Sparta tätoveering ühendab tavaliselt kolm visuaalset elementi: kiivri, ümmarguse kilbi ja antiikse hopliidi oda, millele lisatakse mõnikord kiri μολὼν λαβέ („Molon Labe”). Lisaks välimusele jutustavad need elemendid loo distsipliinist, truudusest oma rühmale ja väga konkreetsest häbist — koju naasmisest ilma kilbita. Kui soovid kujundust, mis arvestab nende sümbolite tegeliku päritoluga, mitte ainult filmides populaarseks saanud kujutisega, tasub enne kompositsiooni ja kehapiirkonna valimist iga elemendi tähendus selgeks teha.
Lühidalt, enne kui üksikasjadesse süveneda:
- Enamikul joonistustel äratuntav kiiver on Korintose kiiver — üks paljudest kreeklaste kasutatud kiivritüüpidest, mitte ainus lahingukiivri standard.
- Kilbil olev täht lambda (Λ) viitab Lakooniale (Spartale), kuid allikate järgi oli see liitlasvägede kilpidel, mitte iga spartalase kilbil reeglipäraselt.
- „Molon Labe” tähendab „tule ja võta need” ning seda omistatakse traditsiooni kohaselt Leonidas I-le, kuid seda ei kinnita ükski kaasaegne tunnistaja.
- Spartalane ja gladiaator kuuluvad kahte eri maailma ning nende varustus on erinev — nende ühendamine on esteetiline, mitte ajalooline valik.
- Kompositsiooni kuju (ümar või vertikaalne) mõjutab seda, kas see näeb parem välja küünarvarrel, õlavarrel või rinnal.
Mida Sparta tätoveering sümboliseerib
Sparta sõjakultuur rõhutas distsipliini ja rahulikku vaprust — sellist, mida näitab võitleja, kes hoiab formatsioonis oma positsiooni, mitte üksikvõitleja ohjeldamatu raev. Varustus peegeldab seda täpselt: ümmargune kilp (aspis), pikk oda (dory) ja lühike mõõk (xiphos, 30–45 cm) koos iseloomuliku punakaslilla tuunika ja mantliga olid mõeldud õlg õla kõrval falangis võitlemiseks, mitte üksikduellide pidamiseks (allikas: Sparta armee — Wikipedia).
Selles süsteemis oli kilp au sümbolina olulisem kui kiiver. Selle kaotamist lahingus peeti sügavaks häbiks — sellest ka Sparta emade traditsiooniline hüüatus lahingusse läinud poegadele: nad pidid naasma „kas sellega või selle peal”, see tähendab võitjatena või kilbil surnuna (allikas: Sparta armee — Wikipedia). Need väärtused selgitavad, miks paljudel kujundustel on kompositsiooni keskmes kilp, kiiver ja oda aga teisejärgulised elemendid, mitte vastupidi.
„Sparta kiiver”: mida see tegelikult kujutab
Peaaegu täielikult kattev kiiver, millel on kitsas pilu silmade ja suu jaoks ning mida tunned ära enamikul „spartalaste” kujutistel, on tegelikult Korintose kiiver — pronksist mudel, mis kattis kogu pea ja kaela ning mida kujutatakse kõige sagedamini Kreeka arhailise ja varase klassikalise perioodi kunstis (allikas: Korintose kiiver — Wikipedia). Kuna see piiras lahingus nägemist ja kuulmist, hakkasid Kreeka sõdalased järk-järgult kasutama avatumaid ja praktilisemaid variante (allikas: sama).
Tätoveeringu puhul tähendab see, et ajalooliselt pole olemas ühtainsat „õiget” kiivrit. Võid valida täieliku Korintose kiivri, mis on dramaatilisem ja visuaalselt hõlpsamini äratuntav, või lihtsama kuju, mis sarnaneb rohkem hiljem kasutatud praktilise varustusega. Mõlemad on kujundusena sobivad valikud — kumbki pole täpne rekonstruktsioon päris lahingust ning kumbagi ei tuleks sellisena esitada.
