Itaalias on numbril 17 halva õnne tooja maine, eriti kujul reede, 17., ning see maine tuleneb pigem ladinakeelsest tähemängust kui loodusseadusest. Rooma numbritega kirjutatuna on 17 XVII, mille tähtede ümberpaigutamisel saab sõna VIXI, mis tähendab ladina keeles „olen elanud”, kuid Rooma matusekeeles tähendas tegelikult „olen surnud”: seda väljendit leidus sageli haudadel (allikas: Geopop). Need, kes otsustavad tänapäeval endale 17 tätoveerida, teevad seda peaaegu alati isiklikul, iroonilisel või vastupidist ebausku väljendaval põhjusel – see on viis ebausu suhtes oma seisukohta võtta, mitte ennustada, et midagi päriselt juhtub.
- Päritolu on keeleline, mitte maagiline. Itaallaste hirm 17 ees tuleneb anagrammist XVII–VIXI ning seda on aja jooksul tugevdanud ka teised ajaloolised seigad, näiteks Teutoburgi lahingus hävitatud Rooma leegionid.
- See on kohalik, mitte universaalne uskumus. Anglosaksi kultuuriruumis kardetakse reedet, 13. kuupäeva, ning mõnes usutraditsioonis on 17-l lausa positiivne tähendus.
- Valitud kirjapilt muudab tätoveeringu tooni. Araabia numbritega „17” mõjub otsesemalt, samas kui Rooma number „XVII” viitab selgelt ajaloolisele seigale.
- Enne otsustamist saab proovida. Ajutine või poolpüsiv kujutis võimaldab hinnata numbri suurust ja asukohta nahal enne lõpliku otsuse tegemist.
Miks peetakse numbrit 17 Itaalias õnnetuks?
Itaallaste umbusk numbri 17 suhtes pole üksik ebausk: see põhineb mitmel aja jooksul kuhjunud kihistusel, alates iidsest sõnamängust kuni ajalooliste sündmusteni, mis on tugevdanud arusaama, et seda numbrit tuleks vältida. Nende taustade tundmine aitab näha 17-t kindla ajalooga kultuurinähtusena, mitte salapärase reeglina, millel pole selgitust.
Anagramm XVII–VIXI
Lähtekoht on keeleline. Rooma numbritega kirjutatakse 17 XVII ning samad neli tähte ümber järjestades saab sõna VIXI, mis tuleb ladinakeelsest verbist „elama”. Rooma hauakirjade kontekstis tähendas „vixi”, et inimese elu oli lõppenud, seega võrdus see sõnadega „olen surnud” (allikas: Geopop). See tähenduste topeltmäng „olen elanud” ja „olen surnud” on kõige sagedamini toodud selgitus sellele, miks just 17-st, mitte mõnest teisest numbrist, sai Itaalias ebaõnne sümbol.
Rooma leegionid ja pütaagorlased
Sellele lisandub laiem ajalooline tõlgendus. Pärast lüüasaamist Teutoburgi metsa lahingus ei määratud kokkupõrkes hävitatud 17., 18. ja 19. leegioni numbreid enam uutele Rooma väeüksustele: numbreid endid hakati pidama õnnetuteks (allikas: Wikipedia, Eptakaidekafoobia). Pütaagorlastelt pärineva traditsiooni kohaselt muutis ka 17 asukoht arvude reas selle kahtlaseks: see jääb täpselt 16 ja 18 vahele, mida mõlemaid peeti „täiuslikeks”, sest need vastavad kahe korrapärase ristküliku mõõtmetele: 4 × 4 ja 3 × 6. Seda tuleb käsitleda sajandite jooksul edasi antud ajaloolise ja filosoofilise traditsioonina, mitte matemaatilise faktina, mis muudaks 17 objektiivselt teistest numbritest erinevaks.
Reede, 17., mitte reede, 13.: puhtalt Itaalia ebausk
Selle uskumuse konkreetne kuju Itaalias näitab hästi, kui kultuuriline, mitte universaalne see on. Paljudes anglosaksi kultuuriruumi riikides kardetakse tõeliselt reedet, 13. kuupäeva: see figureerib filmides, naljades ja igapäevastes harjumustes. Itaalias täidab sama rolli aga reede, 17., mis pärib oma tähenduse otse eespool käsitletud anagrammi loost (allikas: Geopop).
See uskumus väljendub pigem praktilistes harjumustes kui kusagil kirja pandud reeglites: mõni hotell jätab toa või korruse numbriks 17 märkimata ning vahel jätavad lennufirmad istekohtade reas selle numbri vahele. Need on ärilised valikud, mille eesmärk on mitte riivata ebausku uskuvate inimeste tundeid, mitte märgid sellest, et numbriga kaasneks tegelik oht.
Teistes kultuurides 17 ei hirmuta ja mõnes on see positiivne number
Itaalia piiridest väljudes muutub pilt tublisti. Seal, kus kardetakse reedet, 13. kuupäeva, on 17 lihtsalt üks number teiste seas, ilma selle sümboolse tähenduseta, mis on kinnistunud Itaalia kultuuris: keegi ei kontrolli sel põhjusel hotellitubade numeratsiooni ega väldi seda numbrit lennupiletitel.
