Ristitätoveeringul ei ole ühtainsat tähendust, mis kehtiks ühtviisi iga variandi puhul: motiivi jutustatava loo määrab selle kuju. Lihtne ladina rist meenutab ristilöömist ja sellega seotud lunastust, rõngaga keldi rist viitab lisaks Iirimaa ja Suurbritannia varakeskaegsetele kiviristidele, kolme põikpuuga õigeusu rist kannab oma tähendust juba oma struktuuris ning kaheteistkümne tipuga kopti rist sümboliseerib Egiptuse kirikut. Ristimotiivi valides valitakse ühtlasi kindel traditsioon, isegi kui see polnud eesmärk. See artikkel annab ülevaate tähtsamatest ristivormidest, selgitab erinevust Egiptuse ankhi sümboliga ning näitab, mida tuleks enne otsuse langetamist lugupidava paigutuse puhul silmas pidada.
- Ladina, keldi, õigeusu ja kopti rist erinevad nii kuju kui ka päritolu poolest, mitte ainult üksikasjades.
- Ankhi sümbol ei ole ajalooliselt kristlik rist, ehkki need kaks kuju võivad eemalt sarnased tunduda.
- See, kas keegi valib risti isikliku usu või üksnes selle kuju pärast, mõjutab seda, milline variant kõige paremini sobib.
- Suuremad ja detailirohkemad vormid, nagu keldi või õigeusu rist, vajavad selgelt eristatavaks jäämiseks rohkem pinda, samas kui lihtne rist sobib ka väikesena.
Ladina rist: kõige tuntum vorm
Ladina rist on vorm, mis tuleb enamikule inimestest esimesena meelde, kui juttu tuleb ristit tätoveeringust: vertikaalne püstpuu, mis on alt märgatavalt pikem kui ülevalt, ning lühem põikpuu veidi keskpunktist kõrgemal. Need ebavõrdsed harud eristavad seda kreeka ristist, mille kõik neli haru on ühepikkused (allikas: Christian cross, Wikipedia). Lääne kristluses on ladina rist standardvorm ning see sümboliseerib ristilöömist ennast ja kristliku usu kohaselt sellele järgnevat lunastust. Kes soovib ilma täiendavate kaunistusteta risti, valib praktikas peaaegu alati selle põhivormi, sest see on kohe äratuntav ja loetav igas suuruses.
Keldi rist: usk ja päritolu ühes sümbolis
Keldi rist on põhimõtteliselt ladina rist, millele on lisatud rõngas ristuvate puude kohtumispunkti. See vorm levis Iirimaal ja Suurbritannias kõrgete kiviristide kaudu, mida hakati püstitama umbes 9.–12. sajandil (allikas: Celtic cross, Wikipedia). Rõngast tõlgendatakse sageli igaviku või kustumatu armastuse märgina. Teise tõlgenduse järgi seostub see vanemate päikesesümbolitega, mõnikord pärimusega, mille kohaselt ühendas püha Patrick kristliku risti paganliku päikesesümboliga; see kuulub pärimuse, mitte tõendatud ajalooliste sündmuste hulka ning rõnga päritolu üle arutlevad ajaloolased endiselt (allikas: Celtic cross, Wikipedia). On ka täiesti praktiline selgitus: kõrgete kiviristide puhul toetas rõngas harusid ja vähendas toestamata kivi pikkust, muutes konstruktsiooni stabiilsemaks. Kes valib selle vormi, ühendab seega kristliku usu päritolulooga, mis pole iseenesest päris üheselt selge, ja just see muudab motiivi paljude jaoks huvitavaks.
Õigeusu rist: kolme põikpuu tähendus
Õigeusu rist paistab kohe silma oma kolme põikpuu poolest ning igaüks neist jutustab oma osa loost. Ülemine lühike põikpuu tähistab pärimuse kohaselt pea kohale kinnitatud silditahvlit. Keskmine ja pikem põikpuu on põhiline ristipuu, mida näeb ka enamikul teistel ristivormidel. Alumist viltust põikpuud tõlgendatakse traditsiooniliselt kas jalatoena või omamoodi kaalukaussina, mis viitab kahele Kristuse kõrval risti löödud röövlile: kahetsevale ja kahetsematule. See tõlgendus kuulub pärimusse ega ole kindel fakt: tõlgendusi on mitu ning füüsilisi tõendeid jalatoe kasutamise kohta ei ole säilinud (allikas: Suppedaneum cross, Wikipedia). Kui struktuur on juba tuttav, ei näe õigeusu rist enam lihtsalt „kolme põikpuuga ristina”, vaid selles saab lugeda täielikku, kuigi traditsiooniga rikkalikult täiendatud lugu.
Kopti rist ja erinevus ankhi sümbolist
Kopti risti levinud vorm koosneb kahest ühepikkusest puust, mille kõik neli otsa hargnevad kolmeks tipuks, nii et tippe on kokku kaksteist. Seda arvu seostatakse tavaliselt kolmainsuse ja kaheteistkümne apostliga. Tüüpiline vorm pärineb umbes 4. sajandist ja kujunes Egiptuses iseseisvalt, mitte ühe konkreetse vanema sümboli otsese tuletisena (allikas: Coptic cross, Wikipedia). Paljud kopti kristlased lasevad selle risti tänapäevani tätoveerida parema randme siseküljele, et kanda püsivat ja nähtavat usutunnistust (allikas: Coptic cross, Wikipedia). Sellest ei saa järeldada katkematut, lünkadeta päritoluliini ankhi sümbolini; ajaloolased arutlevad selle seose üle ning seda ei tohiks esitada kindla faktina.
