Haldja tätoveering ei sümboliseeri ainult üht asja, sest sõna „haldjas” hõlmab tänapäeval kolme eri traditsiooni: väikest tiibadega muinasjutuhaldjat, keda seostatakse kerguse ja fantaasiaga; Kreeka rahvapärimuse haldjat, kes elab allikates ja mägedes ning kellega seostuvad tõsisemad ja „teravamad” lood; ning antiikmütoloogia nümfi, kelle nimest pärineb kreekakeelne sõna „haldjas”. Enne kujunduse valimist tasub teada, millise neist kolmest versioonist sa tegelikult oma nahale tahad, sest valik muudab tätoveeringu stiili, kompositsiooni ja sõnumit sama palju.
- Tiibadega haldjas, keda näeb tänapäeval enamikus kujundustes, on suhteliselt hiljutine kujutis, mitte pärimuse algne rahvapärane kuju.
- Kreeka rahvapärimuse haldjal on oma tõsisem pärimuslugude maailm, mille lood ei sobitu muinasjutu armsa kujutluspildiga.
- Sõna „haldjas” pärineb antiikmütoloogia nereiididest ning seda kasutatakse tänapäeval üldisemalt nümfide, haldjate ja näkineidude kohta.
- Kujundusstiil – peened jooned, dekoratiivne või sünge illustratiivne stiil – näitab vaatajale, millist kolmest versioonist sa silmas pead.
Muinasjutuhaldjas: mida me tavaliselt selle all mõtleme
Kui keegi ütleb lihtsalt „haldjas”, täpsustamata midagi muud, tuleb peaaegu alati esimesena silme ette sama kujutis: väike olend õrnade läbipaistvate tiibadega, kes lendab lillede vahel, käes võluvits. Sellel kujutisel pole üht kindlat päritolu; selles on segunenud keldi, slaavi, germaani ja prantsuse rahvapärimuse elemendid, mis aja jooksul sulasid ühiseks rahvusvaheliseks arusaamaks sellest, milline haldjas on (allikas: Haldjas – Wikipedia).
Vanemal rahvapärimuslikul haldjal, enne kui temast sai tänapäeval tuntud armas kuju, tavaliselt tiibu ei olnud; tema lendamist peeti maagia, mitte mõne kehalise omaduse tulemuseks ning teda ümbritsevad lood olid sageli süngemad, kujutades ettearvamatuid ja mõnikord ohtlikke olendeid, nagu vahetuslastega seotud lugudes (allikas: Haldjas – Wikipedia). Väike, tiibadega ja õrnalt kaunis haldjas, kes tänapäeval kujundustes valitseb, sai praeguse kuju viktoriaanlikul ajastul – perioodil, mil eelistati varasemast rahvapärimuslikust, rahutumast kujutlusest pisemat ja elegantsemat esteetikat (allikas: Haldjas – Wikipedia).
Tätoveeringuna väljendab see versioon tavaliselt kergust, fantaasiat ja mängulist, mitte rasket naiselikkust. See on sobiv valik siis, kui tahad öelda midagi isiklikku ja kerget, viidata omaenda fantaasiale, mitte tingimata siduda end kindla pärimuse või mütoloogiaga. Kui sind aga paelub miski kohalikuma või sügavama tähendusega, tasub enne otsustamist tutvuda ka kahe ülejäänud versiooniga.
Kreeka pärimuse haldjas: ilu koos terava servaga
Kreeka rahvapärimuse haldjas pole lihtsalt ülal kirjeldatud kujutise tõlge, vaid omaette kuju, kellel on oma lood. Tänapäeva Kreeka folklooris seostatakse teda sageli veega, näiteks jõgede ja kaevudega, ent sama sõna hõlmab ka mägedes ja metsades kummitavaid olendeid. Teda kirjeldatakse kuldsete juuste, valgete või roosade rõivaste ning loori või rätiga ja öeldakse, et ta tantsib keskpäeval või südaööl (allikas: Nereiid – Wikipedia). Tegemist on kujuga, milles ilu ühendub millegi metsikuma ja ettearvamatumaga – see erineb suuresti muinasjutuhaldja dekoratiivsest graatsilisusest.
Miks pole ta lihtsalt kreekakeelne sõna „muinasjutuhaldja” kohta
Üks tuntumaid pärimushaldjatega seotud lugusid järgib paljude rahvaste juures tuntud motiivi: mees varastab haldja loori või rätiku, et sundida teda enda juurde jääma ja temaga abielluma, ning naine elab inimeste maailmas, kuni oma eseme taas leiab; siis lahkub ta jäädavalt, kõhklemata (allikas: Nereiid – Wikipedia). See on lugu ilust, mis ei kuulu kunagi päriselt kellelegi, mitte heatahtlikust muinasjututegelasest, ja just see eristab pärimushaldjat täielikult eelmises jaotises kirjeldatud tiibadega haldja kujutisest. Need konkreetsed jutustused kuuluvad rahvapärimusse ja kanduvad edasi lugudena, mitte tegelike sündmuste kirjeldustena, ning seda tasub meeles pidada, kui mõtled kujunduse loomisele mõne kindla loo põhjal.
Mütoloogia nümf: kolmas ja vanim juur
Sõna „haldjas” ise pärineb sõnast „nereiid”. Antiikmütoloogias olid nereiidid merenümfid, merejumal Nereuse ja okeaniid Dori tütred, ning neid kujutati tavaliselt kaunite naistena, kes saatsid Poseidonit (allikas: Nereiid – Wikipedia). Nümfe oli aga teisigi: neid liigitati selle järgi, millise loodusliku elemendiga nad seotud olid – najaadid seostusid mageveega, drüaadid ja hamadryaadid puudega, oreadid mägedega ning okeaniidid ookeaniga (allikas: Nümf – Wikipedia).
