Kes otsib „mida ütleb Piibel tätoveeringute kohta”, satub peaaegu alati Leviticuse 19:28 peale, mida tsiteeritakse kui selget keeldu. See salm on tõesti olemas ja räägib tõepoolest nahale tehtavatest märkidest, kuid selle kontekst – muistse juudi rahva jaoks kirjutatud puhtuskoodeks, mis oli suunatud tollaste paganlike matusekommete vastu – ning viis, kuidas kristlased on seda sajandite jooksul erinevalt tõlgendanud, muudavad vastuse vähem üheseisvaks, kui esmapilgul paistab. Rumeenia õigeusu preester kirjutab avalikult tätoveeringute vastu, viidates just sellele salmile, samal ajal kui Jeruusalemma kopti kristlastest palverändurid kannavad juba sajandeid randmele tätoveeritud risti, mis väljendab teadlikult nende usku. Sellel teemal pole ühtset kristlikku seisukohta ning allpool kõrvutatakse salmi, tänapäevast pastoraalset vaatenurka ja tõelist ajaloolist traditsiooni, et saaksid ise küsimuse üle järele mõelda või arutada seda oma preestriga.
- 3. Moosese 19:28 keelab „lõikehaavad...surnute pärast” ja „märkide pealetrükkimise”, kuid heebrea keeles kasutatakse kaht eri terminit – üks leinalõigete ja teine tätoveeringu kohta – ning salm kuulub tseremoniaalse puhtuse koodeksisse, mitte moraalse käsuna selgelt Uues Testamendis taaskinnitatud õpetuse hulka.
- Isa Marcel Stavara Bukaresti Icoanei kirikust avaldas veebilehel basilica.ro enda kirjutatud teksti, milles heidutab tätoveeringuid tegemast, viidates Leviticusele ja 1. Korintlastele 6:19–20; tema seisukoht on isiklik pastoraalne arvamus, mitte Rumeenia Õigeusu Kiriku sinodaalne otsus.
- Kopti perekond Razzouk tätoveerib Jeruusalemmas kristlastest palverändureid juba põlvkondade kaupa, tehes paremale randmele lihtsa risti – see tava on dokumenteeritud juba 17. sajandil ning näitab, et tätoveeringuid pole kristluse sees alati tagasi lükatud.
Mida 3. Moosese 19:28 tegelikult ütleb
King Jamesi tõlkes kõlab salm nii: „Te ei tohi teha oma ihusse lõikeid surnute pärast ega trükkida enda peale mingeid märke: mina olen ISSAND.” NIV-tõlge annab teise osa edasi otsesemalt: „ega tätoveerida endale märke”, mis selgitab, miks see salm jõuab peaaegu igasse tätoveeringuid ja Piiblit käsitlevasse arutellu (allikas: Leviticus 19:28, paralleeltõlked – BibleHub).
Heebrea algtekstis kasutatakse seal kaht eri terminit, samas kui tavalises tõlkes pannakse nende asemele üks üldine sõna: seret tähendab sisselõiget või nahalõiget ning qa'aqa' märki või jälge, mis on nahale vajutatud – sisuliselt tätoveeringut. Need kaks sõna kirjeldavad kaht eri leinakombestikku, mida käsitletakse ühes ja samas lauses, mitte üht keeldu, mida kaks korda korratakse (allikas: märkused heebreakeelsete terminite kohta, BibleHub).
Salm kuulub 3. Moosese raamatu 19. peatükki, mis käsitleb muistse juudi rahva pühaduskoodeksit ja keelab mitmesuguseid naaberrahvastelt üle võetud matuse- ja kultusetavasid, alates teatud rituaalsetest soengutest kuni surnute pärast tehtavate lõigeteni. Vahetu kontekst puudutab seega eraldumist tolle ajastu konkreetsetest paganlikest tavadest, mitte iseseisvat eetilist käsku, mida Uues Testamendis selgesõnaliselt samal kujul korrataks. Kristlased tõlgendavad Vana Testamendi puhtuskoodeksite ja tänapäevase usuelu suhet erinevalt: mõned peavad neid Kristuse tulekuga aegunuks, teised säilitavad neid jätkuvalt kehtivate moraalsete suunistena. See artikkel ei vali nende tõlgenduste vahel – selle eesmärk on panna kõrvuti salm, tänapäevane pastoraalne vaatenurk ja tõeline ajalooline traditsioon, et saaksid küsimuse üle selge peaga mõelda, mitte ei saaks ettevalmis otsust.
Rumeenia õigeusu preestri pastoraalne seisukoht
Isa Marcel Stavara, Bukaresti Icoanei kiriku preester, avaldas 9. juulil 2025 Rumeenia patriarhaadi uudisteagentuuri veebilehel basilica.ro artikli, milles heidutab tätoveeringuid tegemast. Ta põhjendab oma seisukohta 3. Moosese 19:28 ja 1. Korintlastele 6:19–20-ga, kus inimese ihu nimetatakse „Püha Vaimu templiks”, ning lisab argumendi, mis puudutab tätoveerimistava paganlikku päritolu muinasajal (allikas: „Tätoveeringute epideemia”, Basilica.ro).