Kilp ja lambda (Λ): Lakoonia sümbol
Hopliidi kilbi (aspis) läbimõõt oli sageli üle 90 cm ja kaal umbes 7 kg. Selle puidust südamik oli sageli kaetud üksnes servast õhukese pronkslehega; kilp oli nõgusa kujuga ja sellel oli kahekordne kinnitussüsteem — küünarvarre rihm (porpax) ja servas olev käepide —, tänu millele toetus see õlale ja ulatus põlvedeni (allikas: Aspis — Wikipedia).
Täht lambda (Λ), mida kujutatakse sageli filmides ja illustratsioonidel Sparta kilpidel, tähistab Lakooniat — piirkonda, kuhu Sparta kuulus. Ajalooallikate järgi oli see Sparta relvastatud ja rahastatud liitlasvägede kilpidel; pole tõendeid selle kohta, et iga üksiku Sparta kilbi peal oli see sümbol (allikas: Sparta armee — Wikipedia). Kui eelistad ajaloolist täpsust visuaalsele klišeele, võid paluda kunstnikul lisada lambda kui „Spartaga seotud” element, mitte käsitleda seda iga Sparta kilbi üldkehtiva reeglina.
Miks oli kilbi kaotamine häbiasi, mitte pelgalt materiaalne kaotus
Kilp ei kaitsnud ainult selle kandjat: falangis seisid hopliidid õlg õla kõrval ning kogu varustus oli mõeldud rühmana võitlemiseks, mitte üksikvastasseisudeks. Sellises süsteemis tähendas kilbi hülgamine rivisse tühimiku jätmist, mitte lihtsalt esemest loobumist — siit ka varem mainitud hüüatuse „kas sellega või selle peal” tõsidus ning põhjus, miks kilp on tänapäevalgi Sparta-teemalise kompositsiooni kõige tugevama sümboolse tähendusega element.
„Molon Labe”: mida kiri tähendab ja kuidas seda õigesti kirjutada
Kreekakeelne fraas μολὼν λαβέ (molṑn labé) tähendab „tule ja võta need” — see on trotslik vastus, mis koosneb verbi „tulema” partitsiibist ja verbi „võtma” käskivast kõneviisist (allikas: Molon Labe — Wikipedia). Traditsiooni kohaselt omistatakse see Sparta kuningale Leonidas I-le vastusena Pärsia kuninga Xerxes I nõudmisele, et spartalased loovutaksid oma relvad Termopüülide lahingu ajal 480. aastal eKr. Kreeka ajaloolane Plutarchos jäädvustas selle vestluskatke teoses Apophthegmata Laconica (allikas: sama).
Tasub olla täpne: see ütlus on meieni jõudnud ühe iidse allika vahendusel, mis kirjutati palju aega pärast sündmust, mitte lahingu kaasaegse tunnistaja kinnitatud tsitaadina. Sobiv sõnastus on „väidetavalt vastas ta”, mitte „ta ütles seda kindlasti”. Kui soovid fraasi täpselt algsel kujul, tuleb kreeka diakriitilised märgid säilitada: μολὼν λαβέ. Tähed tasub kunstnikuga ükshaaval üle kontrollida, eriti kui soovid, et ajutine variant oleks hiljem püsiva tätoveeringu eeskujuks.
Spartalane või gladiaator: kus sümbolid kattuvad ja kus erinevad
Sparta hopliit ja Rooma gladiaator pärinevad eri maailmadest, kuigi üldine siluett — kiiver, kilp, lähivõitlusrelv — võib esmapilgul sarnane tunduda. Spartalased olid elukutselised sõdurid, kes võitlesid falangis sõjakäikudel umbes 7.–4. sajandil eKr; gladiaatorid ilmusid hiljem, alates 3. sajandist eKr, Rooma publikule mõeldud areenietendusena. Tavaliselt olid nad orjad või süüdimõistetud, keda treeniti spetsiaalsetes koolides, kuid mõnikord ka palga eest võitlevad vabatahtlikud (allikas: Gladiaator — Wikipedia).
