3D-tätoveering on tegelikult täiesti tasapinnaline joonistus, mis kasutab valguse ja varju kontrasti, et panna silm tajuma ruumilisust seal, kus nahk jääb siledaks. Sügavusefekt sünnib sellest, kuidas kunstnik toonib värvi heledatest aladest tumedateni, millise perspektiivi ta kujutatud elementidele valib ning kuidas kompositsioon järgib käe, jala või valitud kehapiirkonna loomulikku kumerust. Inimene, kes otsib „3D-tätoveeringut”, tahab tavaliselt mõista seda visuaalset mehhanismi, saada teada, milliseid kujundusi on olemas, ja eelkõige teada, mida poolpüsiv tätoveeringuproov tegelikult kujutada suudab, enne kui ta kaalub püsivat varianti.
- Sügavuse illusioon luuakse varjutuse ja perspektiiviga, mitte naha tegeliku reljeefi abil.
- 3D- või optilise efektiga kujundusi on mitut tüüpi, kihilistest kompositsioonidest tugeva kontrastiga geomeetriliste mustriteni.
- InkLabsi poolpüsiv tint areneb ühe sinakasmusta toonina, seega ei saa mõnikord professionaalsetes püsitätoveeringutes kasutatavaid värvilisi üleminekuid täpselt järele teha.
- Kujunduse suurus ja paigutamine kumera või tasase kehapiirkonna peale muudavad seda, kui hästi sügavuse illusioon lühiajaliselt püsib.
Mis on 3D-tätoveering ja kuidas luuakse sügavuse illusioon?
Erinevalt skulptuursest reljeefist on „3D”-tätoveering füüsiliselt sama tasapinnaline kui iga teine nahale tehtud joonistus. Tajutavat muudab varjutustehnika: heledad ja varjulised alad eristatakse analüütiliselt, nii et aju tõlgendab värvi väärtuste astmelist muutumist ruumilisusena (allikas: chiaroscuro). Sama põhimõte on trompe-l'œil-tüüpi seinamaalingute taga, kus perspektiiv ja elementide lühendus (foreshortening) panevad tasase pinna paistma nii, nagu oleks sellel tõeline sügavus (allikas: trompe-l'œil). Neile, kes poolpüsivate tätoveeringutega alles tutvust teevad, selgitab InkLabsi juhend poolpüsivate tätoveeringute kohta põhitõdesid; siin keskendume ainult 3D-stiilile ja optilistele illusioonidele.
Valguse ja varju roll sügavuse tajumisel
See, kui palju kujundus visuaalselt nahast „välja ulatub” või selle sisse „vajub”, sõltub sellest, kui järsult liigub kunstnik heledalt toonilt tumedale. Aeglane üleminek viitab laugjale kumerusele, samas kui tugev kontrast ning selged piirid valguse ja varju vahel loovad serva või järsu murde mulje. Perspektiiv on sama tähtis: veidi ülalt või küljelt vaadatuna joonistatud objekt näib ruumiline isegi siis, kui jooned on lihtsad. Paigutamine kumerale piirkonnale, näiteks käsivarrele või säärele, võib seda efekti rõhutada, kui joonistus on suunatud kumerust järgima, või seda moonutada, kui suunamisel ei arvestata piirkonna loomuliku kujuga.
Populaarsed 3D- ja optilise illusiooniga kujundused
Ühed enim otsitud kujundused kujutavad naha „rebenemist” või „pragunemist”. Need on loodud kindlate piirjoonte ja tugeva kontrastiga varjudega, mis jätavad mulje avanemisest, kuigi nahk jääb tegelikult terveks. Teine kategooria põhineb realistlike varjudega kujutatud olenditel või esemetel, mis näivad naha pinnal asuvat või sealt välja ulatuvat, ilma et oleks vaja täiesti fotorealistlikku stiili. Geomeetrilised mustrid võivad samuti sügavust luua, seekord korduse ja joonte kontrasti abil, teisiti kui puhta sümmeetria puhul, mida käsitleb geomeetriliste tätoveeringute juhend. Neljas, illustratiivsetes kollektsioonides väga populaarne suund ühendab mitu üksteise peale asetatud elementi, näiteks tiibu, esemeid või figuure, nii et visuaalsed kihid tekitavad sügavustunde ilma keeruka fotorealistliku varjutuseta.
Millal loovad üksteise peale asetatud kihid sügavust ilma fotorealistliku varjutuseta?