Miks ankhi sümbol ei ole kristlik rist
Ankh on Vana-Egiptuse hieroglüüfimärk, mis tähistab „elu”: T-kujuline märk, mille ülaosas on pisarakujuline aas ning mida kujutatakse sageli vaaraode ja jumaluste käes. Ajalooliselt ei olnud see kunagi mõeldud ristina ega kandnud ohverduse või kannatusega seotud tähendust (allikas: Ankh, Wikipedia). Hiljem kasutasid mõned varased kristlased Egiptuses sellega sarnanevat aasristi, kuid selle vormi seos algse ankhiga on asjatundjate seas vaieldav. Kes soovib kopti risti, valib seega teadlikult kristliku sümboli, millel on oma sajanditepikkune ajalugu, mitte ankhi tätoveeritud variandi.
Usk või puhas esteetika: miks isiklik põhjus loeb
Mõned inimesed soovivad risti isikliku usu pärast, teistele meeldib lihtsalt selle kuju, sõltumata igasugusest usulisest tähendusest. Mõlemad põhjused on õigustatud, kuid enne valimist tasub endaga ausalt selgeks teha, kumb kehtib, sest see mõjutab sobiva vormi valikut. Lihtsat ladina risti on kerge tõlgendada üksnes kujundusmotiivina, ilma et keegi näeks selles kindlat ususuunda. Õigeusu või kopti rist on seevastu tihedamalt seotud konkreetse traditsiooniga ja kannab seetõttu suuremat religioosset kaalu. Kes selle erinevuse enne tätoveerimisaega enda jaoks selgeks teeb, saab tätoveerijaga täpsemalt arutada, milline vorm väljendab tõepoolest seda, mida soovitakse, selle asemel et küsida endalt alles pärast tätoveerimist, kas valik oli õige.
Vali paigutus lugupidavalt
Suuremad või detailirohkemad vormid, nagu keldi risti rõngas, õigeusu risti kolm põikpuud või kopti risti kaksteist tippu, mõjuvad kõige paremini seal, kus detailide jaoks on piisavalt pinda, näiteks küünarvarrel, ülaseljal või rinnal. Väike lihtne rist säilitab aga oma kuju ka randmel, rangluu juures või pahkluul. Mõne inimese arvates on religioosset sümbolit teatud kehaosadel kohatu kanda, sageli nimetatakse seejuures jalga; see sõltub isiklikust ja kultuurilisest tunnetusest ega ole kindel reegel, kuid just seepärast tasub sellele mõelda enne, mitte alles pärast.
Proovi suurust ja paigutust enne järele
Ajutine või poolpüsiv rist näitab täpset suurust ja asukohta otse sinu nahal enne püsiva otsuse langetamist ning see on eriti kasulik sümboli puhul, mis peab sobima juba esimesel korral. Oluline on siiski meeles pidada selle katsetuse piire: see näitab kujundust, suurust ja paigutust, kuid ei ütle midagi valu, paranemise, allergiariski ega püsitätoveeringu lõpliku väljanägemise kohta. Ekraanilt on raske hinnata, kuidas väike tagasihoidlik peenjooneline motiiv nahal tegelikult mõjub; peenjooneline ristimotiiv „Glaube 2” näitab seda konkreetse lihtsa näite varal.
Kes eelistab veidi teistsugust joonekuju, leiab teisest lihtsast ristimotiivist „Glaube” samasuguses minimalistlikus stiilis alternatiivi. Mõlemat saab võrrelda teiste variantidega ristitätoveeringute kollektsioonis. Miks selline katsetamine üldse mõttekas on, selgitab artikkel selle kohta, miks tasub motiivi enne püsiva otsuse langetamist proovida, ning üldisemalt, kui sa pole veel kindel, kuidas valida esimest tätoveeringumotiivi ja sobivat kohta, leiad põhjalikuma ülevaate artiklist esimese tätoveeringu kohta. Kui sul on mõttes täiesti isiklik kombinatsioon, näiteks rist initsiaalide või kuupäevaga, ei pea piirduma valmis motiiviga: artikkel isikupärastatud ja kohandatud ajutiste tätoveeringute kohta tutvustab selleks pakutavaid võimalusi. Kui tead juba, millist vormi soovid, kuid otsid hoopis stiiliideid, paigutust kehal või kombinatsioone kirja või tiibadega, leiad need olemasolevast artiklist ristimotiivide ja nende kujundamise kohta. Ja kui pärast ristiga tutvumist tekib huvi veel ühe oma ajalooga sümboli vastu, leiad sarnase ülevaate peagi ilmuvast artiklist mandalatätoveeringu tähenduse kohta.
Lõpuks ei ole kõige olulisem küsimus „milline rist näeb kõige parem välja”, vaid see, milline vorm sobib tõepoolest sellega, mida keegi soovib väljendada: isikliku usu, kultuurilise seose või lihtsalt meeldiva kujuga. Kui see enne enda jaoks selgeks teha ning proovida oma nahal järele suurust ja paigutust, saab lõplikku otsust langetada palju kindlamalt.
