Stuudiokülastus, mille käigus tehakse püsitätoveering, kulgeb kindlas järjekorras: kõigepealt räägitakse läbi kujundus ja tervisega seotud nõusolek, seejärel kantakse šabloon nahale ja kinnitatakse, valmistatakse ette steriilne töökoht, tehakse tätoveering – tavaliselt kõigepealt kontuur ja alles seejärel varjutus või värv – ning lõpuks puhastatakse nahk, pannakse peale side ja antakse juhised järelhoolduseks. Allpool kirjeldame kõiki neid etappe nii, nagu need professionaalses stuudios toimuvad, et teaksid, mida oodata ja millele tähelepanu pöörata, enne kui tätoveerimistooli istud.
- Konsultatsioonil lepitakse kokku kujundus, suurus ja tervisega seotud nõusolek; muudatusi on kõige lihtsam teha just selles etapis, enne šablooni valmimist.
- Nahale kantud šabloon näitab tätoveeringu täpset kuju, suunda ja suurust, enne kui tätoveerimisega alustatakse.
- Steriilsed ühekordsed vahendid ja korduvkasutatavate seadmete autoklaavis steriliseerimine on tavapärane standard, millele saab juba kohapeal silmaga hinnangu anda.
- Tavaliselt tehakse kõigepealt kontuur ning varjutus või värv lisatakse hiljem.
- Pärast seanssi saad kaitsesideme ja kirjalikud hooldusjuhised, mitte ainult suulise kokkuvõtte.
Konsultatsioon: mida lepitakse kokku enne, kui keegi nahka puudutab
Külastuse esimesel etapil pole tätoveerimismasinaga mingit pistmist. See on vestlus, mille käigus lepivad tätoveerija ja klient kokku kujunduse lõpliku kuju, asukoha kehal, suuruse, stiili ja seansi ligikaudse kestuse (allikas: Tätoveerimise protsess, ohutus ja järelhooldus: täielik juhend). See on ka parim aeg muudatuste tegemiseks: suuruse korrigeerimine või kujunduse nihutamine on praegu palju lihtsam kui pärast šablooni nahale kandmist, kui kuju on juba konkreetse kehapiirkonnaga sobitatud. Kui sa pole veel kindel, millise kujundusevariandi kasuks otsustada või milline koht kõige paremini välja näeks, on esimese tätoveeringu kujunduse ja asukoha valimine eraldi teema, millele tasub mõelda juba enne seda vestlust.
Konsultatsiooni teine osa puudutab tervisega seotud formaalsusi: terviseküsitlust ja nõusolekut, mille käigus küsitakse allergiate, nahahaiguste, tarvitatavate ravimite ning raseduse või imetamise kohta; klient kinnitab, et mõistab võimalikke riske, nagu ärritus, infektsioon, allergiline reaktsioon, arm või pigmendi värvimuutus (allikas: Tätoveerimise nõusolekuvorm: mida see peaks sisaldama). Vorm hõlmab ka vanuse ja isiku tuvastamist ning kinnitust, et klient on saanud kaasa hooldusjuhised – see on professionaalse külastuse tavapärane osa, mitte lisabürokraatia.
Nahale kantav šabloon: sinu viimane võimalus muudatusteks
Enne kui tätoveerimismasin nahka puudutab, kannab tätoveerija nahale šablooni ehk kujunduse jäljendi, mis näitab tätoveeringu täpset asukohta, suunda, sümmeetriat ja mõõtkava kohas, kuhu see tegelikult tehakse (allikas: Tätoveerimise protsess, ohutus ja järelhooldus: täielik juhend). Sel hetkel tasub heakskiitmisega mitte kiirustada. Hea tava on vaadata šablooni mitme nurga alt ja loomulikus, püstises asendis, eriti kui kehaasend – näiteks käe kõverdamine või kere pööramine – muudab seda, kuidas kujundus igapäevaselt paikneb.