Konkreetne näide kollektsioonist Illustreeriv on kujundus Jõud ja Paranemine, mis ühendab tiivad, mõõga ja kaks keerdunud madu mitme visuaalse tasapinnaga kompositsiooniks. Sügavus ei tulene siin keerukast fotorealistlikust varjutusest, vaid sellest, kuidas elemendid üksteise peale asetuvad, ning kontrastist piirjoonte paksude joonte ja peenemate sisemiste detailide vahel. Selline kihiline kompositsioon on hea lähtekoht inimesele, kes soovib selgelt tajutavat sügavusefekti juba esmapilgul, kasutamata väga peent fotorealistlikku üleminekut valguse ja varju vahel.
Mida poolpüsiv tint suudab ja mida mitte?
Enne sügavust taotleva kujunduse valimist tasub teada, kuidas InkLabsi poolpüsiv tint tegelikult käitub. Vahetult pärast pealekandmist on joonistus heledat, kergelt sinakat tooni ning värv muutub järk-järgult intensiivsemaks, saavutades umbes 24–36 tunniga lõpliku sinakasmusta tooni, nagu kirjeldatakse artiklis poolpüsivate tätoveeringute toimimise kohta. See areng vastab ka jagua-tüüpi tindi keemiale: selle koostisosad reageerivad naha valkudega ja moodustavad iseloomuliku sinakasmusta pigmendi (allikas: jagua-tätoveering).
Värvivalik piirdub siiski selle ühe tooniga, mida kinnitab ka artikkel InkLabsi ajutiste tätoveeringute tegeliku värvi kohta: värvilisi variante, nagu punane, roheline või kuldne, ega metallikviimistlust ei ole. See tähendab, et värvilisi üleminekuid, mida nahale otse püsitätoveeringuid tegevad tätoveerijad mõnikord kasutavad, ei saa poolpüsiva tätoveeringuprooviga täpselt järele teha. Joonte ja kontuuride kontrast võib endiselt sügavust luua, kuid väga peent fotorealistlikku üleminekut varjust valguseni on raske täpselt jäljendada sellisena, nagu tätoveerija seda töö käigus kohandab. See piirang ei tähenda, et kujundus oleks vale valik; see näitab vaid, et poolpüsiv tätoveeringuproov kujutab kontuuri ja kompositsiooni tõetruult, samas kui varjutuse täpne viimistlus on kunstniku tehtud püsitätoveeringule omane.
Oluline on meeles pidada: sellise kujundusega poolpüsiv tätoveeringuproov näitab ainult seda, kuidas kompositsioon ja suurus sinu enda nahal toimivad. See ei jäljenda ega suuda ennustada, kuidas sarnane püsitätoveering paraneks, kui valus see oleks või kuidas see aja jooksul tuhmuks; need asjaolud sõltuvad nõelast ja püsivast tindist ning neid tuleks arutada otse litsentseeritud tätoveerijaga.
Kuidas valida paigutus ja suurus, et 3D-efekt hästi esile tuleks?
Sügavust looma kavandatud kujundus vajab tavaliselt piisavalt suurt pinda, et varjutuse detailid oleksid nähtavad tavapäraselt vaatamiskauguselt, mitte ainult lähedalt. Väga väike kujundus võib kaotada just need nüansid, mis illusiooni loovad, sest valguse ja varju vaheline üleminek vajab sujuvaks kujunemiseks ruumi.
Loomulikult kumerad piirkonnad, näiteks käsivars, õlavars või säär, võivad sügavustunnet rõhutada, kui joonistus on suunatud keha joont järgima, kuid võivad seda ka moonutada, kui suunamisel ei arvestata sellega, kuidas nahk liikudes kaardub. Poolpüsiv tätoveeringuproov on just sel põhjusel kasulik: see võimaldab oma nahal ja oma riietega katsetada mitme visuaalse kihiga kompositsiooni suurust ja paigutust enne püsivat otsust, mitte ainult võrdlusfoto põhjal.
Veel üks näide samast kollektsioonist on kujundus Kaitsev Käsi, maaliline kompositsioon täiskasvanu käest ja noorest käest, mille tasapindade perspektiiv on selgelt läbi mõeldud. Neile, kes võrdlevad mitut sügavustunnet loovat varianti, näitab selline stseen, kuidas perspektiiv ja elementide proportsioonid võivad sügavust luua, sõltumata ühest kindlast varjutusviisist.
Kui soovid enne otsustamist veel näiteid vaadata, koondab kollektsioon Illustreeriv mitmekihilisi kujundusi ja keerukaid kompositsioone, mis sobivad poolpüsiva tätoveeringuproovi lähtepunktiks. Lugejad, kes soovivad ülevaadet kõigist saadaolevatest stiilidest, mitte ainult 3D-efektist, leiavad kokkuvõtte tätoveerimisstiilide juhendist. Ükskõik millise suuna valid, on poolpüsiv tätoveeringuproov realistlik viis näha päris suuruses, kuidas sügavust looma kavandatud kujundus välja näeb, enne kui teed püsiva otsuse.