Varustus kinnitab erinevust. Murmillo võitles raske kiivri, suure kilbi ja mõõgaga; retiarius kandis ainult võrku, kolmharki ja pistoda ning oli minimaalselt kaitstud; secutoril ja thraexil olid kummalgi oma turvised, mis olid loodud areenil kindlat tüüpi vastasega võitlemiseks (allikas: Gladiaator — Wikipedia). Kõik need varustusekombinatsioonid erinevad selgelt hopliidi odast, ümmargusest kilbist ja kiivrist, mis olid mõeldud rivis võitlemiseks, mitte vaatemänguliseks duelliks. Tätoveeringu puhul võib „spartalase ja gladiaatori” ühendamine olla sobiv esteetiline valik, mis kujutab laiemas mõttes „antiikset sõdalast”; kui aga ajalooline täpsus on oluline, ei sobitu need kaks elemendikomplekti loomulikult üheks kujuks ning mõistlik on valida terviklik komplekt kiivrist relvani.
Kui sind köidab rohkem legendide ja fantaasia maailm kui ajalugu ise, võid võrrelda seda suunda teiste sümbolitega fantaasia- ja mütoloogiateemaliste tätoveeringute juhendis, kus teemat käsitletakse lugude ja väljamõeldud olendite, mitte päris antiikvägede vaatenurgast.
Paigutus õlavarrele, küünarvarrele või rinnale: kuidas kompositsiooni valida
Kompositsiooni kuju mõjutab otseselt seda, kus see kõige paremini välja näeb. Ümmarguse kilbiga kompositsioon, millel võib olla ka lambda, sobib hästi küünarvarrele, sest ringikujuline kuju järgib piirkonna loomulikku kaart ning jääb loetavaks ka väiksemas mõõdus. Vertikaalne kujutis — oda, kiiver ja hopliidi siluett — saab vabalt mõjule pääseda õlavarrel või rinnal, kus kompositsiooni pikkus on laiusest olulisem.
Kuna tegu on mitmest elemendist koosneva kompositsiooniga — kiiver, kilp, oda —, on kõige lihtsam esmalt oma nahal proportsioone vaadata, enne kui otsustad sama detailsusastmega püsiva kujunduse kasuks. Võid valida ajutise variandi ajutiste mõõgatätoveeringute kollektsioonist, kus on mitu relva ja kilbi teemalist kompositsiooni, või kui oled kehapiirkonna juba valinud, otse käsivarre ajutiste tätoveeringute kollektsioonist, et hinnata kompositsiooni välimust enne lõpliku valiku tegemist. Täielikus käsivarre ja küünarvarre ajutiste tätoveeringute juhendis käsitletakse täpsemaid piirkondi, kui vajad Sparta-teema kõrvale veel paigutusideid.
Ajutine või poolpüsiv selleteemaline tätoveering on igal juhul kujunduse, suuruse ja paigutuse katsetus — see ei ennusta valu, paranemist ega seda, milline sama motiiv püsiva tätoveeringuna täpselt välja näeks; see on eraldi otsus, mida arutada kunstnikuga. Kui soovid uurida ka teisi sõdalaste sümboleid, käsitleb Daakia tätoveeringute juhend Traianuse sammast, hunte ja muid kohalike juurtega sümboleid, samas kui võimu sümboliseerivate tätoveeringute juhend koondab laiema nimekirja, mis ulatub kreeka-rooma maailmast kaugemale. Paljude teiste motiivide ja tähendustega tutvumiseks sobib lähtekohaks üldine A–Z tähenduste juhend; lugejatele, kes tahavad enne püsiva tätoveeringu üle otsustamist näha, kuidas ajutine tätoveering toimib, selgitab juhend „Sinu esimene tätoveering” samme alates kujunduse valimisest kuni paigutamiseni.