Kui šabloon on heaks kiidetud ja kontuuri tegemist alustatud, ei saa asukohta ega suurust enam muuta. Seepärast tasub just nüüd küsida ära kõik küsimused, mis sul veel tekivad: kas joon jääb teatud nurga alt nähtavale, kas sümmeetria sobib mõlemale kehapoolele ja kas suurus pole kavandatud detailide jaoks liiga väike. Tätoveerija, kes annab sulle selle hindamiseks aega ega kiirusta kiirelt nõusolekut andma, suhtub sellesse etappi nii tõsiselt, nagu see väärib.
Töökoht: millele hügieeni puhul tähelepanu pöörata
Töökoha hügieeni saab hinnata eriteadmisteta, sest enamik standardeid on palja silmaga näha. Professionaalses stuudios on nõelad ja kassetid steriilsed, tehases suletud pakendis ning avatakse alles kliendi juuresolekul; neid kasutatakse ainult ühe inimese jaoks (allikas: Tätoveerimise protsess, ohutus ja järelhooldus: täielik juhend). Tinditopsid, raseerijad ja salvrätikud on ühekordsed ning tööpinnad, tätoveerimismasina käepide ja muud osad, mida tätoveerija töö käigus puudutab, on kaetud kaitsekilega. Kindaid vahetatakse tegevuste vahel, mitte ainult klientide vahel.
Enne töö alustamist puhastab tätoveerija nähtava mustuse tööpindadelt ja toolilt, desinfitseerib need vere kaudu levivaid haigustekitajaid hävitava vahendiga ning steriliseerib korduvkasutatavad seadmed autoklaavis (allikas: Kas sinu professionaalne tätoveerija kaitseb sind infektsioonide eest?). Kasutatud nõelad ja muud teravad esemed pannakse kohe märgistatud teravate jäätmete konteinerisse, mitte tavalisse prügikasti. Sul on ka õigus küsida asutuse tegevuslitsentsi või terviseameti luba, mille on väljastanud pädev asutus – usaldusväärne stuudio näitab seda kõhklemata.
Ohumärgid: mida töökohal olla ei tohiks
Eelkirjeldatud standardite eiramine annab konkreetseid ohumärke, mille puhul tasub küsida selgitust või seansist loobuda: nõel, mis võetakse varem avatud ja sulgemata pakendist, kaitsekile puudumine käepidemetel ja pindadel või kindad, mida tegevuste vahel ei vahetata. Põhjuseks mujale stuudiosse minna on ka see, kui teravate jäätmete konteinerit pole näha või tätoveerija ei soovi asutuse tegevuslitsentsi näidata.
Tätoveerimine: kõigepealt kontuur, seejärel varjutus või värv
Tätoveerimist alustatakse tavaliselt kontuurist, mis määrab kujunduse põhikuju ja struktuuri; alles seejärel lisatakse varjutus või värv, kuigi täpne järjekord võib tätoveerijati erineda ja sõltuda kujundusest (allikas: Tätoveerimise protsess, ohutus ja järelhooldus: täielik juhend). Tätoveerimismasina hääl võib olla oodatust valjem, kuid see on töö tavapärane osa, mitte märk sellest, et midagi oleks valesti.
Pikemate seansside ajal on sirutamiseks, vee joomiseks või hetkeks hinge tõmbamiseks pauside tegemine täiesti tavaline. Nende tegemine tasub tätoveerijaga kokku leppida enne töö alustamist, eriti kui kujunduse valmimiseks tuleb pikka aega ühes asendis istuda. Kui seansi ajal on valu varasemast selgelt erinev või sul on vaja kehaasendit muuta, tasub sellest kohe teada anda, mitte oodata seansi lõpuni. Hea tätoveerija reageerib sellele ja kohandab töötempot, mitte ei ignoreeri märguannet.
Seansi lõpp: puhastamine, side ja juhised
Kui tätoveering on valmis, eemaldab tätoveerija tindijäägid ja koevedeliku, kontrollib joonte ühtlust ja naha võimalikku ärritust ning kannab lõpuks nahale õhukese kihi salvi ja katab tätoveeringu läbipaistva kaitsesidemega (allikas: Tätoveeringu järelhooldus: kohene hooldus ja infektsiooni tunnused). Selline side vähendab kokkupuudet riietega, hõõrdumist ja mustust seansile järgnevatel esimestel tundidel, kui nahk on kõige haavatavam.
