Viimse õhtusöömaaja tätoveering kujutab üht Uue Testamendi tuntumat stseeni: Jeesuse viimast einet koos kaheteistkümne apostliga, mil ta seadis sisse armulaua ja kuulutas ette Juuda reetmist. Enamik nahale tehtud kujutisi ei loo piiblistseeni kujutlusvõime põhjal uuesti, vaid lähtuvad Leonardo da Vinci loodud standardseks saanud kompositsioonist, kus kõik kolmteist tegelast istuvad ühel pool lauda. Just selle keeruka kompositsiooni puhul tekib otsingut ajendav praktiline küsimus: kui palju ruumi vajab selline stseen, et see jääks selgelt loetavaks seljal või mõnel muul kehapiirkonnal, ning millised lihtsamad variandid on neile, kes soovivad sama sümbolit väiksemas kompositsioonis.
- Stseen kujutab Jeesuse viimast einet koos apostlitega ning keskendub armulaua seadmisele ja Juuda reetmise ettekuulutamisele.
- Enamik kujundusi lähtub Leonardo da Vinci kompositsioonist, mitte selle piibliepisoodi muudest kujutistest.
- Kolmeteistkümne tegelasega stseen vajab suurt pinda; lihtsustatud variandid või üks esinduslik sümbol võtavad palju vähem ruumi.
- Suur ajutine tätoveering näitab konkreetselt, kui palju ruumi stseen hõivab, kuid ei jäljenda valu, paranemist ega püsiva tätoveeringu täpset väljanägemist pikema aja jooksul.
Mida tähendab Viimse õhtusöömaaja tätoveering?
Viimne õhtusöömaaeg oli viimane eine, mida Jeesus sõi koos kaheteistkümne apostliga juutide paasapüha ajal, veidi enne ristilöömist (allikas: Last Supper, Wikipedia). Sellel söömaajal õnnistas Jeesus leiba ja veini ning andis need jüngritele – see on toiming, mida kristlased kordavad tänapäevani armulauas. Samal ajal kuulutas ta ette, et üks kohalolijatest reedab ta. See selgitab, miks paljud stseeni kujutised väljendavad apostlitevahelist pinget ega näita vaid rahulikku ühist söömaaega.
Kes selle tätoveeringu valib, seostab selle tähenduse tavaliselt kahe kihiga: armulaua seadmine kui ühenduse ja järjepidevuse väljendus ning reetmise ettekuulutamine kui dramaatiline element, mis annab stseenile visuaalse kaalu. Mõned inimesed jätavad mõlemad ideed terviklikku kompositsiooni, teised eelistavad kujutada vaid leiva ja veini ümber toimuvat ning jätta reetmisega seotud pinge tagaplaanile. Kumbki variant pole teisest „õigem”; valik sõltub sellest, mida inimene soovib kujutisega edasi anda ja millise isikliku looga ta selle seostab.
Miks on enamik kujundusi inspireeritud Leonardo da Vinci maalist?
Kui keegi otsib „Viimse õhtusöömaaja tätoveeringut”, järgivad peaaegu kõik visuaalsed tulemused sama eeskuju: Leonardo da Vinci seinamaali, mille ta maalis aastatel 1495–1498 Milano Santa Maria delle Grazie kloostri söögisaali jaoks (allikas: The Last Supper, Leonardo da Vinci, Wikipedia). Leonardo paigutab kõik kolmteist tegelast ühele poole lauda, Jeesuse keskele, käed leiva ja veini poole sirutatud, ning apostlid kolmekaupa rühmadesse, kus iga rühm reageerib reetmise ettekuulutusele isemoodi. Just see sümmeetria paneb stseeni kohe ära tundma, olenemata stiilist, milles see nahale ümber kujundatakse.
Üks detail, mille tätoveerijad sageli säilitavad, on see, kuidas Juudas on visuaalselt rühma sulandatud, mitte eraldatud omaette nurka: ta on äratuntav kehahoiaku, näol oleva varju ja soolatopsi ümberlükkamise žesti järgi, mitte ülejäänud apostlitest eraldatud asukoha põhjal. See on üks põhjusi, miks stseen toimib nahal ühtse tervikliku kompositsioonina ega mõju kolmeteistkümne kõrvuti asetatud portreena. Kes soovib sellele visuaalsele eeskujule truud tätoveeringut, peaks tätoveerijaga täpselt arutama, millised kehahoiaku, rühmituse ja varju detailid on stseeni äratuntavuse säilitamiseks olulised ka väiksemate mõõtmete puhul ning mida saab lihtsustada kompositsiooni tasakaalu rikkumata.
Stiilivariandid: terviklikust stseenist esindusliku sümbolini
Kolmeteistkümne tegelasega stseen vajab selgeid jooni ja tegelaste eristamiseks piisavat kontrasti, muidu sulanduvad detailid üksteisega, eriti väiksematel kehapiirkondadel. Seetõttu teevad tätoveerijad tervikliku, kõigi tegelastega stseeni üldjuhul ainult suurematele pindadele, kus igale tegelasele jääb piisavalt ruumi, et ta eristuks. Kui soovite sama ideed väiksemale kehapiirkonnale, leidub ka lihtsustatud variante: mõned kesksemad tegelased Jeesuse ümber, vaid laua kohale koondunud käed või üksainus sümboolne detail, näiteks karikas, mis võtab armulaua toimingu kokku kogu stseeni uuesti kujutamata.
