Allkirjatätoveering jäljendab inimese päris käekirja – enamasti vanema, vanavanema või isegi sinu enda allkirja mingist kindlast hetkest – mitte nime, mis on kirjutatud kataloogist valitud fondiga. Siin pole oluline sõnum, vaid tähtede täpne kuju sellisena, nagu need inimese käe alt tulid, koos aasade, vajutuse ja väikeste ebakorrapärasustega, mis muudavad allkirja äratuntavaks. Enne lõpliku kujunduse valimist tuleb lahendada veel kolm praktilist küsimust: millist dokumenti allikana kasutada, kuidas seda pildistada, et tätoveerijal oleks millega töötada, ning milline suurus hoiab allkirja nahal loetavana.
- Selge ja terviklik allkiri, mis on säilinud õnnitluskaardil, kirjas, märkmikus või vanal lepingul, on kindlam allikas kui mälupildi järgi taastatud või tuhmunud dokumendilt välja lõigatud foto.
- See, kuidas dokumenti pildistad, on peaaegu sama tähtis kui allkiri ise: loomulik valgus, õige nurk ja kõrge resolutsioon teevad vahet selgel kujundusel ja sellisel, mille puhul peab tätoveerija detaile ära arvama.
- Valitud suurus sõltub allkirja stiilist – tihe aas vajab rohkem ruumi kui lihtne – ning selle nahal ajutise variandina katsetamine näitab otse, kas tähed jäävad vastavas mõõdus loetavaks.
Mis allkirjatätoveering tegelikult on?
Kõige sagedamini kuulub tätoveeritav allkiri vanemale, vanavanemale või lapsele – see on viis kanda edasi konkreetset jälge kallist inimesest. Sama sageli valib keegi omaenda allkirja mõnest tähenduslikust hetkest: lepingult, vanalt õnnitluskaardilt või märkmiku esimeselt allkirjastatud leheküljelt. Mõlemal juhul jõuab nahale allkirja täpne kuju, mitte ümber sõnastatud või ilusamalt ümber kirjutatud sõnum.
Erinevus võrreldes kellegi nime tätoveeringuga, millele on valitud kindel kirjastiil on selge: seal võid valida ükskõik millise fondi, mis sulle meeldib, kuid siin määrab kuju allkirja kirjutanud inimese käekiri ja seda ei muudeta maitse järgi. Erinevus võrreldes üldisemalt käekirja tätoveeringuga seisneb pigem allikas: märkust või lühikest sõnumit saab mitu korda ümber kirjutada, kuni see hästi välja tuleb, samas kui allkiri eksisteerib vaid ühes algupärases vormis ning just seda tuleb võimalikult täpselt säilitada.
Kust leida allkiri, millest saab päriselt tätoveeringu teha?
Loetav allkiri võib pärineda peaaegu igasuguselt alles hoitud dokumendilt: õnnitluskaardilt, kirjast, vanast märkmikust, lepingult või isegi käsitsi allkirjastatud kviitungilt. Käsitsi kirjutatud teksti järgi tätoveeringuid tegev stuudio märgib, et peaaegu iga mälestusesemel olev selge allkiri või käekiri võib olla tätoveeringu eeskujuks, kui lähtepilt on piisavalt selge (allikas: Studio Hon).
Eelkõige on oluline, et algne allkiri oleks terviklik: osaliselt kustunud, servast ära lõigatud või muu tekstiga kaetud allkirja on raske lähtepunktina kasutada, ükskõik kui täpselt sa seda kujundust taastada soovid. Kui allkiri kuulub kellelegi teisele – näiteks vanemale või vanavanemale –, tasub lähteallika valik perega läbi arutada, eriti kui dokumendil endal on lisaks allkirjale ka isiklik väärtus. Kui allikaks pole allkiri, vaid lapse tehtud joonistus, jääb pildistamise ja nahal katsetamise põhimõte sisuliselt samaks – muutub vaid dokument, millest alustad.
Kuidas allkirja pildistada või skannida, et see jääks selge?
Tätoveerija saab töötada ainult selle põhjal, mida ta fotol näeb, nii et dokumendi pildistamise viis loeb peaaegu sama palju kui allkiri ise. Põhiline soovitus, mida kinnitavad seda tüüpi tätoveeringutele spetsialiseerunud stuudiod, on lihtne: aseta dokument tasasele pinnale loomuliku valguse kätte ning väldi varje, läikivalt paberilt peegelduvat valgust ja nurga alt tehtud fotosid (allikas: Studio Hon).