Tätoveerija ütleb, kui kauaks side nahale jätta – tavaliselt vähemalt mõneks tunniks, mõnikord kauemaks, olenevalt tätoveeringu suurusest ja asukohast. Stuudiost peaksid lahkuma selgete kirjalike hooldusjuhistega, mitte ainult suulise kokkuvõttega, mille võib pärast koju jõudmist kergesti unustada.
Esimesed päevad pärast tätoveeringut: mis on normaalne ja mis mitte
Esimesel nädalal on kerge vedeliku immitsemine ja tätoveeringut ümbritsev punetus normaalse paranemise osa ning esimesel või teisel nädalal tekkiv sügelus on naha loomulik reaktsioon taastumisele (allikas: Tätoveeringu paranemisprotsess: etapid, järelhooldus ja ettevaatusabinõud). Teise ja neljanda nädala vahel hakkab naha pealmine kiht kooruma – ka see on normaalne etapp, isegi kui see esimese tätoveeringu puhul murelikuks teeb.
Siiski on märke, mis ei kuulu tavalise paranemise juurde ja mille korral tuleb arstiga ühendust võtta: palavik või külmavärinad, süvenev valu, mitte vaibuv valu, tugev lõhn või eritis, nädal pärast seanssi püsiv rohekas või kollakas vedelik ning tätoveeringust eemale levivad punased triibud või suurenev punetus (allikas: Tätoveeringu järelhooldus: kohene hooldus ja infektsiooni tunnused). Kui märkad mõnda neist sümptomitest, võta ühendust arstiga, mitte ainult tätoveerijaga, kes tätoveeringu tegi.
Kui mõtled, kas teha püsitätoveering või proovida kõigepealt ajutist varianti, võib abi olla artiklist, kuidas valida ajutise ja püsitätoveeringu vahel – see aitab otsust laiemalt vaadata, enne kui piirdud konkreetse kujunduse valimisega.
Miks see pole juhend kodus tätoveerimiseks
Kogu eespool kirjeldatud protseduur – steriilsed ühekordsed nõelad ja kassetid, korduvkasutatavate seadmete autoklaavis steriliseerimine, tegevusloaga ruumid ja väljaõppinud tätoveerija – ei ole pelk formaalsus. See on vajalik, sest nõela püsivalt naha alla viimine ilma nende tingimusteta toob kaasa reaalse infektsiooniohu (allikas: Kas sinu professionaalne tätoveerija kaitseb sind infektsioonide eest?). Seetõttu ei kirjelda see artikkel teadlikult püsitätoveeringu ise tegemist ega asenda visiiti väljaõppinud professionaali juurde tegevusloaga stuudios.
Kui soovid tegelikult näha, kuidas konkreetne kujundus, selle suurus ja asukoht sinu enda nahal välja näevad, enne kui teed eespool kirjeldatud otsuse, saad seda kodus proovida ajutise tätoveeringuga, mille kannad ise peale ja mis ei tungi naha sisse. Samm-sammulised juhised leiad artiklist, kuidas ajutist tätoveeringut kodus peale kanda. Selline kujundus nagu õrn peenikese joone stiilis Lotus väikeste ajutiste tätoveeringute kollektsioonist võimaldab hinnata suurust ja paiknemist kehal mõne päeva jooksul enne, kui tätoveerija juures tooli istud. Pea aga meeles, et selline proov näitab ainult välimust, suurust ja asukohta – mitte seda, kuidas paranemine kulgeb, kui valus see on või milline on lõpptulemus nahal püsitätoveeringuna.
Sellest, miks tasub kujundust enne püsitätoveeringu tegemist proovida, räägime lähemalt artiklis miks tasub kujundust enne püsivalt nahale tegemist katsetada. Kui otsid rohkem juhendeid, mida lugeda enne stuudiokülastust ja pärast seda, leiad need InkLabsi blogist.