Täiesti teistsugune võimalus on stseenist loobuda ja alles jätta vaid üks ususümbol, näiteks peenjooneline rist.
Rohkem ideid selles suunas leiad juhendist ajutised risti ja teiste religioossete sümbolitega tätoveeringud, kus tutvustatakse ka teisi sümboolseid variante, mis sobivad väikesele kehapiirkonnale või inimesele, kes alles hakkab religioossete tätoveeringutega tutvuma.
Teostamise keerukus: kui palju ruumi vajab mitme tegelasega stseen?
Kolmeteistkümne näo, käte ja rõivastega kompositsioon vajab suurt pinda, et iga element jääks eristatavaks, eriti kui soovite märgata iga apostli ilmet ja žesti, mitte ainult rühma siluetti. Väikesel kehapiirkonnal peab tätoveerija kas detaile nii palju vähendama, et neid on raske eristada, või mõne tegelase välja jätma. See muudab algse kompositsiooni tasakaalu ja võib muuta isegi stseeni tähendust.
Püsiva tätoveeringu puhul tuleb arvestada ka sellega, kuidas tihe stseen aja jooksul välja näeb: pikema aja jooksul liigub pigment järk-järgult sügavamale pärisnahka ning väga peened jooned kaotavad selgust (allikas: Tattoo, Wikipedia). Paljude tegelastega stseenis mõjutab see eelkõige näo- ja sõrmekontuure – just neid kohti, kus on kõige rohkem pisidetaile. Seetõttu valitakse keerukate stseenide jaoks sageli laiad piirkonnad, näiteks selg või reis: need pakuvad nii alguses vajalikku ruumi kui ka lisavaru juhuks, kui jooned aastate pärast veidi hägustuvad. Kui kõhklete tervikliku stseeni ja väiksema variandi vahel, selgitab juhend kuidas valida tätoveeringule sobiv suurus väikeste, keskmiste ja kogu keha katvate kujunduste tegelikke erinevusi.
Kuidas enne otsustamist suurust ja asukohta katsetada?
Enne kolmeteistkümne tegelasega püsiva stseeni kasuks otsustamist näitab suurem ajutine tätoveering konkreetselt, kui palju ruumi keerukas kompositsioon näiteks seljal võtab.
Näiteks selline kujundus nagu „Jumalik Duaalsus”, suurusega 11 x 18 cm, püsib olenevalt aktiivsusest, pealekandmise kohast ja naha niisutatusest kuni 15 päeva. Värv tumeneb esimese 24 tunni jooksul pärast pealekandmist helesinisest sinakasmustaks. Kui tutvute nende näitajatega enne pealekandmist, teate täpselt, mida kujundust kandes oodata, ning kestuse või värvimuutuse osas üllatusi ei tule.
Proportsioone ja paigutust saate kontrollida otse nahal: võite kanda kujunduse täpselt sellele kohale, kuhu sooviksite püsivat stseeni, ning jälgida mõne päeva jooksul, kuidas see eri nurkade alt, liikudes ja riiete all välja näeb. Katse on eriti kasulik siis, kui kõhklete selja ja väiksema piirkonna, näiteks käsivarre vahel, kus stseeni tuleks loetavuse säilitamiseks märkimisväärselt lihtsustada. Kui otsustate katse lõpus, et soovite just teile kohandatud elementidega kompositsiooni, selgitab juhend isikupärastatud ajutisi tätoveeringuid, millised võimalused on teie enda soovidele vastava kujunduse loomiseks päriselt olemas.
Oluline on meeles pidada, et katsetamine näitab ainult kujundust, suurust ja asukohta. Ajutine või poolpüsiv tätoveering ei jäljenda valu, paranemist, allergiariski ega püsiva tätoveeringu täpset väljanägemist pikema aja jooksul. Kui te pole varem suurt kujundust kandnud, aitab juhend sinu esimene tätoveering: kuidas valida sobiv kujundus ja asukoht teil otsuse samm-sammult läbi mõelda.
Austus religioosse sümboolika vastu
Lisaks esteetilisele väärtusele on Viimse õhtusöömaaja stseenil paljude inimeste jaoks tõeline vaimne tähendus ning selle tätoveeringu valimist tasub kaaluda sama hoolikalt nagu iga teile olulise ususümboli kandmist. Otsus säilitada või lihtsustada mõnda detaili, näiteks Juuda kujutamist, ei puuduta ainult visuaalset kompositsiooni, vaid ka seda, mida soovite selle kujundusega öelda: mõned eelistavad terviklikku stseeni koos reetmise pingega, teised jätavad alles vaid leiva ja veini ümber toimuva žesti ning loobuvad sellest konkreetsest detailist.
Kui teid huvitavad ka teised usku või kaitset väljendavad sümbolid, mida käsitletakse sama hoolikalt, lugege ka peaingel Miikaeli tätoveeringu juhendit, kus käsitletakse teist samasse teemavaldkonda kuuluvat sageli soovitud religioosset motiivi.
Ükskõik, kas valite tervikliku stseeni, lihtsustatud variandi või vaid ühe esindusliku sümboli, jääb enne püsiva otsuse langetamist kasulikuks sama samm: katsetage suurust ja asukohta oma nahal. Ajutiste religioossete tätoveeringute kollektsioon koondab mitu sama teemavaldkonna kujundust, mida saate kasutada suure stseeni ja väiksema sümboolse variandi võrdlemiseks enne, kui otsustate, milline neist jääb püsivalt alles.