Mõnes traditsioonis tõlgendatakse 17-t lausa vastupidiselt Itaalia arusaamale. Juudi numeroloogias, mis põhineb tähtede arvväärtustel (gematria), vastab sõna „tov”, mis tähendab „hea” või „headus”, täpselt arvule 17 (allikas: Chabad.org). See seos kuulub kindlasse religioossesse ja kultuurilisse raamistikku ega kehti kõikjal, kuid näitab hästi, kuidas sama number võib olenevalt tõlgendajast kanda täiesti vastandlikke tähendusi.
Kuidas tõlgendatakse tänapäeval 17-tätoveeringut ümber?
Need, kes valivad tänapäeval tätoveeringu numbriga 17, teevad seda harva sõna otseses mõttes ebausust, lootes, et number toob õnne või võtab selle ära. Sagedamini on see isiklik žest: viis ebausu üle nalja heita, nõuda endale numbrit, mis on mingil põhjusel seotud oma looga (kuupäeva, vanuse või mälestusega) hoolimata selle mainest, või lihtsalt kanda sümbolit, mis paneb Itaalias selle äratundjates kohe mingi reaktsiooni tekkima.
Esimene kujundusotsus puudutab kirjapilti. Araabia numbritega „17” on vahetum ega seostu nii tugevalt ajaloolise looga: see toimib nagu iga isiklik number. Rooma number „XVII” viitab seevastu otseselt VIXI-anagrammi loole ning selle äratundjad paigutavad tätoveeringu kohe Itaalia ebausu konteksti. Kumbki valik pole teisest „õigem”: muutuvad ainult toon ja ajaloolise viite tugevus, mida soovitakse edasi anda.
Praktilisest küljest sobivad üksik number, näiteks 17, või lühike kiri, näiteks „XVII”, hästi väikese ja lihtsa kujundusena, sellises stiilis, mida InkLabsis nimetatakse peenjooneliseks või minimalistlikuks: peened jooned, vähe ruumi ja hea loetavus ka väikeses mõõdus. Need, kes eelistavad lisada numbrile sõna või lühikese lause, leiavad kasulikke ideid tsitaatide ja sõnadega tätoveeringuid käsitlevast artiklist, mis on mõeldud neile, kes soovivad kanda nahal isiklikku sõnumit, mitte toetuda üksikule sümbolile.
Enne püsivat tätoveeringut proovi asukohta ja suurust
Kultuurilise tähendusega number nagu 17 väärib samasugust ettevaatlikku lähenemist nagu iga teine oluline kujundus: proovi seda esmalt pinnal, mida saab muuta või eemaldada. Ajutine või poolpüsiv kujutis võimaldab näha, kuidas araabia või Rooma number sinu kehal tegelikult mõjub, kus see päeva jooksul nähtavale jääb ja kui palju ruumi see ülejäänud nahaga võrreldes võtab, enne kui otsustad millegi püsiva kasuks.
Oluline on selgelt mõista, mida see proov sulle näidata saab ja mida mitte. Ajutine või poolpüsiv tätoveering näitab motiivi suurust, asukohta ja üldmuljet nahal; see ei ennusta valu, paranemisprotsessi, võimalikku allergilist reaktsiooni ega seda, milline näeks sama kujundus täpselt välja püsivalt tehtuna, sest tehnika, tätoveerimistindid ja paranemisaeg on erinevad. Neile, kes seda tüüpi prooviga alles tutvust teevad, selgitavad juhend selle kohta, miks tätoveeringut enne püsivaks muutmist katsetada ja juhend esimese tätoveeringu kujunduse ja õige koha valimiseks üksikasjalikult, kuidas seda etappi kavandada, sealhulgas milliseid omadusi saab proovikujutisega tegelikult hinnata.
Samuti tasub vaadata kataloogis juba olevaid näiteid, et mõista, kuidas toimivad väikesed kujundused, kus on üks sõna või lühike sümbol. Kujunduses Lõpmatus on lõpmatuse sümbol ühendatud lühikeste fraasidega, nagu „make a wish” või „magic”, mis on kujutatud lihtsate joontega: see on hea näide sellest, kuidas lihtsustatud graafilise elemendi kõrvale sobib väike isiklik tekst – sama tasakaal, mida vajab see, kes soovib lisada sõna „17” või „XVII” kõrvale või jätta numbri üksinda.
Et otsustada, kui väike või nähtav oma 17-tätoveering teha, võrdleb ajutiste tätoveeringute suuruste juhend miniformaati, keskmist suurust ja kogu keha katvat formaati ning aitab aru saada, milline mõõtkava sobib kõige paremini valitud kehapiirkonnaga. Need, keda number huvitab ebausu pärast või lihtsalt isikliku žestina ebausu suhtes, saavad araabia või Rooma numbrit esmalt ajutise või poolpüsiva kujutisena proovida ajutiste kirjatätoveeringute kollektsioonist, et näha suurust ja asukohta oma nahal enne püsiva tätoveeringu kaalumist.