Aja jooksul laienes tänapäeva kreeka keeles sõna „haldjas” kasutus konkreetsete nereiidide nimetusest üldmõisteks nümfide, haldjate ja näkineidude kohta (allikas: Nereiid – Wikipedia). See selgitab, miks need kolm mõistet igapäevakeeles nii kergesti segi lähevad; tegemist pole tänapäeva kõneleja eksimusega, vaid sajanditepikkuse keelelise arenguga. Pealegi ei piirdu see nähtus kreeka keelega: alates keskajast on nümfe ka teistes Euroopa pärimustes rahvapäraselt haldjatega segi aetud (allikas: Nümf – Wikipedia).
Milline neist kolmest sobib sinu tätoveeringuks
Valik kolme versiooni vahel sõltub peamiselt sellest, mida tahad tätoveeringuga öelda, mitte sellest, milline kujutis sulle kõige ilusam tundub. Kui sind paelub kerguse, fantaasia või isikliku vabaduse tunne, on muinasjutuhaldja tiibadega versioon aus valik ja väljendab seda selgelt, ilma et vajaks lisaselgitusi. Kui sinu side on Kreeka pärimuse, perekonnalt kuuldud loo või folklooriga üldisemalt, on pärimushaldjas kõige siiram valik ning mõjub tõsisema ja vähem dekoratiivsena kui tiibadega kujutis. Kui tahad austada klassikalist mütoloogiat ennast, mõnd konkreetset nümfi või veega seotud teemat, sobib paremini nümfi või nereiidi versioon ning saad viite täpsemaks muutmiseks kasutada selliseid nimetusi nagu najaad, oread või nereiid.
Kujundus võib loomulikult ühendada elemente kõigist kolmest versioonist, kuid sellel on mõtet ainult siis, kui teed seda teadlikult; ilma nende teadmisteta mõjub tulemus tavaliselt sisuka asemel üldsõnalisena. Kui sind huvitab laiem fantaasia ja mütoloogia kategooria – draakonid, fööniksid, Hüdra ja teised müütilised olendid –, käsitleb fantaasia- ja mütoloogiateemaliste tätoveeringute artikkel kogu kategooriat laiemalt. Kui sind huvitavad teised mitmetasandilise tähendusega sümbolid, käsitlevad sama sarja veel kaks artiklit vastavalt koljutätoveeringu tähendust ja ringtätoveeringu tähendust.
Kujundusstiil: peentest joontest sünge fantaasiani
Kujundusstiil näitab vaatajale, millist kolmest versioonist sa silmas pead, ammu enne seda, kui ta ühtki selgitust loeb. Peene joonega (fine line) või minimalistlik kujundus sobib kergema, muinasjutulise versiooniga ning toimib hästi väikese ja diskreetse paigutuse puhul, kus kerguse edasiandmiseks piisab lihtsast kontuurist. Dekoratiivsem kujundus, mille juustes, kangas või vee- ja tiivaelementides on voogavaid jooni, sobib paremini pärimushaldja „kaunis, kuid terava servaga” loomusega, sest loo meeleolu annavad edasi just kangas ja vesi koos oma detailidega. Sünge, illustratiivne või varjutatud stiil annab paremini edasi mütoloogilise viite, kui tahad näidata dramaatilisust või müstilisust, mitte lihtsalt võlu.
Kompositsioon on joone stiiliga sama oluline: üksik figuur rõhutab tegelast ennast, samas kui vee, puude või tiibadega kujutatud figuur näitab selgelt, millisele kolmest pärimusest viitad. Enne kunstnikuga rääkimist tasub otsustada, kumb neist kahest – joone stiil või kompositsioon – on sinu kujunduse jaoks olulisem, sest sellest sõltuvad kõik ülejäänud valikud.
Suuruse ja paigutuse katsetamine enne püsiva otsuse tegemist
Naiselik ja voogav mütoloogiline kuju muutub palju olenevalt sellest, kuhu selle paigutad ja kui suureks teed; küljel liigub see kehaga teisiti kui käsivarrel või õlal ning seda on palju lihtsam hinnata oma nahal kui ekraanil oleval näidispildil. Ajutine või poolpüsiv tätoveering võimaldab sul näha kompositsiooni ja mõõtkava oma kehal enne mis tahes püsiva otsuse tegemist; see ei näita ette, kuidas püsitätoveering paraneb, aja jooksul tuhmub või lõpuks välja näeb, vaid näitab kujundust selle tegelikus suuruses ja õiges kohas.
Kogus Fantaasia ja mütoloogia on juba kaks kujundust, mis pakuvad kõige ausamat võrdlust veeelementidega naiselikule mütoloogilisele kujule, esitamata neid sõna otseses mõttes haldja kujutisena: mõlemal on kujutatud näkineide, mitte haldjaid, kuid neid ühendab sama kompositsiooniloogika – voogav figuur, liikuvad juuksed ja kangas ning side veega –, mida kasutaks ka pärimushaldjast või nümfist inspireeritud kujundus.
Kui tahad enne tiibadega haldja, pärimushaldja või nümfi vahel otsustamist kõiki võimalusi näha, selgitab üldine juhend tätoveeringute kohta enne nende püsivaks muutmist, mida tasub teada enne püsiva otsuse tegemist, samas kui esimese tätoveeringu juhend käsitleb põhjalikult seda, kuidas kujundust ja paigutust valida. Igal juhul on kõige kindlam tegutseda järgmises järjekorras: tee kõigepealt selgeks, millist kolmest loost tahad edasi anda, seejärel vali seda toetav stiil ja lõpuks katseta tulemust oma päris kehal, enne kui püsiva otsuse teed.