Hoia telefoni otse allkirja kohal, mitte viltu, et tähed perspektiivist moonduda ei saaks – viltu tehtud foto venitab mõnda aasa pikemaks ja surub teisi kokku ning tätoveerija peab taastama kuju, mis pole enam päris algupärane. Samuti on parem teha uus foto otse algdokumendist, mitte kasutada kuvatõmmist teisest fotost; iga lisakoopia vähendab pildi selgust. Saada parima resolutsiooniga versioon, mis sul on, ning jäta kogu allkirja ümbritsev ala nähtavale, et tätoveerija saaks hinnata tähtede tegelikke proportsioone.
Kui suur peab see olema, et jääda loetavaks?
Püsitätoveeringu puhul juhivad valdkonna juhendid tähelepanu sellele, et liiga tihedalt kirjutatud allkiri võib pärast paranemist raskesti loetavaks muutuda: naha taastudes võivad aasadevahelised tühikud sulguda ja peened jooned omavahel kokku sulada (allikas: Studio Hon). See pole põhjus loobuda paljude aasadega allkirjast, vaid põhjus mitte kujundust ülemäära väikseks teha, kui kavatsed selle kunagi püsitätoveeringuna teha.
Seepärast soovitab enamik tätoveerijaid võtta algse allkirja kaasa broneerimisele eelnevale konsultatsioonile, mitte saata ainult veebis fotot, et nad saaksid vahetult hinnata, kuidas iga aas väikeses mõõdus mõjub, ning vajaduse korral soovitada kujundust veidi suurendada, et see jääks aja jooksul loetavaks (allikas: Creative Ink Tattoo).
Tähtede vahekaugus muudab lisaks loetavusele ka kujunduse üldmuljet: kompaktselt, lähestikku kirjutatud tähtedega allkiri mõjub julgemana, samas kui õhulisem, aasade vahel selgete vahedega allkiri mõjub õrnemana – see on stiilivalik, mille saad teadlikult teha alles siis, kui näed mõlemat varianti kõrvuti (allikas: Studio Aureo). Näed seda põhimõtet juba nahal rakendatuna lühikese kirjatüüpi kujunduse puhul, kus tähed on väikeses mõõdus lähestikku, kuid ei sula omavahel kokku.
Üldisema suurusvahemiku kohta näitab InkLabsi juhend ajutise tätoveeringu suuruse valimisest, väikestest kujundustest kuni kogu keha katvate tätoveeringuteni, kuidas keha eri piirkondades saadaolev ruum suhestub kujunduse detailsusega – see on kasulik ka siis, kui kujunduseks on allkiri, mitte illustratiivne joonistus.
Kuhu allkiri kehal paigutada?
Küünarvars ja ranne on kõige tavalisemad valikud allkirja jaoks, mida tahad hõlpsasti näha, samas kui roided või kõrvatagune piirkond pakuvad tagasihoidlikumat varianti, mis paistab välja vaid siis, kui ise soovid seda näidata. Piirkonnad, kus nahk rohkem liigub, näiteks roided või ranne, nõuavad suuruse ja täpse paigutuse puhul veidi rohkem tähelepanu – just selliseid üksikasju saad enne püsiva otsuse tegemist ajutise kujundusega otse oma nahal kontrollida.
Dokumendilt nahale: kuidas allkirja enne otsustamist katsetada?
Valitud allkirjaga ajutine või poolpüsiv tätoveering näitab täpselt selle kuju, suurust ja paigutust sinu nahal – see ei jäljenda valu, paranemist, allergiariski ega seda, milline näeks sama allkiri välja püsitätoveeringuna. Selle asemel näed, kas tähed jäävad valitud suuruses selgeks ja kuidas need ülejäänud käsivarre või randmega suhestuvad – seda on raske ette kujutada üksnes paberil allkirja vaadates.
Lisavõrdluspunktina saad vaadata, kuidas kuju ja vahed säilivad mõne teise peene kirjatüüpi kujunduse puhul, mille stiil sarnaneb sellele, milline võiks olla samale nahapiirkonnale kantud allkiri.
Ajutise tätoveeringu kodus ettevalmistamise ja pealekandmise sammud on samad olenemata valitud kujundusest, naha puhastamisest kuni kile kinnitamiseni – kogu protsessi kirjeldab üksikasjalikult InkLabsi juhend ajutise tätoveeringu kodus pealekandmiseks.
Kui oled valinud algdokumendi, sul on allkirjast selge foto ja tead, milline suurus hoiab selle loetavana, on loomulik järgmine samm näha just seda allkirja päris mõõdus oma nahal. InkLabsi juhend eritellimusel ajutiste tätoveeringute kohta näitab samm-sammult, kuidas konkreetsest dokumendist – allkirjast, joonistusest või märkmest – saab kantav kujundus, mida saad enne mis tahes püsiva otsuse tegemist mõne päeva jooksul vaadata.