Tema praktiline soovitus on, et need, kes kaaluvad uue tätoveeringu tegemist, loobuksid sellest mõttest, ning need, kellel juba on tätoveering, räägiksid sellest pihil. Oluline täpsustus: tegemist on ühe preestri tekstiga, mis avaldati tema isikliku pastoraalse arvamusena kirikliku uudisteportaali veebilehel, mitte Rumeenia Õigeusu Kiriku üldkehtiva sinodaalse otsuse või kaanoniga. Tema artikkel sisaldab ka tätoveeringute kohta meditsiinilisi või psühholoogilisi väiteid, mida esitame siin üksnes tema isikliku seisukohana – mitte sõltumatult kontrollitud meditsiiniliste faktidena, sest need ei muutu sellisteks pelgalt seetõttu, et need esinevad kiriklikul veebilehel avaldatud tekstis.
Tätoveeringute kristlik traditsioon on vaidlusest vanem: Jeruusalemma palverändurite rist
Kopti perekond Razzouk on tätoveerinud Jeruusalemma saabuvaid kristlastest palverändureid juba mitme põlvkonna vältel ning nende käsitöö juured ulatuvad 14. sajandi Egiptusesse; kopti preester Jersuis Razzouk asus umbes 1750. aastal elama Jeruusalemma ja jätkas seal perekonna traditsiooni. Klassikaline kujund on lihtne rist, mis tätoveeritakse parema käe randmele (allikas: Razzouk Tattoo – Wikipedia).
Tegu pole hiljutise tavaga. Euroopa rändurid 17. sajandil, näiteks Johann Lund ja William Lithgow, panid juba siis kirja, et kristlastest palverändurid said Pühale Maale tehtud reisi lõpus mälestuseks tätoveeringu – see näitab, et tava on tänapäevasest tätoveeringute ja usu teemalisest arutelust palju varasem (allikas: Razzouk Tattoo – Wikipedia).
Tasub meeles pidada, et tegemist on kopti kristluse eripärase traditsiooniga, mitte Rumeenia Õigeusu Kiriku tava või heakskiiduga. See ei anna artikli alguses esitatud küsimusele lõplikku vastust, kuid näitab selgelt, et kristluse sees pole tätoveeringuid alati tagasi lükatud: kristlikus traditsioonis on ajalooline haru, kus tätoveeringut kasutatakse just uhkusega kantava usumärgina, mida on sajandeid perekonnas edasi antud.
Miks argumendid „ihu tähtsuse” kohta on tätoveeringuteemalisest vaidlusest vanemad
Pärast keiser Constantinuse ristiusku pöördumist keelustati Rooma seadustega konkreetselt süüdimõistetute näo märgistamine põletamise teel, jättes samas alles võimaluse teha neile samal viisil märke teistele kehaosadele. Põhjendusena toodi, et inimese nägu peegeldab Jumala palet (allikas: Constantine the Great and Christianity – Wikipedia).
See näide pole otseselt seotud tänapäevaste tätoveeringutega – jutt käib seadusega süüdimõistetutele määratud karistusest, mitte kellegi isiklikust valikust –, kuid näitab, et arusaamal, mille kohaselt on ihul ja eriti näol eriline vaimne tähendus, on varakristlikus mõtteloos vanad juured. See mõtteliin kajastub muutunud kujul ka tänapäevastes tätoveeringute poolt- ja vastuargumentides, ehkki ükski neist ei tulene otseselt Constantinuse seadusest.
Mis sellest siis järeldub?
Kolm tõelist pidepunkti, mitte üks valmis vastus: 3. Moosese salm, mida vaadeldakse selle algses puhtuskoodeksi kontekstis; Rumeenia õigeusu preester, kes viitab sellele ja 1. Korintlastele 6:19–20, rääkides avalikult tätoveeringute vastu; ning sajandeid vana kopti kristlik traditsioon, kus tätoveeritakse just seda sümbolit, mida teised peavad keelatuks. Kristlikul traditsioonil tervikuna pole sellele küsimusele üht selget vastust ning see artikkel ei saa seda tema eest välja mõelda.
Kui see küsimus sind isiklikult vaevab, on kõige sobivam samm arutada seda oma preestri või usukogukonnaga, sest tegemist on pastoraalse ja isikliku otsusega, mille saad langetada ainult sina koos nendega.
Kui soovid enne püsiva tätoveeringuga seotud otsust lihtsalt näha, kuidas ususümbol sinu enda nahal välja näeb, aitab ajutise kujunduse katsetamine enne püsiva valiku tegemist sul näha selle suurust, kuju ja paigutust nahal. See jääb üksnes visuaalseks katsetuseks: see ei vasta eespool käsitletud usulisele küsimusele ega asenda päris vestlust sinu preestriga.
Neile, kes tunnevad end piiblisümboolikaga seotuna, on saadaval ka mõned usuteemalised ajutised tätoveeringud:
Rohkem valikuid leiad kollektsioonist Ajutised usu tätoveeringud või, kui eelistad alustada ristisümbolist, ristide ja teiste ususümbolite kujundite galeriist. Esimese tätoveeringu valimise üldisi samme – kujundit, suurust ja asukohta kehal – käsitleb eraldi esimese tätoveeringu juhend, mis jääb siin käsitletud usuteemast väljapoole. Mida ajutine tätoveering püsiva variandi kohta tegelikult näidata saab ja mida mitte, selgitab omakorda eraldi põhjalik artikkel; kui sinu küsimus puudutab pigem ühiskonna suhtumist Rumeenias kui usulist poolt, käsitletakse tätoveeringute aktsepteerimist ja põlvkondadevahelisi muutusi eraldi.
