia).
Tänapäevane Amazighi identiteediliikumine kasutab Tifinaghi tähti tõepoolest pärandi nüüdisaegse sümbolina, näiteks lippudel, hoonete fassaadidel ja ehetel. Ajaloolisi tõendeid selle kohta, et Tifinaghi tähti endid oleks kunagi tätoveeringumotiivina kasutatud, on aga vähe. Seega on see kasutus peamiselt tänapäevane valik, mitte dokumenteeritud vana tava – neid kahte aetakse sageli segamini.
Araabia kalligraafia on hoopis teine lugu: see on kaunis kiri, milles kirjutatakse Koraani ja teisi religioosseid tekste; see kujunes islami traditsioonis ning on tihedalt seotud religioossete tekstidega. Tifinagh on seevastu keelega seotud kiri, millel puudub religioosne tähendus ja mis on piirkonnas islami saabumisest vanem. Seega näeb „berberisümbolite” otsija kusagil araabia kalligraafiat kohates tegelikult täiesti eraldiseisvat traditsiooni, mis lihtsalt esineb samas piirkonnas.
Kolmas märk, mida sageli „berberisümbolitega” kokku liidetakse, on khamsa: käekujuline amulett, mida nimetatakse ka khmisaks ja berberi keeles afus'eks (käsi). Khamsat kasutavad Magribis nii juudi, islami kui ka kristlikud kogukonnad ning see sümboliseerib kaitset kurja silma eest. Hüüdnimi „Fatima käsi” ei ole algupärane araabiakeelne mõiste, vaid pärineb Prantsuse koloniaalajast (allikas: Hamsa – Wikipedia). Khamsa kuulub seega omaette traditsiooni, mitte aga selles artiklis käsitletavate näo- ja käetätoveeringute hulka.
Leia lugupidavalt inspiratsiooni, traditsiooni jäljendamata
Konkreetsete dokumenteeritud Amazighi motiivide lahutamine nende kultuurilisest ja vaimsest kontekstist muudab tähendusliku, tänini elava ajaloo hõlpsasti pelgalt dekoratiivseks pildiks. Praegust taaselustumist veavad eest Amazighi inimesed ise kultuurilise tagasivõitmise vormina ning just see, et traditsioon kuulub neile, muudab taaselustumise tähenduslikuks.
Kes tunneb eelkõige tõmmet visuaalse keele, peente joonte ja geomeetrilise ülesehituse poole, kuid ei otsi konkreetset püha motiivi, võib valida selgelt üldise geomeetrilise kujunduse. Sellist kujundust ei esitata ega müüda dokumenteeritud Amazighi sümboli jäljendusena, vaid lihtsalt isikliku esteetilise valikuna sama laia geomeetrilise stiiliperekonna piires.
Ajutine tätoveering on eelkõige viis katsetada sellise geomeetrilise kujunduse paigutust ja mõõtkava enne püsiva tätoveeringu kaalumist; peenjoonelised kujundused sobivad selleks eriti hästi. Selline katsetusperiood ei ütle aga midagi selle kohta, milline näeks välja, tunduks, paraneks või tuhmuks päris püsitätoveering samas stiilis; ajutise ja püsiva tätoveeringu erinevus seisneb enamas kui ainult kestuses. Kes soovib kujundusega tutvuda kauem kui paar päeva enne lõpliku otsuse tegemist, võib uurida ka seda, kuidas poolpüsivad tätoveeringud täpselt toimivad. Ja kes alles otsustab, kuhu kujundus teha ja kui nähtav see peaks olema, leiab praktilisi mõttekohti artiklist mida esimese tätoveeringu puhul kaaluda.
Selline lähenemine – kõigepealt ajaloo aus selgitamine ja alles seejärel esteetika vaatlemine – sobib sama hästi ka teiste rahvuslike ja kultuuriliste sümbolite puhul. Hollandi sümbolitel, nagu tulp ja Delfti sinine keraamika, on hoopis teistsugune ajalugu, kuid küsimus on sama: mida räägid kujundi päritolu kohta ja mida võtad üle dekoratiivse elemendina?
Amazighi tätoveering ei ole seega kindel loetelu sümbolitest koos valmis tähendustega, vaid jälg sajandeid vanast, peaaegu kadunud naiste traditsioonist, mille võtavad tänapäeval taas kasutusele inimesed, kellele see kuulub. Selle ajaloo tundmine on esimene samm. Oma üldise geomeetrilise kujunduse valimine konkreetse motiivi kopeerimise asemel on viis leida sellest lugupidavalt inspiratsiooni.
